Kalevipoeg 18. lugu kokkuvõte - Esitlus Kõne | Eesti keel

0

docx

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

ühe lapse (Emmi) käest halbade eluviiside pärast läbitungiva noomituse vastu võtma. Teiseks pandi Tarapita võõra auks ja terve seltskonna' lõbusaks ajaviiteks kunsttükke tegema. Ta oli kõrgesti koolitatud koer ja mõistis säherdusi vigureid teha, et uued sõbrad endale pisted kõhtu naersid ja Tarapita loojat kütsid, kes teda nii tähtsate annetega oli ehtinud. Kuid tema nimi ei olnud sugugi Jaanusele meelepärane. Tema, kes veel Vahuri juttudest eestlaste vanade jumalate lugu mäletas, pidas seda nime õigusega taevataadi Taara teotamiseks ja päris aru, kes koera sedaviisi oli nimetanud. «Tarapita nimi oli enne Tölp,» seletas Oodo naerdes, «aga et ta nii osav ja tark oli, häbenesime teda nii hüüda ja tahtsime talle õige hiilgava nime panna. Et aga meie oma tarkus ei ulatunud, küsisime kupjalt nõu, ja tema ütles: «Ma mäletan, et talupojad endises ebausus oma peajumalat «Taaraks» kutsusid ja teda praegu veel salaja austavad. Pange Tölbile nüüd

Kirjandus

0

docx

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

«Tõesti,» vastas poeet kergelt rinda ette ajades. «Meid on õieti kaks: Jehan Marchand, kes lauad lõikas ja teatrilava püstitas, ja mina, kes tüki kirjutas. Minu nimi on Pierre Gringoire.» «Cidi» autorgi poleks võinud uhkemini lausuda: Pierre Corneille. Lugejad on muidugi märganud, et alates silmapilgust, mil Jupiter vaiba taha kadus, kuni silmapilguni, millal uue moralitee autor nii äkki Gisquette'i ja Lienarde'i naiivse imetluse osaliseks sai, on tükk aega mööda läinud. Imelik lugu: kogu rahvahulk, kes veel äsja nii ärritatud oli, ootas nüüd komödiandi sõnu uskudes kannatlikult -- see tõestab vana tõde, mida meie teatrid iga päev kogevad, et kõige parem abinõu rahvast kannatlikult ootama panna on kinnitada, et etendus kohe algab. Kuid skolaar Joannes ei maganud. «Hei!» kisas ta keset vaikset ootamist, mis ärevusele oli järgnenud. «Jupiter, püha Neitsi, kuradi vigurdajad! Kas te meid tüssata tahate? Kuhu jääb etendus? Alustage, või muidu

Kirjandus

281

docx

M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat

Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To

Kirjandus

345

pdf

tammsaare tode ja oigus i-9789949919925

liiatigi kui poja ema.» «Nii, nii, liiatigi kui poja ema,» oli ka sauna-Madis nõus. «Aga näe, eks lõdisegi teine,» tähendas ta lehma kohta. «Millest siin peale hakata?» küsis peremees arupidavalt. Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata. «Kõigepealt lehma esimeste jalgade alla hagu kuuseoksi ja kadakaid, mis pehmemad,» ütles ta. «Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume, kuis tagumistega lugu.» Esimesed jalad saadi varsti hagudele ja nüüd oleks lehm võinud katsuda tagumisedki mudast välja kiskuda, aga ta ei teinud seda ei heaga ega kurjaga, inises ainult, kui teda löödi. «Nonäh, ma arvasin kohe, et jalad kangeks külmanud,» ütles sauna- Madis. Ei jäänud muud nõu üle, kui mehed pidid käised ja püksisääred üles käärima (peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühes saabastega),

Kategoriseerimata

291

doc

Tõde ja Õigus II Terve tekst

I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h

Eesti keel