nagu Jaapan ja Island, kus kala on peamiseks toiduks. · Kala liigse söömise pärast ei tasu muretseda, küll aga tasuks muretseda liiga vähese kala söömise pärast. Kala toiteväärtus ·Valgud ·Rasvad ·Mikrotoitained Valgud · Kalades olevad valgud sisaldavad kõiki inimese organismile vajalikke aminohappeid. · Mageveekalades on valke 8-12%, merekalades 17-18%, üksikutel kalaliikidel isegi kuni 25%. · Rohke kala tarbimise tagajärjel ei kuhju organismi ainevahetushaigusi põhjustavaid lämmastikühendeid, kuid see võib juhtuda sea- ja loomaliha rohkelt tarbides. · Inimorganism omastab kuni 96% kalas leiduvatest täisväärtuslikest valkudest. Rasvad · Kalad sisaldavad vähem rasvu kui koduloomad. · Kalarasv sisaldab palju küllastunud rasvaineid, mis lagunevad inimorganismis kiiresti ja ei põhjusta aeglaselt
tootma suurema võimsusega elektrit. Elektriangerjal on koguni 3 elektrielundit ning ta suudab toota kuni 550 volti elektrit. Kõiki kolme elundit pole tal saagi halvamiseks vaja, kaks on vajalikud orienteerumiseks ja saaklooma väljapeilimiseks. Relvana kasutatav elektrielund paikneb sabas ja on jaotunud kaheks. Soki saanud saakloom tardub paigale, kuid löögi võimsus on piisav, et tappa parajasti vees olev inimene või hobune. ELEKTER NAVIGATSIOONIKS · Osadel kalaliikidel on elektrielundid navigeerimiseks, kus kala loob enda ümber elektrivälja, mille elektrijuhtivuses tekitavad muutusi kala vahetus läheduses paiknevad esemed. Kala tõlgendab neid võngete muutusi kehal olevate retseptoritega ning seega saab pidevalt muutuva ümbruse elektrilise pildi. See aitab orienteeruda sogases vees, tajuda saaki ja mitte kokku põrgata teiste kehadega. Nende meel on suuteline eristadama emast ja isast isendit. ELEKTER NAVIGATSIOONIKS
(peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhjale ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul. Läänemere madala soolsuse tõttu esinevad selles veekogus ainult vähesed pelaagiliste marjateradega merelised kalaliigid, seejuures on enamik neist väikse
Eestis kaitsealuse liigiga. Õhuhingamine on evolutsiooniliselt tekkinud ilmselt mitmeid kordi ja olukordades, kus veekogudes esinevad kõrged temperatuurid ja hapnikupuudus. Kala tuleb veepinnale ´´ neelab ´´ sealt õhumulli, mis liigub edasi soolde. Hapniku imendumine kala verre võib toimuda kohe suus, sooles või ka ujupõie kaudu. Vastavad elundid on sellisel juhul rikkalikult varustatud peenikeste veresoontega (nagu lõpused või inimese kopsud). Osadel kalaliikidel on isegi nahk hapniku omastamise organiks kujunenud. See tähendab aga, et õhuhingajatel oleksid lõpused kadunud.
(peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhjale ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul. Läänemere madala soolsuse tõttu esinevad selles veekogus ainult vähesed pelaagiliste marjateradega merelised kalaliigid, seejuures on enamik neist väikse
kadestada, sest see edevus võib neile minna kalliks maksma. Nimelt näitasid Tsehhimaal tehtud uurimustööd , et isaslatikate helmeskatte tugevus (mida hinnati körbukeste hulga ja suuruse järgi) osutus võrdeliseks gürodaktüloosist ja diplostomoosist tabandumise intensiivsusega. Teiste sõnadega vähendas tugeva helmeskatte väljaarendamine vaese kala kaitsevõimet kehapinnal ja silmades parasiteerivate imiusside vastu. Ka helmeskatet kandvail kalaliikidel muutub keha värvus ja muster kudemisajal eredamaks, väljendusrikkamaks, seda jällegi eeskätt isastel. Emaste liigikaaslaste pulmarüü jääb tagasihoidlikumaks. Isaskalade mõjukamat pulmarüüd püütakse seletada nende suurema aktiivsesega kudemisajal.Isased tulevad koelmule enne emaseid ja lahkuvad sealt pärast neid. Kudemisel on isased tavaliselt toimekamad kui emased. Silmatorkavama pulmarüü saavad isakalad
Peale selle on hulk kalu, kes toituvad räime marjast. Räim on üks tähtsamaid püügikalu kogu Läänemeres, teda tarvitatakse toiduks värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Vaenlaste ohtruse ja suure väljapüügi tõttu tekkiva kahju kompenseerib räim suure järglaste arvuga. Ei kuulu looduskaitse alla. Kala toiteväärtus Valgud Kalades olevad valgud sisaldavad kõikki inimese organismile vajalikke aminohappeid. Mageveekalades on valke 8-12%, merekalades 17-18%, üksikutel kalaliikidel isegi kuni 25%. Seega ei jää kalaliha maha sea- ja loomalihast. Seda kinnitavad ka M.Zilmer, U.Kokassaar ja T.Vihalemm väites, et sõltuvalt liigist on kalades valke 14-22% ja et ka nende valkude koostis on inimestele vägagi soodne. P.Kard väidab koguni, et inimorganismis omastab kuni 96% kalas leiduvatest täisväärtuslikest valkudest, kuid lisab, et soolatud ja vinnutatud kalast omastab inimorganism mõnevõrra vähem valke. "Kalas sisalduvad valgud on täisväärtuslikud
Kõrgemal temperatuuril paljunemine aeglustub ning 20 °C juures parasiidi pooldumine seiskub. Sellel tempe ratuuril enamik parasiite hukkub, kuid osa moodustab tsüste, mis võivad veekogu põhjas kaua säilida. Sattudes kala lõpustele, tsüsti kest lahustub ning infusoor läheb üle parasiitsele eluviisile. Hilodonellad paljunevad kõige intensiivsemalt talvitustiigis, kus kalu ei söödeta ja asustustihedus on suur. Hilodonellasid võib leida peaaegu kõigil kalaliikidel igas vanuses. Haigestumist põhjustavad nad siiski vaid samasuvistel karpkaladel talvitustiikides ja samasuvistel forellidel suvel. Hilodonellade massiline paljunemine toimub kevadtalvel. Kalade suure asustustiheduse korral paljuneb parasiit isegi temperatuuril 1 °C ja alla selle. Hilodonellad võivad talvitustiiki sattuda mitmel teel: eelmisest talvitumisest säilinud tsüstidega, koos kaladega ja koos veega.
(peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhja-le ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul. Läänemere madala soolsuse tõttu esinevad selles veekogus ainult vähesed pelaagiliste marjateradega merelised kalaliigid, seejuures on enamik neist väikse
ÜRO Toidu-ja Põllumajanduse Organisatsioon on hoiatanud, et "kui tööstusliku kalalaevastiku kontrollivad siseriiklike ja rahvusvahelisi eeskirju, ... katastroofilisi sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi oodata kogu tööstusharu, sealhulgas toidupuuduse rannaäärse arengumaade kui mereannid ette suuremate allikas toidu valgu ... kui ka töökohti. " Kahe aastaga kukkus kalapüük kokku.Viimasel ajal võib täheldada seda et ülepüügi oht on paljudel sellistel kalaliikidel keda hakati püüdma suht hiljuti (haid ja raid). Maailma turul suht hinnatud. Mida varem hakkab kalaliik kudema seda kehvem on kalavaru üle püüda. Maailma kalavarud on kasutatud maksimaalselt võimalikul tasandil. Palju on ülepüütud. Varud sõltuvad ka muudest keskkonnatingimustest. Peruu anzoovis sõltub El Ninjost. Mida varem saavad eesti kalad suguküpseks seda rohkem varud kõiguvad. Peipsi tint elab 1 aasta. 4
aga hüljes 40 promillist, sestap saabki ta merevett juua. Miks veeloomad ei saa omada lõpmatult suuri respiratsioonipindasid (olenevad hapniku kättesaadavusest)? Osmoregulatsiooniprobleem-osmoosi teel vee ja soolade liikumised. Vee ja soolade ainevahetusprobleemid sõltuvalt respiratsioonipindade suurusest. Jämedalt võttes hapniku tarbimine suureneb 2-2,3 korda temperatuuri tõustes 10 C võrra. Lõpuste suurus- Väheliikuvatel põhjakaladel 2 cm2/g kohta, enamusel kalaliikidel 4 cm2/g kohta. Aktiivsetel kaladel (heeringas, makrell) 10 cm2/g kohta. Angerjas selline, kes naha kaudu hingab-madalam kui 15 kraadi saab naha kaudu kätte, soojemalt lõpuste osatähtus kasvab üle 50%. Kalade nahaalused kapillaarid moodustavad 10-25% kogu hingamispinnast (angerjas, 15oC) 8 Hüpoksia - hapnikku alla 2 (talvel jää all see väga hea)-3 mg/l. Anoksia - hapnik puudub. Piir tegelikult erinev, meres kasutatakse 4-5 mg/l
Munast väljub vabalt ujuv vastne, kes võib vees elada 23 päeva ja kui ta selle aja jooksul ei leia peremeest, siis hukkub. Kalale kinnitudes kalatäi kasvab ja saab suguküpseks 23 nädalaga. Ta võib suve jooksul anda kuni 3 põlvkonda, seega ühe emasparasiidi järglaskond võib ulatuda kuni 2 miljoni isendini. Eestis on laialdaselt levinud harilik kalatäi (A. foliaceus), kes on 67 mm pikk ja armastab seisuveekogusid. Nugib paljudel kalaliikidel ning suure arvukuse korral võib põhjustada noorkalade haigestumist ja surma. A. coregoni on kuni 12 mm pikk, eelmisest jahedalembesem ja parasiteerib peamiselt lõhelastel. Eestis on teda leitud suhteliselt harva.Kalatäi kinnitub iminappadega kala keha külge, torkab imikärsa läbi naha ja imeb verd. Vigastatud kohas areneb põletikuline protsess, tekib turse ja verejooks, hiljem koed nekrotiseeruvad. Kalatäi ja tema munad
Talvises toidus näivad limused peaaegu puuduvat. Läänemere kirdeosa suguküpsetel lestadel praktiliselt ei ole toidukonkurente peamise toidukomponendi (lamekarbi) suhtes, sama kehtib ka vaenlaste suhtes. (Mikelsaar, 1984) 7 1.2. Lesta parasitofauna Läänemeres Lesta helmintofauna Läänemeres on segu nii mageveelistest kui ka merelistest liikidest (tabel 1, lk. 9). Paljud lestal parasiteerivad liigid esinevad ka paljudel teistel kalaliikidel, kuid samuti leidub lestal väga peremees spetsiifilisi liike, kelle esinemine on tôestuseks pikaajalisest kooseksisteerimisest. Lôplik pôhjus, miks môni parasiit esineb vaid ühel vôi väga kitsal ringil peremeestest, pole alati teada. Ometi on kindel, et parasiidid on arenenud koos oma peremeestega. Nematoodid Dichelyne (Cucullanellus) minutus ja Cucullanus heterochrous on Läänemeres lestlastele väga spetsiifilised parasiidid
annaabi.ee 
