Seitsmes
Lugu (Tagasisõit.Varjude laul.Vendade reisilood.Isa haual)
Päike paistis läbi puude latvade,hommik oli juba tulemas. Varjud hakkasid kaduma üle muru rahulikus metsas.Kuuse otsas laulis üksik laululind lõpetades öö enda lauluga.
Kangelane
Kalevipoeg hakkas ärkama linnu laulu peale ning hakkas meelde tuletama kus ta käinud ja mis teinud.Imetledes sügist udu tuletas
ta meelde eilsed sündmused ehk kuidas oli Soomes ehk Saares pikki lustisid pidanud,kus tal Turgis tulnud tüli ning taplust Tuura rajal.Ei kahetsenud seda Kalevipoeg sugugi .
Kalevipoeg
tõusis üles ning tõttas kiirel sammul rändama.Nii ta seikles
metsas paar päeva jõge mööda ning üle mägede kiirustades ranna
poole.Lõpuks jõudis Kalevipoeg randa kus leidis Tuuslar-taadi
paadi.Surmas ta sortsilase ning võttis paadi omaks,võttis aerud kätte ja hakkas sõudma kodumaale .Sättis riided purjedeks ning tuul
oli talle abiks.Kalveipoeg tugev mees sõudis kaua aega ent ei
5 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2014-01-15
Kuupäev, millal dokument üles laeti
6 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
AnnaAbi
Õppematerjali autor
,,Kalevipoeg" Sisukokkuvõte Kalevite talu asus Taara tammemetsa ääres, seal elasid kolm poega, kes lahkusid kodust siis, kui nad olid meesteks sirgunud. Üks nendest, Kalev, lendas kotka seljas Viru randa, kus ta sai maa esimeseks valitsejaks. Ta hakkas kosjas käima ja kohtus Lindaga. Peale pulmi viis Kalev Linda oma koju ning mõne aja pärast ta suri. Lindale sündis kolmas vägilane Kalevipoeg. Noored pojad käisid tihti jahil oma kolme koeraga. Ühe jahilkäigu ajal röövis Soome tuuslar Linda. Seda juhtus pealt nägema taevane taat Uku, kes üritas Lindat päästa. Päästmise asemel ta aga langetas tuuletarga teadvuseta maha ja muutis Linda kiviks. Kui pojad koju tagasi jõudsid, märkasid nad, et ema on kadunud. Pojad hakkasid ema otsima, kuid ei midagi. Kaks venda heitsid magama, noorim läks isa hauale, kus ta tõttas mereranda.
,,Kalevipoeg" Sisukokkuvõte Kalevite talu asus Taara tammemetsa ääres, seal elasid kolm poega, kes lahkusid kodust, kui nad olid meesteks sirgunud. Üks nendest, Kalev, lendas kotka seljas Viru randa, kus ta sai maa esimeseks valitsejaks. Ta hakkas kosjas käima ja kohtus Lindaga. Peale pulmi viis Kalev Linda oma koju ning mõne aja pärast ta suri. Lindale sündis kolmas vägilane Kalevipoeg. Noored pojad käisid tihti jahil oma kolme koeraga. Ühe jahilkäigu ajal röövis Soome tuuslar Linda. Seda juhtus pealt nägema taevane taat Uku, kes üritas Lindat päästa. Päästmise asemel ta aga langetas tuuletarga teadvuseta maha ja muutis Linda kiviks. Kui pojad koju tagasi jõudsid, märkasid nad, et ema on kadunud. Pojad hakkasid ema otsima, kuid ei midagi. Kaks venda heitsid magama, noorim läks isa hauale, kus ta tõttas mereranda.
Kalevite talu asus Taara tammemetsa ääres, seal elasid kolm poega, kes lahkusid kodust, kui nad olid meesteks sirgunud. Üks nendest, Kalev, lendas kotka seljas Viru randa, kus ta sai maa esimeseks valitsejaks. Ta hakkas kosjas käima ja kohtus Lindaga. Peale pulmi viis Kalev Linda oma koju ning mõne aja pärast ta suri. Lindale sündis kolmas vägilane Kalevipoeg. Noored pojad käisid tihti jahil oma kolme koeraga. Ühe jahilkäigu ajal röövis Soome tuuslar Linda. Seda juhtus pealt nägema taevane taat Uku, kes üritas Lindat päästa. Päästmise asemel ta aga langetas tuuletarga teadvuseta maha ja muutis Linda kiviks. Kui pojad koju tagasi jõudsid, märkasid nad, et ema on kadunud. Pojad hakkasid ema otsima, kuid ei midagi. Kaks venda heitsid magama, noorim läks isa hauale, kus ta tõttas mereranda.
