Kangelaslikkus – võideldes iseendiga (0)

Reeli -Mai Valge
11L
Arutlus (’’ Hamlet ’’, ’’Don Quijote ’’)
Kangelaslikkus – võideldes iseendiga
Kangelaslikkus – arvamused jagunevad mitmeks leheks laiali. Kangelased võivad olla need, kes on võimelised saama oma eluraskustest üle või kellel on tung iga hinna eest teisi teenida või hoopis see, kes näeb lootust ka kõige tumedamatel perioodidel . Minu jaoks on kangelased need, kes teevad peaaegu kõik selleks, et õiglus valitseks siin maailmas samal ajal inimestele mitte kätte makstes. Lisaksin veel fakti, et taolised, kes teavad, et isegi kui nende teguviis toob tähelepanu, siis seda tavaliselt ei otsita.
Hamlet ihkas kättemaksu oma isa tapjale, kelleks osutus viimase vend ja kaasosaliseks Hamleti ema. See võis kindlasti kuningapojale ränk hoop olla, kui oma kahtlustele kinnituse sai. Sellegipoolest oli Hamlet endast üle ja teenis üht ainsat eesmärki – panna isa mõrvari või mõrvarid kannatama. Ta tappis kogemata ka kantsleri, kuid ei hakanud enda pead vaevama tema kõrvaldamisega, kuna teadis, et mees on palju õelat ja halba korda saatnud. Ta isegi pidi võitlema iseendaga , kaalutles sooritada enesetappu , sest võitles pidevalt ju ebaõigluse ja valede keskel, kuid siiski seda ei teinud, kuna arvas , et muidu poleks ta hing rahu saanud.
Don Quijote seevastu aga tahtis muljet avaldada oma südamedaamile. Kujutas end ette rüütlina, kes püüdis kaitsta kõike ja kõiki kurjade jõudude eest. Kõik vägiteod, mida ta tegi, olid mingil määral pühendatud Dulcineale. Näiteks, kui ta vabastas galeeriorjad, tahtis ta, et nad läheksid räägiksid Dulcineale, mida mees tema pärast kõike korda saadab . Peale selle oli mees veel vaeste ja nõrkade kaitsja. Don Quijotet tembeldati hulluks ja naerdi tema rumaluste üle, kuigi tegelikkuses don Quijote käituski narrilt rüütliromaanide pärast, mida ta lugenud oli.
Mõlemad raamatud kujutavad erinevat liiki kangelaslikust – kas siis kättemaks või daamikultus. Minu arvates mõlemad tegelased näitavad küll välja oma kangelaslikkust mingil määral, kuid nad pole mingid kangelased. Võib olla on asi selles, et ühe raamatu olen läbi lugenud ja teise mitte ja seetõttu pole väga don Quijotest aru saanud, kuid võiksin öelda, et Hamlet jääb mu jaoks kangelaslikumaks kui don Quijote. Põhjenduseks tooksin selle, et Hamlet reaalselt võitles iseendaga ja tegelikult ka kõigi teistega . Ta alguses poleks elu sees uskunud, et inimesed on valelikud, sest ise oli ta aus ja väärikas. Ta oli piisavalt tark, et aru saada, et inimesi ei saa usaldada , sest kõigil oli mingi eesmärk, mida nad ühel või teisel viisil saavutada tahavad. Mees jättis suhtlemise katki oma silmarõõmuga, sest isegi tema tahtis Hamletit oma isale reeta. Nagu varem mitmeid kordi mainitud , seisis Hamlet õiguse eest ning et tema isa hing saaks ikka rahus puhata . Ta jäi kuni surmani iseendaks, triivis läbi ebaõigluse, rõhumise, õnnetuste ning muude raskuste.