jätkub , võib eesti keel lakata olemast selline, nagu me seda praegu kõneleme. Eesti keele suurimaks ohuks tulevikus ongi hääbumine. Eestlased praegu küll veel räägivad eesti keelt, aga on näha üha väiksemat huvi selle säilitamise vastu. Eestlasi on natuke peale miljoni inimese ning ühegi teise riigi keel pole eesti keel seega kui meie, Eesti riigis ,seda ei kasuta, siis eesti keel kaobki kuna pole kedagi teist, kes seda veel räägiks. Muidugi korraldatakse üritusi ja võistlusi seoses emakeelega, aga inimeste huvi pole enam sama, mis paarkümmend aastat tagasi, pigem kaldutakse inglise keele poole, kuna seda räägitakse hetkel maailmas väga palju. Ka tööandjad ja ülikoolid hindavad kõrgelt inglise keele oskust, mis paneb inimesi, eriti noori, just seda võõrkeelt õppima. Kuna keskendutakse inglise keelele, jääb eesti keel
Desensibiliseerimine on süstemaatilises ja kontrollitud kujul kasutuses ravimeetodina saamaks üle ärevusest ja foobiatest, kus patsiendile tuuakse vähehaaval esile turvalises keskkonnas ja rahuseisundis ärevust või hirmu põhjustavat stiimulit või olukorda. Mitmekordsel stiimuli esiletoomisel inimene harjub stiimuliga ning vähehaaval stiimuliga kontakti suurendades tekib olukord, kus hirm, mis enne oleks kerkinud, enam ei suurene. Seda harjutust vajalikul arvul kordi tehes kaobki tugev emotsioon stiimuliga täielikult ära. Selle protsessi foobiatest ning ärevusest vabanemiseks arendas välja psühholoog Mary Cover Jones. Kirjeldatud ravimeetod on kasutuses siiani nii inimestel kui ka loomadel (näiteks võidusõiduhobustel). Desensibiliseerimisel on ka halbu omadusi, näiteks võib see immuunsus tekkida asjade või sündmuste vastu, mis on vastuolus inimese üldise moraali või eetikaga, kuid neid
nii arg või uhke, ning näiteks ise ei lähe vabandama mõne inimese ees, kellega ma olen tülli läinud. Õnneks minu elus pole veel nii palju stressitekitajaid. Lihtsalt kui ma vahel tunnen, et mul hakkab jälle stressiperiood tekkima, siis pean ma ennast kokku võtma, ning sellest üle saama. Sest oma elu elan ma ainult ise, mitte keegi teine. Sellepärast peangi leidma ka masendushoogude juures midagi rõõmsat, mis mu tuju jälle üles viib, ning stress kaobki minu puhul. Teele Ploompuu, 10 klass
Samas on õppeprogrammid ülekoormatud, mille tulemuseks on õpilaste vähene õpirõõm, suur koolistress ning -väsimus. Taaskord saab näite tuua artiklist ''Haridus ja Demokraatia'' , kus autor ütleb, et õpetaja vorm on täidetud, kuid sisu ei ole ei olda südamega asja juures ehk ei ole sära silmis, mis tekib sisemiselt motiveeritud arengu käigus. Seega õppija ning õpetaja koostööd lõhestab ajapuudus, mis takistab õpetajat süvenemast õpilase vajadustesse, mistõttu kaobki ära õppimise rõõm. Sageli puuduvad väiksematel koolidel võimalused ja vahendid praktilisteks tegevusteks, mis võimaldaksid siduda õpitavat eluga, oma kätega midagi teha, järele proovida. Näiteks loodusteaduslikke katsed, uurimistöid, pillimängu, käsitööd ning kunstilisi tegevusi. Lisaks on vajaka abinõud lugemishuvi parandamiseks, sest paljude kooliraamatukogude olukord on katastroofiline- puuduvad vahendid uuema kirjanduse ostmiseks. Kuna hulga
poode. Olgu tegemist siis pizza ostmise või uute talvesaabaste tellimisega. Kõik see tundub tore, kuid paraku on meie ajastul ka omad miinused. Inimkond ei oska enam suhelda ilma arvutita. Igaüks on oma arvuti taga justkui omas mullis, mängides peremeest oma tühjas valduses, oskamata ise midagi öelda või tunda. Kaob igasugune reaalselt sotsiaalne suhtlemine. Inimene on harjunud, et tal on ajastu, mil kõik on lihtne ning kaobki kõige selle sisse, kuni see ükskord kaob ning tulemuseks on abitu ühiskond, kes kuidagi muud moodi enam toimida ei oska. See, mis võiks meid tulevikus oodata, selle kohta on tehtud juba väga palju erinevaid filme. Nendest võime me näha, kuidas inimkond ühineb masinatega, võitleb tulnukatega ning teekond Maalt teisele planeedile on täiesti tavaline. Selge on see, et elame infoajastul, kuhu edasi liigume, seda näitab aeg. Kõik praegused
leida endas üles rõõmsameelsus, naer ja optimism. Harryt ajavad endast välja inimesed, kes tunduvad võtvat elu mängleva kergusega. Naerdes, tantsides, kuulates sama muusikat mis teised ja olles kõigiga ühtemoodi hall mass. Harry suhtus endasse väga kriitiliselt ja ei suutnud leppida oma mittetäiuslike omadustega. See aga, kui ei suudeta endaga leppida, takistab pidevat vaimset arengut. Endasse ei saa suhtuda ainult kriitiliselt, ennast pidevalt maha tehes kaobki elutahe ja tahe midagi saavutada. Selleks, et elus kuhugi jõuda peab inimene endale tunnistama, et ta ei ole ideaalne, leppima oma nõrkustega ja proovima neis midagi positiivset leida. Harry Haller vihkas ennast ja kavatses juba pikalt enesetappu. Temas pesitses kaks poolt, keda ta ei suutnud lepitada. Stepihunt, kes armastas üksindust, oli ettearvamatu ja tahtis olla sõltumatu ja inimlik pool, kes oli mõistlik, peen ja tundlik ja armastas väga kunsti. Harry
Iga inimene on unikaalne ning eriline, kuid ometigi üritatakse iga isiku erilisust rikkuda sellega, et kõiki õpetatakse sama malli järgi. Kunagi mõeldi välja ained, mida inimesed kindlasti õppima peaksid, kuid sellele, kas neid ka elus tegelikult vaja läheb ei mõtle keegi. Tõsi, kool on vabatahtlik, kuid tihti tekib tunne, et me õppime selleks, et vastata kellegi ootustele. Meil on vaja kätte saada rahuldav hinne, et ennast koolist läbi vedada. Õpilaste motivatsioon õppida kaobki just sellepärast, et nad peavad omandama tohutul hulgal materiali väga vähese ajaga ning iga õpetaja jaoks on tema aine just olulisim. Kool, mis on vabatahtlik, peaks andma õpilastele ka võimalust ise valida, mis aineid nad õppida tahavad ja mida neil elus vaja läheb. Kui inimene soovib saada muusikuks, siis miks peab ta teadma igat matemaatika valemit peast. Täiskasvanud räägivad, kuidas nende pea pole prügikast, kuid miks surutakse õpilaste pähe tohutult
Kes on Toomas Nipernaadi? Toomas Nipernaadi elu tundub esmapilgul väga kirev ja kadestamisväärne. Ta on vaba kõigist kohustustest ja muredest. Tal ei ole kuhugile kiiret ja on iseenda peremees. Nipernaadi suhtub ükskõikselt ja tuimalt ümbritsevasse, mitte keegi ei saa temale lähedale ja keegi ei suuda teda mõista. Hingelt on Nipernaadi seikleja, kes ei saa mitte kuskil rahu. Iga natukese aja pärast võtab ta järgmisesse rolli täiesti uue inimesena.See, mis tema lahkumisele järgneb, meest enam ei huvita. Tähtis on vaid tema enese heaolu. Toomas Nipernaadi elab ilma mineviku ja tulevikuta. Ilma igasuguse probleemita kehastub ta hetkega kellekski teiseks. Iga uue inimesega on ta erinevas rollis. See tundub tema jaoks väga kerge. Toomas Nipernaadi on kui eksinud hing, kes paaniliselt otsib kohta, kuhu ta kuuluks. Leidmata aga oma kohta, rändab ta ringi mööda Eestimaad. Kuid tal on suur oskuks ennast ar...
Inimene, kes aga seda siiski soovib, peab olema vaimult nii tugev, et ükski teadmine ei suuda seda mõjutada. Kindlasti on maailmas sarnaseid inimesi. Sellised inimesed peaksidki tegema kõike, mida nad saavad, et aidata inimkonda. See on emotsionaalselt väga raske, aga sellega tuleb tegeleda. Inimene, kes tunnistab endale et ta ei tea midagi, on saavutanud juba väga palju. Wagner jättis endast rumala roboti mulje, kes õpib ja kogeb, aga läbi ei tööta ja nii see infotulv kaobki. Tema eesmärgiks oli saada kõiketeadjaks. Fausti eesmärk oli aga saada teadmisi, et inimestele head teha. Nii ta lihtsalt on, et kellele rohkem (teadmisi) antakse, sellelt rohkem ka võetakse. Maailmas peab säilima tasakaal.
Venelaste kohalolekust hoopis suuremat ohtu rahvuslusele näen ma selles, kui hakkavad murenema egalitaarsed ja demokraatlikud hoiakud. Karta tuleks kihistumist, ennast taastootvate suletud eliitide väljakujunemist. Eesti ühiskonda on algusest peale iseloomustanud suhteliselt suur sotsiaalne mobiilsus see, et saunas sündinu võis saada ministriks või professoriks. Kui aga kooliharidus muutub meil tasuliseks ja eliitkoolidesse võetakse lapsi selle järgi, kui rikkad vanemad neil on, siis kaobki üks armsamaid eestluse aateid. Selle peale võib mõni rahvuspoliitik kosta, et mis neist koolidest, pärast kooli järgneb ju sunniviisiline sõjaväeteenistus, mis tasandab klassivahesid ja süvendab noorsoos demokraatlikke hoiakuid. Oh, püha lihtsameelsust! Või künismi? Kas tõesti keegi arvab, et praegusel nekrutiväel on ühiskonnale ka mingit head mõju? Kahjulik mõju on seevastu ilmselge: praegused kaitseväe
DDT – on keemiline aine, mis on olnud laialdaselt kasutusel pestitsiidina. Juba väike kogus DDT-d on putukale mürgine. Põllumajanduses seda üldiselt enam ei kasutata, kuid kasutatakse endiselt nt malaariatõrjes. Taimekaitsevahendeid kasutades hävitame taimi kaudselt. Nt mõne taimeliigi tolmlemisel osalevad kindlad putukad, kui aga putukad peaksid hävima, on ohus ka see sama taimeliik. Taimeliik hävibki nii – kui tolmlemist ei toimu, siis seemned ei valmi ja nii see liik kaobki. TOIDUAHELAD JA TOIDUVÕRGUD Vaadeldes ökosüsteemi eluosa, märkame, et põhilisteks suheteks, mis valitsevad, on toitumissuhted. Ühed organismid söövad teisi, need omakorda kolmandaid jne. sellist toitumiste jada nimetatakse toiduahelaks. Toiduahel – organismidevaheline toitumissuhe e toiduvõrgustik. Toiduahelad on vaid harva teineteisest lahus. Enamasti erinevad toiduahelad põimuvad omavahel ja moodustavad toitumisvõrke ehk konnekseid.
Seepärast kogevadki Vetemaa tegelased oma tahtevõimetust, tunnet, et oled mutrike, hammasratas vaenulikus süsteemis, mingis absurdses isetöötavas masinavärgis. Vetemaa labiilne tegelane oma vahekorras ühiskonnaga on sugulane eksistentsiaalse subjektiga: välismaailm on üksiku suhtes vaenulik jõud. Ruuben arutleb: «Üksikisik ei tähendanud midagi» ja «see oli mingi imelik isetöötav masinavärk». Seetõttu kaobki tegelasel kujutlus endast kui vaba tahtega isikust, kui sõltumatust ja autonoomsest subjektist. XX sajandil on inimkonna ette kerkinud probleem üksikisiku olemisest maailmas, tema totaalsest vastutusest. Maailmas toimuva ülekohtu eest ei saa vastutust kellelegi teisele panna. Tingimusteta allumist, mis varasematel epohhidel oli ainumõeldav käitumisviis, on teadvustatud kui kaassüüd. Moraalne kapituleerumine nagu Abrahamil draamas «Jälle häda mõistuse
loomadel. Osad loomad kasutavad lõhnaaineid ehk feromoone oma territoorjumi märgistamiseks. Naistel on meestest tugevam lõhnatundlikkus. Vahel võib lõhnatundlikkus ka ära kaotada kuid seda juhtub harva. Lõhnatundlikkus on kõige parem kolmekümnendates-neljakümnendates. Lõhnu jaotatakse kuueks lille-, eeterlikud- , muskus-, kamprilaadsed-, roiskumislaadsed- ja tervad lõhnad. Igal inimesel on individuaalne ja kordumatu lõhn. Kui on mingi tugev lõhn pikka aega, siis haistmine kaobki ja sa ei tunne enam seda lõhna harjud ära. -) Maitsemeel tekib kui süljes lahustunud ained mõjuvad maitsmisretseptoritele, mis asetsevad põhiliselt keelel. Põhi maitsed, mida inimene eristab magus, hapu, soolane ja kibe/mõru. -) Kompimismeele retseptorid asetsevad nahas eriti näpuotstes, huultel ja keelel. * Aistingud on kohanemis ehk adapteerumis võimelised. -) Kui ärritaja on nõrk, siis aistingu tundlikus kasvab.
annaabi.ee 
