Lumekakk Lumekakud on ühed suuremad kakulised. Nende tiivaulatus on 142 - 166 cm. Lumekakud pesitsevad enamasti tundrates, eelistavad kiviseid, kaljuseid territooriume, kus on kerge jälgida saakloomi ja vaenlasi. Isasloom on peaaegu valget värvi, väheste tähnidega, emaslind on kirjum. Lumekakk toitub Arktikas peamiselt hiirelaadsetest - lemmingutest . Muudes kohtades tarbib ta valgejäneseid, kärpasi ja linde. Arktilises suves on kogu aeg päev, talvel on kogu aeg külm ja pime. Selle eest kaitseb teda hästi paks sulekiht. Karmil talvel on väga vähe söödavat. Sügiseti koguvad lumekakud endale paksu rasvakihi, et talve üle elada
LinnaröövlidPesukarusid kutsutakse üksmeelselt röövliteks, sest nad ründavad , ,,must mask'' ees, järjekindlalt jäätmekaste, toidu- hoidlaid ning põllu- ja aedvilju. Nad tegutsevad öösiti, tihtipeale väikeste salkadena, ning neist jääb reeglina maha segipaisatud tallermaa. Pesukarud on niivõrd hästi inimeste naabrusega kohastunud, et võivad võtta toitu otse inimese käest. VöötsabaUSA lääneosa kuivades piirkondades elavad vöötsabad eelistavad kaljuseid paiku ning ronivad väga osavalt mööda järsakuid. Tavaliselt toituvad nad hiirtest, lindudest, rohutirtsudest ja teistes väikestest loomadest. Ohvrit ründavad nad välkkiire sööstuga, tapavad selle ainsa hammustusega ning asuvad saaki eespurihammaste abil tükeldama. Varem kodustasid maavarade otsijad vöötabasid, et nende abil oma laagreid ründavatest närilistest vabastada. BambuskaruBambuskarule on tunnuslik tema karutaoline kehakuju ning iseloomulik musta-valgekirju muster
FJORDID Kõige ,,antiklassikalisem", metsikuim ja fantastilisem onkindlasti Lääne-Norra fjordide ala, mis ulatub Rogalandist lõunas lofoodideni põhjas ehk linnade järgi öeldes Stavangerist Tromsøni. Fjorde võib leida kõigil Norra randadel, kuid lõunarannikul on nad väiksemad ja suhteliselt madalate kallaste vahel. Ka suur oslo fjord mõjub rahulikuna, sest mäed jäävad enamasti veest eemale, rannad on lauged ja upuvad rohelusse, kuigi kohati võib sealgi näha järske kaljuseid kaldaid. Peaaegu taimestikuta mäed, mis piiravad Põhja-Norra hiigelfjorde (Varanger, Tana Porsangen, Alta), on eriti eriti kulunud ja seetõttu ümaramate, pehmemate vormidega ning neid lahutab veepiitrist mõnikord isegi paari kilomeetri laiune kruusaga kaetud rannariba, mida mööda tänapäeval kulgevad ilusad autoteed. Lääne-Norra fjordide kaldad on väga vaheldusrikkad. Tihti võib seal näha peaaegu püstloodis
Rootsi lõunosa hõlmab Götaland. Selle põhjaosa moodustab kaljune Smålandi ehk Lõuna- Rootsi kõrgustik (kõrgeim punkt on Tomtabacken, 377 m), äärmise lõunaosa hõlmab tasane viljakate 6 muldadega Skåne poolsaar. Rootsi suurimad saared Gotaland ja Öland on pinnaehituselt lubjakivilavad (50-80 m). Rannikul, v. a. liivane ja lauge Skåne rannik, on rohkesti kaljuseid saari (skääre), mis moodustavad skäärranniku. Pinnamoe mõju majandustegevusele Turisminduse vaatenurgast on edendavad faktorid Skandinaavia mäestik, kuhu ahvatlevad talvereisid talisportlasi viivad ning lõunaranniku liivarannad. Samuti on Svealandi ja Götalandi viljakad mullad suureks plussiks põllumajanduse arengule. Valdavalt mandrijää sillutatud kiltmaa ja künklik tasandik on soodne kiirteede ja raudteede rajamiseks, selle tulemusena areneb transiitkaubandus ja veondus.