Üheksateistkümnes lugu. · Sarvik-Taadi aheldamine , · Õnne aeg , · Pidu ja Tarkuseraamat , · Sõjateated Kp ehitab maailma otsa sõiduks endale hõbelaeva, millele paneb nimeks ,, Lennuk ,,. Laevale viidi suurel hulgal moona. Kaasasõitjad olid õnnelikud. Laev lahkus kodusadamast Soome poole. Teekonnal tuli Kp. Võidelda mitmete raskustega. Soome sortsid ajasid mere mässama. Lapsu rannast võeti laevale Lapsu tark. Jõuti Sädemete saareni. Sulevip. Läks saarele
Laulik paneb laulus kokku tõe ja vale, kuuldused ja väljmõeldised. Laulus elustuvad taplused, sõjad, hädaajad. Esiisade vaprus seisku au sees läbi laulude. Vägilased on nüüd aset leidnud Taevataadi juures, Kalevipoegki teiste keskel Muistsete põlvede mälestused on nüüd maetud kalmude rüppe, jäänud unustuse hõlma. Laulikule ilmutavad endised end unenäos. Laulik on kõik pajatused kokku kogunud, kedranud laululõngaks ja kudunud laulukangaks. 1. LUGU KALEVI TULEK. SALME JA LINDA. PULMAD. Kalevite sugu sai alguse Vanaisa (Taevataadi) poegadest ja surelikest neidudest, kelle pojad Kalevite soo esiisadeks said. Põhja piiril asuvas talus kasvasid 3 poega. Üks läks Venemaale kaupmeheks, teine Turjamaale ( Norra põhjaosa) sõdalaseks, kolmas sõitis jumala juhatusel kotka seljas Viru randa, kus lõi oma riigi ja sai selle valitsejaks. Läänes elas noor lesknaine, kes leidis karjateelt kana, tedremuna ja varesepoja. Kanast kasvas
otsas asub, pakkus viskamiseks hääd märklauda. Aga et ta kauge maa tõttu ei saanud parajat hoogu võtta, lendas kivi kirikust üle, ainult torni ära viies. Sellest ajast on Ridala kirik madala torniga,kartuses Vanakuradi teo uuesti kordumist. Kivi lendas veel kilomeeter maad edasi ja jäi lesima Ridala mäele. Ridala mäel olnud suured kivid ritta laotud, umbes kiriku laiuselt. Vanapagan tahtnud sinna kirikut ehitada ja vedanud seepärast sinna kive. Tema tööd seganud aga Kalevipoeg, kes tulnud 6meetrine kuusk käes Saaremaalt. Kalevipoeg tulnd Saaremaalt, teda kutsutud abiks. Ta tulnud Puisesse. Rahvas hädaldand, et kirikud kurnavad, Ridala kirikule maksu palju, Martnas ka. Võtnd kivi ja visanud. See kivi, mis Ridalasse viskas, see läks kirikust üle Lubjamäele. Martna kiriku jaoks hakand viskama, Martnas kukk laulnd parajasti. Ta visand kukel selle kivi. Kivi on Endu talu väravas, Ehmja külas. Muiste ehitanud Jumal Ridala kirikut
nälg ja puudus ukse ees, mure muljub rängasti. Ikka kurdab, murrab pääd, milleski ei leia hääd. Rott lusikaga Peedu oli õues käinud, mängind mehikene kaua. Tuli tuppa, kõmpis kööki, kõhukene nurus sööki. Millal ema katab laua? Ema oli aeda läinud. Peedu kapis moosi nägi: maasikad kui kalad mahlas. Poisu toolil püstijalu limpsis mahlast maiuspalu, suure lusikaga kahlas. Maiast ei pea ükski vägi. Süües juhtus lugu paha: moosipoti ümber ajas. Õuest kööki tuli ema, hakkas poissi küsitlema: ,,Mis sa kapi juurest vajad? Miks sa ajad moosi maha?" Peedu vastas, maha vahtis, rusikaga hõõrus nina: ,,Kapis rotti nägin, ema, moosi maha ajas tema. Seda küll ei teinud mina!" Valega end päästa tahtis. Ema näitas lusikale: ,,Oled, Peedu, näinud rotti, kes sööb lusikaga moosi? Küllap ise võtsid noosi,
ühe lapse (Emmi) käest halbade eluviiside pärast läbitungiva noomituse vastu võtma. Teiseks pandi Tarapita võõra auks ja terve seltskonna' lõbusaks ajaviiteks kunsttükke tegema. Ta oli kõrgesti koolitatud koer ja mõistis säherdusi vigureid teha, et uued sõbrad endale pisted kõhtu naersid ja Tarapita loojat kütsid, kes teda nii tähtsate annetega oli ehtinud. Kuid tema nimi ei olnud sugugi Jaanusele meelepärane. Tema, kes veel Vahuri juttudest eestlaste vanade jumalate lugu mäletas, pidas seda nime õigusega taevataadi Taara teotamiseks ja päris aru, kes koera sedaviisi oli nimetanud. «Tarapita nimi oli enne Tölp,» seletas Oodo naerdes, «aga et ta nii osav ja tark oli, häbenesime teda nii hüüda ja tahtsime talle õige hiilgava nime panna. Et aga meie oma tarkus ei ulatunud, küsisime kupjalt nõu, ja tema ütles: «Ma mäletan, et talupojad endises ebausus oma peajumalat «Taaraks» kutsusid ja teda praegu veel salaja austavad. Pange Tölbile nüüd
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid