Kallis kasukas või rongipilet Pariisi? (0)

Kallis kasukas või rongipilet Pariisi?
Keset pingelist revolutsioonimeelset õhkkonda on vastvalminud juubeliaasta filmis “Detsembrikuumus” leitud aega pöörata rõhku ka ajastu igapäevaelu muredele ja rõõmudele. Tallinnas elava vastabiellunud Taneli ja Anna näitel jälgitakse, kuidas üritati toime tulla kasina sissetulekuga unistades samal ajal elust välismaal.
Taolised unistused ei kehti muidugi vaid filmis käsitletud aja kohta. On ju kauged maad ja teised kultuurid läbi ajaloo inimestele ahvatlevate ja võimalusterohketena tundunud ning kindlasti on see nii ka tulevikus. Vaid põhjused muutuvad: vastavalt aegadele minnakse välismaale kas õppima või paremat tööturgu otsima, eriti halval juhul põgenetakse ka sõjaliste konfliktide eest. Kõiki neid põhjuseid ühendab aga vajadus uueks alguseks, võimalus muuta halb heaks ning luua eluks paremad tingimused.
“Detsembrikuumuses” pole Anna ja Taneli näol tegu pelgalt lapseliku vaimustusega vaid tõsiseltvõetava unistuse ja sooviga põgeneda raskuste ning rahapuuduse eest ja minna Pariisi. Kapriisne Anna kaebab , et tal pole isegi tervet paari sukki jalga panna ning ka ohvitseride balli jaoks on vaja ilusat kleiti, samal ajal kui Tanel katsub säilitada kainemat mõistust ning leppida olukorraga, ise aga samuti salamisi mõeldes elule mujal, kus ta saaks rakendada ka enne sõda omandatud arhitektiameti haridust.
Kiputakse arvama, et lihtsam on alustada puhtalt lehelt selle asemel, et katsuda parandada seda, mis on. Ei ole raske panna end Taneli ja Anna olukorda, kellele madala elukvaliteedi tõttu tundub see mõte kindlasti veel eriti ahvatlev. Peab aga tõdema, et sellise tee valik võib kujuneda surnud ringiks – jäädaksegi eluks ajaks alustama puhtalt lehelt, aina uuesti ja uuesti põgenema ära, mujale, kus kindlasti on palju parem.
Lisaks leian, et niivõrd kui filmis vaadeldud noorpere põhjus Eestist lahkumiseks on isiklikus plaanis neile kasulikem, on see ebapiisav. Et riiki arendada, ja veel nii noort ja habrast kui seda oli 1924-nda aasta Eesti, ei saa lubada tekkida olukorral, kus selle elanikud ei tunne piisavat kohusetunnet oma kodumaa ees, et seda mitte hüljata ja aidata kaasa selle ühisele ehitamisele. Siinkohal saab tõmmata paralleeli ka uue Eesti Vabariigiga, kus suur väljaränne on samuti probleemiks olnud, eriti 90-ndate alguses, mil Eesti oli veel noor. Olgugi, et just usk Eestisse oli viinud selle iseseisvumiseni, suhtusid ka 1924-nda noored äsjaloodud riiki tänu pikaajalisele võõrvõimude alla kuulumisele ilmselt liiga skeptilised, et omada piisavalt suur usku sealsele külluslikule tulevikule, mis takistaks neil järele andmaks välismaa ahvatlustele. See usk tekib aga pikaajaliselt pärast seda, kui riik on suutnud tõestada oma võimekust hoolitseda oma kodanike eest.
Filmis saab Anna tegevuse arenedes oma tahtmise, kui Tanel müüb maha kalli kasuka, et osta selle eest piletid Pariisi. Lugu võtab aga ootamatu pöörde, kui sõit lõpuks hoopiski ära jääb. Miks täpselt, on jäetud suuresti vaataja otsustada. Pole aga raske näha väärtushinnangute muutumist ja emotsionaalset arengut, mille tegelased pärast kõike juhtunut läbi teevad, ning ilmselt jõuavad mõlemad neist järeldusele, et soovivad kõigile raskustele vaatamata elada vaid oma kallil kodumaal ja võtta elult Eestis, mis võtta annab. See näitab, et nemad olid ühed neist julgetest, kes otsustasid minna kaasa noore riigi kasvamisega ja olla osa sellest.