· Eesti esinduslikumad puisniidud on: · Nedrema puisniit · Vahenurme puisniit · Tagamõisa puisniit · Koiva puisniit Puisniitude teke · Puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000- 8000 aastat tagasi. Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. Puisniitude kõrgaeg oli möödunud sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18 % Eesti pindalast. Puisniitude kadumine · Esimeseks oluliseks puisniitude kadumise põhjuseks kujunes 1950ndatel aastatel talude kollektiviseerimine. Maa ja loomad ühistati, kolhoosnikud võisid eravalduses pidada mõnd kodulooma ning seetõttu vähenes ka talu vajadus heina teha. Peamine puisniitude pindala kahanemise põhjus oli suurtootmisele üleminekuga kaasnenud käsitsitööst loobumine.
Punktid 32/44 Vastuste analüüs Iga jõe piirkonna saastatuse tase oli õigesti märgitud, valesti oli vaid see, milline tööstus kõige rohkem saastab. Milline osa infost oli puudu või valesti mõistetud. Ei osanud valida õiget tööstust. Ülesande pealkiri Võsastumine ENNE ÜLESANDE LAHENDAMIST: Millist taustainfot vajate? Lamminiitude võsastumise kohta peaks teadma midagi. Kust leidsite taustainfo? Õpikust PÄRAST ÜLESANDE LAHENDAMIST Punktid 11/19 Vastuste analüüs Karjatavate niitude pindala osakaalust sõltus suuresti lamminiitude võsastumine ning vähest mõju avaldas üleujutuste päevade arv – nii me ka märkisime. Milline osa infost oli puudu või valesti mõistetud. Ei oleks arvanud, et inimasustuse tihedus ja sademete happesus ei avalda lamminiitude võsastumisele – need märkisime ka valesti. Ülesande pealkiri Rabataimestik ENNE ÜLESANDE LAHENDAMIST: Millist taustainfot vajate? Rabataimestiku ja loomastiku ning nende muutuste kohta.
Sageli võib vanemaid külamaju liigitada hurtsikute kilda. Kõige põnevamad on maapiirkondades turupäevad, siis võib saada väga värvikireva ülevaate hiinlaste elust olust. Iseloom Hiinlaseid on kohutavalt palju ja nad elavad kohutavalt suurel maa-alal (see on peaaegu sama suur kui Ida- ja Lääne-Euroopa kokku). Nad on niisama erisugused nagu eurooplasedki: leidub pikki, suure kondiga põhja-hiinlasi; on neid, kes on segunenud turgid päritolu rahvastega, lambaid karjatavate rändkarjustega, lõuna-alade mägisuguharudega või tasandike tailastest põlluharijatega. Hiinlased elavad kollasesse lössipinda uuristatud koobastes; telliskivist ja graniitplaatidest; mudaplönnidest ehitatud õlikatustega onnides; puumajades, mille nikerdustega aknaid katab klaasi asemel läbipaistev paber. Hiinlased räägivad erinevaid keeli, rõisvastuvad erinevalt, söövad väga erinevat toitu. Sellele mitmekesisusele vaatamata ühendab neid kõiki tugev `'hiinalikkus'', mis
Joonis 3 . Soti mägiveis 8. Loomastik Matsalu ja Haapsalu lahed on tuntud linnualad, kus kevdel ja sügisel peatub kümneid tuhandeid veelinde (Kaur et al. 2008). Matsalu looduskaitseala on Eesti rannikumärgaladest kõige tuntum, olles Euroopa veelindude pesitsus- ja rändepeatusaladest üheks suurimaks. Kevadeti rändab läbi Matsalu üle 2 miljoni veelinnu. Suurimad populatsioonid tänapäeval on seotud karjatavate rannaniitudega. Põllumajanduse osatähtsuse vähenedes karjatamine lakkab ning rannakarjamaad roostuvad ning sellega seonduvalt väheneb sealne mitmekesisus (Estonica 2009). Joonis 4. Haned 9. Inimmõjud Põllumajandusalad moodustavad kaugseire andmetel madalikust 24,0%, neist kõige rohkem on põllustatud uhutud moreenitasandikud. Looduskasutuse tulemusena on piirkonnale lisandunud Eesti suurimad poollooduslikud ranna-ja puisniidud. Viimaste aastakümnete