seirepaigast. Just sellise raplemise kaudu on tuuletallaja saanud oma nime, rappelennul varitsemine on otsekui tuule tallamine. Ehkki tuuletallajad kuuluvad tõeliste päevakullide rühma, on nad kaugelt edukamad kui sugukonna teised liikmed jahti pidama ka hämarikus või kuuvalgel. Isalinnud teevad seda sageli kevadel, kui nad peavad pingutama, et ära toita nii emalindu kui ka poegi, ja nende koormus on suur. Tuuletallaja ei vaja mägesid, metsalaamasid või kaljuseid mäekülgi, et ladusalt ära elada. Ta pole pelglik ega eraklik, teda võib näha raplemas teeserva või kasutamata linnamaa kohal. Ta on üks vähestest röövlindudest, kellele meeldib elada inimeste läheduses. Tuuletallajal puudub linnusööjatele, nagu näiteks raidkullile või väikepistrikule, omane jõulisus. Tuuletallaja toidusaak Üldiselt on tuuletallajatel kasin toidusedel nad eelistavad süüa närilisi, eelkõige uruhiiri
hulgas ka pealinn Stockholm. Lõuna pool asub Götaland. Seal on soine ja väheviljakas pinnas ja seal elab hõredalt inimesi. Pinnamood Pinnamoes on valdav madal kiltmaa ja künklik tasandik, iseloomulikud on kristalseist kivimeist kaljud. Kõrgeim ja loodusoludelt kõige karmim on põhjaoasas asuv Norraland (2/3 Roosti pindalast). Piki Norra piiri kõrgub Skandinaavia mäestik. Rannikul, v. a. liivane ja lauge Skåne rannik, on rohkesti kaljuseid saari (skääre), mis moodustavad skäärranniku. Kliima Rootsis on parasvöötme kliima. Enamasti on valitsev mandriline kliima. Suur ulatus põhjast lõunasse põhjustab olulisi kliima erinevusi, kuid Golfi hoovuse pehmendav ja ühtlustav mõju on märgatav. Rootsi põhjaosas on tihti pikk ja külm talv. Mägedes sajab palju ja lume paksus on suur. See aga meelitab sportlike turiste Roosti mägedesse suusareisidele. Läänemeri jäätub talviti sageli. Taimed ja loomad
Kuivõrd kõrgemalt arenenud tsivilisatsioon on meie raadiosignaalide emiteerimist niikuinii märganud, siis vastatakse hetkel veel kokkuleppimata tekstiga, mis tutvustaks meid kui inimkonda tervikuna. Planeedikütid Teadlased ei suuda ette kujutada, et mingi hiiglaslik gaasipilv suudab enda tingimustes elu võimaldada, sellepärast kujutame ette, et elu on võimalik ainult Maa-sarnastel planeetidel, kus elusolenditel on kõva pind jalge all. Meie päikesesüsteemis on selliseid kaljuseid planeete kui Maa veel üksnes kolm Merkuur, Veenus ja Marss. Lisaks veel kaljune kuu. Kõigist neist teame nüüd, mil hulk kosmoselaevu on käinud asja uurimas ja ka inimene Kuul ringi hüpanud, et mingeid eluvorme neil ei esine. Võib-olla elab imekombel näiteks Marsil tillukesi baktereid, ent seegi on kõigest julge oletus. Nõnda siis tuleks otsida planeete, mis tiirlevad meist õige kaugel, kaugustel, kust valgus jõuab meieni mitte kaheksa minutiga vaid koguni kaheksasaja aastaga.
Lumelammas ehk pakssarv on üks kahest mägilamba liigist. Lumelammas on levinud Ida- Siberist kuni Kaug-Ida põhja- ja keskosani. Põhja-Ameerikas elavad lumelambad mandri lääneosa mägedes Alaskast Põhja-Mehhikoni. Sarved on rasked ja jämedad, laia eespinnaga, kuid üsna lühikesed. Isaste loomade tüvepikkus 148-182 cm, õlakõrgus 95-115 cm, kaaluvad 70-140 kilogrammi. Emasloomad on mõõtmetelt väiksemad. Lumelambad eelistavad asustada raskesti läbipääsetavaid ja kaljuseid mäenõlvu. Mõnes paigas elavad nad paikselt, toiduvaesemates piirkondades sooritavad regulaarseid rändeid. Lumelambad toituvad peamiselt rohttaimedest, eelistades kõrrelisi ja liblikõielisi; söövad ka seeni ja samblikke. Poegimine toimub mais-juunis. Emasloom sünnitab tavaliselt ühe järglase, on täheldatud ka kahte. Lumelammaste peamiseks vaenlaseks on hunt, talledele on ohtlikuim ahm ehk kaljukass. Lumelammaste eluiga on paikkonniti erinev: Põhja-
jaguneb kahte ossa, metsnugisel aga kollakas või oranz, tahapool ahenev nagu on näha ka piltidel (vt fotod lk 10 ja 11). Metsnugise tallad on talvel tiheda karvaga kaetud, kivinugisel aga peaaegu paljad. (Loomade elu, 1987) Kivinugis (foto Toomas Mitt) Metsnugis on tüüpiline metsaloom. Ta eelistab vanu risustunud, suurte õõnsate puudega okas- ja segametsi; lagedale tuleb üksnes saaki jahtides. Ka kivinugis elab mõnikord metsas, kuid sagedamini asustab ta siiski metsatuid kaljuseid mäenõlvu, ovraage, kivimurdusid põllukaitseribasid, aedu, 11 tihti ka asulaid, koguni linnu. Tegevad on nad peamiselt pimedas, kuid neid kohatakse päevalgi. Metsnugis peab jahti ta nii puu otsas kui ka maapinnal. Edasi liigub peamiselt maapinnal, kuigi on võimeline ka puult puule hüppama. Toiduks on talle peamiselt pisiimetajad, kuid võib murda ka jäneseid, linde.
2.1. FJORDID Kõige ,,antiklassikalisem", metsikuim ja fantastilisem onkindlasti Lääne-Norra fjordide ala, mis ulatub Rogalandist lõunas lofoodideni põhjas ehk linnade järgi öeldes Stavangerist Tromsøni. Fjorde võib leida kõigil Norra randadel, kuid lõunarannikul on nad väiksemad ja suhteliselt madalate kallaste vahel. Ka suur oslo fjord mõjub rahulikuna, sest mäed jäävad enamasti veest eemale, rannad on lauged ja upuvad rohelusse, kuigi kohati võib sealgi näha järske kaljuseid kaldaid. Peaaegu taimestikuta mäed, mis piiravad Põhja-Norra hiigelfjorde (Varanger, Tana Porsangen, Alta), on eriti eriti kulunud ja seetõttu ümaramate, pehmemate vormidega ning neid lahutab veepiitrist mõnikord isegi paari kilomeetri laiune kruusaga kaetud rannariba, mida mööda tänapäeval kulgevad ilusad autoteed. Lääne-Norra fjordide kaldad on väga vaheldusrikkad. Tihti võib seal näha peaaegu püstloodis
12) kus dmax - laeva suurim süvis hw - lainetuse kõrgus Mugavaimaks loetakse ankrukohti sügavusega 20-30 m. Sügavamale kui 100 m ei soovitata ankrut ära anda. Pinnase omapärast sõltub ankru hoidejõud. Head hoidjad on sitked pinnased nagu muda, liivasegune muda, savi, savine muda. Keskmiste hoideomadustega on kohevad pinnased: liiv, teokarbimurd, kruus, killustik. Halbadeks pinnasteks loetakse kaljuseid ja kiviseid pinnaseid. Mudases pinnases hoiab Halli ankur hästi, kuid võtab muda külge ja seetõttu tungib peale väljakeeramist uuesti halvasti pinnasesse. Kiviplaadil ankur lihtsalt libiseb, kivisel pinnal võib aga kinni jääda. Ankrukoha usaldatavus oleneb ka pinnase reljeefist. Mugav on ühtlaselt tasane horisontaalne pinnas või laugelt kalda poole tõusev põhi. Viimasel juhul hoiab ankur eriti tugevasti vastu kalda poole triivimisele
tema rõhutatud korrapärasusele ja sümmeetriale, egiptuse arhitektuuri lähtumine loodusest - 13 põhimõte, mis pärines suurte püramiidide - kunstlike mägede ajast. Templi loomise lähtepunktiks oli Niilus - preestrite protsessioon kujutanuks nagu Niiluse voogusid, nende tee aga kulges sammaste, st. palmide, papüüruse ja lootosevarte vahel. Niiluse oru kaljuseid pervi võisid kehastada püloonid. Nii või teisiti - arhitekt Amenhotepi rajatud Luksori templist sai selge eeskuju kõigile Uue riigi ajal ehitatud templitele. Suurt tähelepanu pöörati Uue riigi I poolel ka haudehitistele, siingi kujunesid üheks tähtsamaks komponendiks sambad. Hauakamber paiknes tavaliselt kaljumassiivi sügavuses, selleni pääses aga läbi suurejoonelise templikompleksi. Silmapaistvamaks näiteks on Hatsepsuti ( oli naisvaarao 18. dün
annaabi.ee 
