Kalevipoja 18. lugu (13)

Kalevipoeg,Teine teekond allmaailma,lahing põrgulistega,kahevõitlus sarvikuga
Kalevipoeg nägi unenäos, et tal on vaja minna allmaailma. Hommikul tõusis ülesse, ta sõi mõne kulbi suppi,et jõudu ammutada. Jõudis mere äärde, kus olid kõrkjad ja hundinuiad. Arvas ,et leiab selle koha, kus Tark teadis olevat allilma. Leidis peidus olevad väravad, astus sinna sügavusse, kus viis alla jalgrada, seal all oli pime ja palav aur.
Kõigepealt kuulis kaarnat ta kuuseladvast, et helistagu Kalev oma kellukest ja siis kadusid suitsupilved ära. Kalevipoeg läks edasi. Veidi aega oli valge, jälle kottpimedus. Nüüd tuli talle vastu hiir , kes ütles pimedusest talle vastu, et helista kellukest. Kalevipoeg mõistis hiire käsku ja helistas kellukest, pimedus kadus jälle ära. Kalevipoeg astus edasi ja kaugelt paistis võõras valgus, mis polnud päeva valgus, vaid olid tihedad ämblikuvõrgud, mis hõbeda karraga kiirgasid valgust. Kalevipoeg ei saanud neid käsitsi katki, ta hakkas väsima. Ta ise arvas samal ajal,et ta on murdnud seinu,kangutanud seinu, lõhkunud raudahelaid ja nüüd ei jäksanud ämblikuvõrke katki teha, et endale teed läbi murda neist. Kärnkonn krooksus,et helistagu ta kellakest. Kalevipoeg ei suutnud imestada,et kellahelina peale võrgud kadusid. Suur mees sammus edasi ning jõudis kitsa jõe kaldale. Tahtis sealt üle astuda,aga samm ei ulatunud üle jõe. Proovis tuhat korda ja mõtles ise,et enne pääsesin Peipsist üle koormat kandes , nüüd ei saa väikesest jõekesest üle. Vähk soovitas kellukest helistada ja vesi kaduski ära. Suur mees astus edasi. Tema teele sattusid vihma, udu ja sääskede parved. Kalevipoeg sammus kiiresti edasi, mida kiiremini ta edasi läks, seda paksemaks läks parv. Siis tuli Sirts , et helistagu ta kellukest. Sääsed kadusid nagu oleks tuul nad laiali tuisanud. Siis Kalevipoeg istus muru peale puhkama , ja mõtlema, et kellast on palju abi olnud, ja arvas,et seda peab ta endaga koguaeg kaasas kandma ning sidus selle endale sõrme külge. Siis ta sõi ja tukkus tunnikese. Läks mööda põrguteed edasi. Sarviku sulased kuulsid Kalevi tulekut ja hakkasid salaja luurama, kes see võõras on. Kes rikub nende rahu. Kalevipoeg jalutas rahulikult edasi, kui Sarviku taat saatis talle vastu oma tugevamad sõjamehed Kalevipoega karistama . Enne kui ta põrgulistega kohtus jõudis ta laia põletava tõrva jõe äärde, mille üle läks rauast sild , silla peal seisid põrgulase sõjamehed. Ühed sõjamehed olid teiselpool kallast ja ühed veel kaugemal ootamas. Kalevipoeg mõttes pilkas neid, ta pidas neid konnakarjaks. Tõmbas oma mõõga tupest välja ja astus paar sammu silla poole ja hüüdis neile,et mingu nad koju ja põgenegu nad eest enne kui ta neile mõõgaga äimab ja neid huntidele söödaks viskab. Põrgupoisid vastasid,et ärgu ta hoobelgu enne õhtut, kaldaäärsed kütid lasid oma nooled lendu Kalevipoja poole. Kalevipoeg kange poeg ei kartnud neid, seisis nagu raud sein ,tugev kui tamm ja hakkas mõõgaga vastu virutama. Sajad põrgulised langesid maha, uued nende asemele. Sarviku taadi sundimisel langesid pajud põrgupoisikesed. Põhivõitlus käis silla peal. Kuldkellukeste kella abil ta jälle võidab nad, sest need kellukesed tal sõrmaküljes kui ta võitles helisesid. Osad põrgulised ka põgenevad. Lõpuks Kalevipoeg istus silla peale ja viskas surnud sealt sillapealt jõkke, mälestuseks mädanema. Kõndis üle silla,teise kalda peale, kuhu Sarvik oli teinud tõkkeid, valmistanud paksu seina. Kalevipoeg tagus vastu põrguväravaid, ja lõi need puruks ning astus ukse ette. Lõi ukse ka maha. Eestoas istus eidekene, nagu leinapõlves Linda . Istus voki taga, ketras kiiresti, kuldlinu, hõbevillu. Tema kõrval oli kauss , eluveega,millest Kalev rüüpas, mille peale salakambri seinad purunesid ja maapõhja vajusid. Sarviktaadi eidekene nägi kuldkellakest Kalevipoja sõrmes ja palus ,et Kalev selle talle kingiks , et ta saaks panna selle kassi kaela hiirte hirmutamiseks. Kalevipoeg sai kohe aru,et see eit tahab teda üle kavaldada ja küsis pere taadi järele. Põhjuseks toob,et neil on vaja meeste juttu rääkida. Eit ütles ,et meest pole kodus,et ta tuleb homme õhtul või ülehomme hommikul, ja eit ütles, et ta talla niikaua seltsiks oleks, et ta teeks talle niikaua pidu ja keedaks talle süüa. Pakkus talle mõdu juua, aga Kalevipoeg teadis,et ka see on pettus ja ütles, et tal pole janu. Vaatas ringi, et ega seal salaust pole, ja nägigi tagaseinas väikest salaust. Uks läks ise lahti, kust tulid talle vastu sarviktaadi kõige tugevamad sõdalased, kuid keda Kalevipojal ei olnud sugugi raske võita.
Sarvik oli hädas ja süüdistas Kalevipoega vargustes. Vargustes nagu kullakirstude ja tema kuldkellukese. Kalevipoeg kutsus ta võitlusesse, kui mees mehega, et võitlus oleks võrdne, pistis mõõga tuppe ja kellukese taskusse . Sarvik tuli tagakambrist kahvatunult lumivalge ilmega ja tahtis võtta keharammu kinnitamiseks seda rammujooki,mida eidkene pakkus, aga ajas kruusid segamini ja võttis hoopis jõuetuse jooki . Kalevipoeg aga kallas kohe teise kruusi rammujooki, mille peale ta muutus veel tugevamaks.