· randristik · koldrohi 7 · hallkäpp · muguljuur Joonis 6. Taimestik 6. Loomastik Matsalu looduskaitseala on Eesti rannikumärgaladest kõige tuntum, olles Euroopa veelindude pesitsus- ja rändepeatusaladest üheks suurimaks. Kevadeti rändab läbi Matsalu üle 2 miljoni veelinnu. Suurimad populatsioonid tänapäeval on seotud karjatavate rannaniitudega. Põllumajanduse osatähtsuse vähenedes karjatamine lakkab ning rannakarjamaad roostuvad ning sellega seonduvalt väheneb sealne mitmekesisus (Estonica, 2009) Joonis 7. Kormoranid Rannaniidud on paljude linnuliikidele pesitsus- ja puhkepaigaks: · balti risla (ohus) · mustsaba-vigle (ohus) · tutkas (ohus) (Joonis 9) · kormoranid (Joonis 7)
kuivi ja märgi (soo-)puisniite, liigivaeseid ja liigirikkaid ja teisi erinevaid liike (PKÜ, puisniidud). Puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000-8000 aastat tagasi. Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. Puisniitude kõrgaeg oli möödunud sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18 % Eesti pindalast. (PKÜ, puidniidud) Oma traditsioonilise ilme said Eesti puisniidud seoses vikati kasutuselevõtuga ja heinateo kultuuri kujunemisega arvatavasti 4.-7. sajandi paiku. Kuni 20. sajandi alguseni olid puisniidud põhilisteks ja enimlevinud heinamaadeks Eestis. Koos hobuniidukite ja traktorniidukite kasutuselevõtuga ning sellele järgnenud intensiivpõllumajanduse perioodile asendusid puisniidud
joogikohtade, juurdepääsuteede ja väravate valmistamisel. Hooldustööd on hästi mehhaniseeritavad, sest suuremad maaalad võimaldavad tehnika juurdepääsu ja manööverdamist. Kuna tegemist on väiksemat investeeringut ja tööjõudu nõudva karjatamisviisiga, siis on see enamlevinud lammaste, lihaveiste aga ka noorkarja karjatamisel eelkõige poollooduslikel rohumaadel.Vabakarjatamise peamiseks puuduseks on keeruline planeerida õiget karjatamiskoormust rohumaal, s.o. sobitada karjatavate loomade arv rohukasvu muutustega vegetatsiooniperioodi vältel ja aastatest tingitud erinevustega. Samuti vähendab see karjatamisviis kultuurliikide saagipotentsiaali ja eluiga, sest pidev taimede optimaalsest arengufaasist varajasem kärpimine mõjub taimede arengule ja talvekindlusele pärssivalt. See karjatamisviis ei sobi ka farmipidajale, kelle kasutada on väikesed ja hajusalt asuvad maatükid. Vabakarjatamise rakendamisel on väga oluline taimiku seisundi (saak, arengufaas) pidev
aastal. 3.2. Orgaaniliste väetiste kasutamine 3.2.1. Orgaaniliste väetiste tootmine Kokku on talul 110 looma. 43 lüpsilehma (43lü), 42 noorlooma(25,2 lü) ja 25 vasikat(5lü). Kokku 73,2 loomühikut. Loomade intensiivsus talu maal on 2,8 lü/ha. Loomad aastaringselt väljas ei ole, vaid talve ja umbes pool kevadest veedavad laudas. Allapanuks kasutatakse põhku. Kõiki sõnnikut kätte ei saa, sest tavaliselt jääb karjamaale 25 % karjatavate loomade poolt toodetud sõnnikust. Sõnnikut saadakse kokku 760 (eeldades, et 25% jääb karjamaale), milles lämmastiku kokku 4680 kg. Sellisest kogusest piisab täielikult antud külvikorrale. 3.2.2 Orgaaniliste väetiste andmise aeg ja tehnoloogia EMVI pikaajalistest katsetest, kus on selgitatud väetiste optimaalseid annuseid ja vahekordi põllukultuuride väetamisel, on selgunud, et sõnniku mõjul saadavad enamsaagid sõltuvad
