1974 aastal. Kui Kirjanike Liidu Tallina noortesektsioon ja Eesti Televisiooni kirjandussaadete toimetus kuulutasid välja konkursi "noorte kirjandussündmus `76" oli osalejate hulgas ka abiturient Doris Kareva, kelle 11 luuletust valiti aasta hiljem kokku pandud noorte autorite kogumikku "Viis tüdrukut ja kaheksa poissi". Peagi järgnes ka esikkogu "Päevapildid". Järgneva loomingu kontekstis jääb see raamat suhteliselt eraldiseisvaks, kuigi mitmed Karevale hiljemgi tunnuslikud momendid (range vorm, armastusluule jm) on juba näha siingi. ,,Päevapiltide" puhul märkas kriitika nooruslikku ilu ning võlu, kuid räägiti ka generatsioonile omasest stiilist. Sellena käsitleti eelkõige jooni, mis märgivad lähiühendusi J. Üdi ja J. Jõerüüdi luulega-mängumotiive, iroonilisust, linlikkust, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat. 1980
Noorus 1974 aastal. Kui Kirjanike Liidu Tallina noortesektsioon ja Eesti Televisiooni kirjandussaadete toimetus kuulutasid välja konkursi "noorte kirjandussündmus `76" oli osalejate hulgas ka abiturient Doris Kareva, kelle 11 luuletust valiti aasta hiljem kokku pandud noorte autorite kogumikku "Viis tüdrukut ja kaheksa poissi". Peagi järgnes ka esikkogu "Päevapildid". Järgneva loomingu kontekstis jääb see raamat suhteliselt eraldiseisvaks, kuigi mitmed Karevale hiljemgi tunnuslikud momendid (range vorm, armastusluule jm) on juba näha siingi. ,,Päevapiltide" puhul märkas kriitika nooruslikku ilu ning võlu, kuid räägiti ka generatsioonile omasest stiilist. Sellena käsitleti eelkõige jooni, mis märgivad lähiühendusi J. Üdi ja J. Jõerüüdi luulega-mängumotiive, iroonilisust, linlikkust, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat. 1980
Ülikoolipäevil tekkis Kareval sidemeid dissidentlike ringkondadega ning see tõi kaasa komplikatsioone õpinguis, 1983. aastal õnnestus stuudium siiski lõpetada kaugõppe vormis. Kareva esimesed tekstid ilmusid varases eas, tähelepanu äratas tema osalemine ,,Noorte kirjandussündmuses '76" ning peagi pärast seda tuli välja ka esikkogu ,,Päevapildid" (1978). Järgneva loomingu kontekstis jääb see raamat suhteliselt eraldiseisvaks, kuigi mitmed Karevale hiljemgi tunnuslikud momendid (range vorm, armastusluule jm) on juba näha siingi. ,,Päevapiltide" puhul märkas kriitika nooruslikku ilu ning võlu, kuid räägiti ka generatsioonile omasest stiilist. Sellena käsitleti eelkõige jooni, mis märgivad lähiühendusi J. Üdi ja J. Jõerüüdi luulega - mängumotiive, iroonilisust, linlikkust, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat. Poeetilises üldpilgus iseloomustab D
isegi. Näiteks: "kõrgetes klaasides kutsuvalt küütles", "sisim saatus saab su silmavaates silmnähtavaks", "seni sumbuvad sõnad su salmis". Samuti esineb korduseid, näiteks luuletuses "Las ma kõnelen oma armsamast" asub sama lause iga kolme salmi alguses. Metafoorid: "Õnn nagu õhupall", "Ei ela - surra ei saa", "Olla korraga, kordamööda", "Olla pilkpimestav päike ja põrm", "Paljajalu maailmajääl", "Näovaagnal". Karevale on kõige iseloomulikumaks kujundiks uni ja uinumine. Lisaks tavalistele epiteetidele nagu "ilus kiskja", "käänuline tee", kasutab ta vastanduvaid epiteete nagu "pime päev", "südamikku sügavalt, lähedalt", "katkend elektrijuhe su elavas peos". Leidub ka astendamise võtet "armastus on kõiges, kõikjal, kõik". Võrdlused: "otsekui ohe sa lendu läed", "mind sa suudlesid kui surmamineja", "ma talle lähenen kui läbi une".
vastu tahtmist põrandaalusesse poliitilis-kirjanduslikku nn Poolpäevalehe afääri, pidi Kareva tulema tagasi Tallinna. Pealinnas sai ta asenduskorrektorina tööd ajalehes Sirp ja Vasar, kuhu jäi 13 aastaks. 1992. aastal valiti Doris Kareva UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni peasekretäri kohale. 1993. aastal määrati talle Eesti Vabariigi kultuuripreemia luulekogu "Maailma asemel" eest. Poetess loobus preemiast, kuid algatas Õlekõrre stipendiumi. Karevale määratud raha eest on avaldatud mitmete noorte luuletajate esikkogusid, Õlekõrre stipendiumi ideed on aidanud edasi kanda kirjastus Huma ja Kultuurkapital. Alates 1997. aastast on Doris Kareva kultuurihäälekandja Sirp kirjandustoimetaja. Ta kuulub Eesti Kirjanike Liitu ja Ladina Kvartali Ühendusse. Talle on määratud veel Juhan Liivi luule- ja Loomingu aastapreemiad. Doris Kareva on abielus Guntars Godinsiga, tal on tütar Maria-Lee ja poeg Ormes.
Too selle kohta näiteid. Mis Sulle selles luuletuses eriti meeldib (tundub mõjuv, huvitav, leidlik jne) või mis ei meeldi, ja miks? Olles ise Doris Kareva tulihingeline ja paadunud austaja, ei oska ma olla ehk niivõrd aus ja luuletust neutraalselt analüüsida. Enamik Kareva luulest on ääretult hingeline ning räägib peamiselt igatsusest ning hinge ihkamisest millegi/kellegi poole. Sarnane teema valitseb ka siin luuletuses. Luuletuse meeleolu on Karevale omaselt ehk pisut isegi ülev, kuid peamiselt siiski õrn, ootav, igatsev ning ihkav. Autor alustab oma luulet justkui päeva. Võtab vastu päikese paituse ning ärkab hellalt ja pehmelt üles. Seda on esimeses stroofis edasi antud nii: Öö kisub üles päeva kullast kootu ning üha koomamale tõmbub ling – Sellele järgneb ootusärevus, et ehk see ongi see kauaoodatud päev, mil hing saab
salapära kujutamine selles, et armastust just kui veel kartakse ning ei saada aru veel täpselt, milline armastus tegelikult on ning mis ta endaga kaasa toob. Doris Kareva 2007. aastal ehk 29 aastat pärast esikkogu avaldatud luulekogu ,,Lõige" suhtub armastusse teise vaatevinkli alt. Armastust kujutab Kareva endiselt salapärasena, kuid nüüd on ta kindlameelsem ning teab, milline armastus on ning mis on selle jõud. Siiski jääb lõpuni välja Karevale arusaamatuks kuidas armastus nii kiirelt kaduda võib.
Seda raamatut võib pidada Jüri Üdi teatraalse tehnika, mängulisuse ja iroonia lüürilisemaks variandiks. Lüürilisus, aga ka artistlik keelekasutus annavadki Kareva luulele selle isikupära. Kareva esimesed tekstid ilmusid varases eas, tähelepanu äratas tema osalemine „Noorte kirjandussündmuses '76“ ning peagi pärast seda tuli välja ka esikkogu „Päevapildid“ (1978). Järgneva loomingu kontekstis jääb see raamat suhteliselt eraldiseisvaks, kuigi mitmed karevale hiljemgi tunnuslikud momendid (range vorm, armastusluule jm.) on juba näha siingi. „Päevapiltide“ puhul märkas kriitika nooruslikku ilu ning võlu, kuid räägiti ka generatsioonile omasest stiilist. Sellena käsitleti eelkõige jooni, mis märgivad lähiühendusi J.Üdi ja J.Jõerüüdi luulega – mängumotiive, iroonilisust, linlikkust, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat. 1980
Seda raamatut võib pidada Jüri Üdi teatraalse tehnika, mängulisuse ja iroonia lüürilisemaks variandiks. Lüürilisus, aga ka artistlik keelekasutus annavadki Kareva luulele selle isikupära. Kareva esimesed tekstid ilmusid varases eas, tähelepanu äratas tema osalemine ,,Noorte kirjandussündmuses '76" ning peagi pärast seda tuli välja ka esikkogu ,,Päevapildid" (1978). Järgneva loomingu kontekstis jääb see raamat suhteliselt eraldiseisvaks, kuigi mitmed karevale hiljemgi tunnuslikud momendid (range vorm, armastusluule jm.) on juba näha siingi. ,,Päevapiltide" puhul märkas kriitika nooruslikku ilu ning võlu, kuid räägiti ka generatsioonile omasest stiilist. Sellena käsitleti eelkõige jooni, mis märgivad lähiühendusi J.Üdi ja J.Jõerüüdi luulega mängumotiive, iroonilisust, linlikkust, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat. 1980
lahutamatus (see on teinud tema luulest tõlgendusainese psühhoanalüütilise kallakuga lähenemisviisidele). Bioloogilise naisidentiteedi avaldused ning katked feministlikust sõnavarast segunevad järskude vaatepunktivahetuste ja ,,mehelike" rollimängudega. Säärase ,,sootaguse" värsikeele üheks eelduseks on muuhulgas eesti keele grammatilise sootuse ärakasutamine. Tema luulelaadi sugulusseosed Hirvest ja Krullist Mercani, pluss viited varasemale naisluulele, eeskätt Vallisoole ja Karevale. Elo Vee (Viiding) debüütkogu ,,Telg" nn tüdrukutekassetis 1991. Hämarad aimdused, enesemääratlusvaevad jms + korduvad koolimotiivid, mis kannavad nii ahistusi ja ebamääraseid änge kui ka omamütoloogilise ,,laste maailma" mängulist hurma. Kool metaforiseerununa jääb oluliseks märksõnaks ka ta hilisemas luules, vastandub võimuvõrgustiku süstematiseerimiskatsetega. Sotsiaalne kontroll, selle vahendeid, nt
kirjanduses. Runnelis liiga palju veiderdamist ja rahvalikkust. Jäävad alles modernstlikud alternatiivid. Ei saa öelda, et kirjanduses domineeriks. Seda mittedmonieerimist saab näidata vanemate autoritega või 60ndatel debüteerinud autorite puhul. Kui tulevad uued autorid esile, noored autorid, siis mitte alati, aga tihti alustavad nad traditsiooniliselt. Ei ole mingit maailma uppilöömise tunnet. Imelikud juhtumid, luuledebüütide seas nt Ene Mihkelson. Kui mõelda debüteerinud Karevale, siis saame aru, et on autorid, kes alustavad selgelt traditsiooni rüpes. Luule aastate 1973-1985. Kui rääkida peavoolust, siis humanistliku uus tugevnemine seda märgib: vana hea klassikalise luule märkused. On põhjust rääkida varjatud vastupanuluulest, tekib undergroud loomingut. Näeme autorite puhul nt Luik, Runnel, kus püütakse balanseerida lubatu-keelatu piiril ja öelda midagi rahvuse ja inimolemise püsivuse kohta. Luule keel muutub
annaabi.ee 