ilves. Inimestele võib nende liigne tegevus tekitada palju kahju, sest metskitsed kahjustavad metsa ja puid. Kasutatud kirjandus ja graafikud on pärit: · http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=716392/Metskitse+arvukus+j a+loendusvea+m%E4%E4ramine.pdf Ökoloogilised globaalprobleemid, mis mõjutavad vaadeldavat ökosüsteemi Puisniitude kõrgaeg oli möödunud sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18 % Eesti pindalast. Seejärel hakkas looduslike niitude pindala vähenema, kuna kergemini kultuuristatav osa hariti üles ning kasutati põllu- või kultuurheinamaana. Siiski kahanes puisniitude pindala kuni Teise maailmasõjani suhteliselt aeglaselt. Esimeseks oluliseks puisniitude kadumise põhjuseks kujunes 1950ndatel aastatel talude kollektiviseerimine. Maa ja loomad ühistati, kolhoosnikud võisid eravalduses pidada mõnd
lähemalt uuritud. Kui kunagist kultuurrohumaad rohkem mitte künda või väetada ja iga-aastaselt niita, siis aja jooksul kujuneb poollooduslik taimekooslus. Probleem seisneb ajalise piiri tõmbamises. Puisniidud: niidetavad hõredad looduslikud puistud. Maastikutüüp, mida võib leiduda peaaegu kõikides rohumaatüüpides (aru-, lammi-, soostunud, soopuisniidud jne.). Puisniitude kõrgaeg oli 19. sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli 850 000 ha ehk 18% Eesti pindalast. 20. sajandi algul hakati kergemini kultuuristatavaid puisniite üles harima ning põllu- või kultuurheinamaana kasutama. Pärandkoosluste väärtus · Liigiline ja koosluseline mitmekesisus Ohustatud ja kaitstavate liikide suur osakaal, kõrge väikeseskaalaline liigirikkus (kuni 76 soontaimeliiki ruutmeetril Laelatu puisniit) · Oluline komponent maastikulises mitmekesisuses
Kui kunagist kultuurrohumaad rohkem mitte künda või väetada ja iga-aastaselt niita, siis aja jooksul kujuneb poollooduslik taimekooslus. Probleem seisneb ajalise piiri tõmbamises. Puisniidud: niidetavad hõredad looduslikud puistud. Maastikutüüp, mida võib leiduda peaaegu kõikides rohumaatüüpides (aru-, lammi-, soostunud, soopuisniidud jne.). Puisniitude kõrgaeg oli 19. sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli 850 000 ha ehk 18% Eesti pindalast 20. sajandi algul hakati kergemini kultuuristatavaid puisniite üles harima ning põllu- või kultuurheinamaana kasutama. Järvede tüübirühm Oligotroofsed (vähetoitelised) järved - Vee mineraal-, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus on väga väike, enamasti on vesi sügavalt läbipaistev, neutraalse või nõrgalt aluselise reaktsiooniga. Leidub Põhja- ja Lõuna-Eestis (Viitna, Kurtna, Piigandi, Hino jt.)
Leedus ja Lätis leidus üksnes lammipuisniite suuremate jõgede kallastel. Puisniitude teke ja kadumine -puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000-8000 aastat tagasi. -ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. -puisniitude kõrgaeg oli 19.sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18% Eesti pindalast. -seejärel hakkas looduslike niitude pindala vähenema, kuna kergemini kultuuristatav osa hariti üles ning kasutati põllu- või kultuurheinamaana. Siiski kahanes puisniitude pindala kuni Teise maailmasõjani suhteliselt aeglaselt. -esimeseks oluliseks puisniitude kadumise põhjuseks kujunes 1950ndatel aastatel talude kollektiviseerimine. Peamine puisniitude pindala kahanemise põhjus oli suurtootmisele üleminekuga
annaabi.ee 
