Kahtleja Hamlet (5)

Kahtleja Hamlet
Shakespear on kujutanud Hamletit kui vaimu inimest. Erinevalt tema isast, kes oli tugev poliitik ja sõjamees oli Hamlet mõtetes uitaja. Tema kirjad Opheliale olid sügavamõttelised ja tundelised. Kuid tema siirate sõnade sees oli kübet kahtlustki. Kas usaldada oma kuninglikku perekonda või hoopiski alamklassi kuuluvat vahtkondlast Horatiot?
Sündmused said alguse sellest kui Hamleti isa suri kahtlastel asjaoludel. Paari kuu möödudes, abiellus Hamleti ema kuninganna vana kuninga venna Claudiusega. Hamleti jaoks oli selline käitumine äärmiselt kohatu, kuid tapmist ei osanud ta veel kahtlustada. Ühel saatuslikult õhtul, nähes oma isa vaimu, sai ta teada pöörase uudise. Kuid kahtlustavalt mõtles ta „ Vaim, keda nägin, võis saatan olla; saatanal on võime ka meeldiv kuju võtta.“ Tahtis ta ikkagi vaimu juttu uskuda . Inimese hing on kord selline kui ta ei ole rahu leidnud teis poolsuses, tahab ta end taas ilmutada maises maailmas, et rahu leida. Siit tulid ka noore printsi kahtlustused. Ta teadis, et ta peab midagi ette võtma kuid mida?
Shakespear on tulnud kavala idee peale, hulluse. "Kas jääda iseendaks või mitte? Kas lasta teistel juhtida minu elu või vastupidi?" Pöörased inimesed teevad enese teadmata ebainimlikke tegusid ning nad ei vastuta nende eest. Neil on just kui teine maailm, heal juhul tulevad nad meie maailma tagasi kuid halval juhul ei. See oligi Hamleti väljapääs, oma kahtlustele kinnitust saada. Kas tema isa mõrvariks oli mürk madu või hoopiski hetkel valitsev kuningas Claudius , kui nii, siis peab ta saama vastava karistuse. Surm vastaku surmaga. Ükski elusolend ei osanud ju arvata, et selline rumaluke plaanib sellist suurt ja võimast kättemaksu. Sellegi poolest ei saanud Hamlet kedagi usaldada. Isegi mitte oma lihast ema, kes oli ju abielu sõlminud mõrvariga. Rääkimata tema ülikooli kaaslastes, keda peeti tema headeks sõpradeks. Kuid siiski leidus üks inimene keda ta usaldas, Horatio . Horatio oli hea sõber, abivalmis, usaldusväärne, mis kõige tähtsam, tal oli oma arvamus. See oli printsi jaoks väga tähtis, kuulata ka olukorda teisest vaatepunktist.
Keskajal oli see väga tähtis, oma arvamus, kuna olid tekkinud erinevad ühiskonna klassid . Alamklassi inimesed suhtusid kõrgklassi inimestesse aupaklikult, nõustusid kõigega mis nad väitsid, kuid sisimas kadestasid ja põlgasid neid. Nii tekkiski inimeste seas kahtlustav hoiak. Inimesed ei usaldanud üksteist. Nad olid võimelised tegema kõik, et saada paremat positsiooni, isegi kui kannatajaks võis osutuda sinu lihane vend. Samuti ei halastanud ka Claudius oma vennale .
Noore printsi kahtlused on saanud kinnitust. Tema näidend kandis vilja, kuid miks vaikis ta. Kas hetk polnud õige? “Mis oleks üllam- vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada?“ Vaikides aga seadis ta oma elu ohtu. Pärast etendust muutus Claudius rahutuks ning Poloniuse kaasabil seadis ta Hamletile lõksu, et välja selgitada, millist mängu viimane ikkagi mängib. Kuid olemata Claudiuse kavalusele ei langenud Hamlet lõksu. Ta tundis Claudiust liiga hästi.
Hamleti hing taandus aja möödudes. Nähes oma armast ema kurvastuses ja kõhklustes, vaibus tema kaitsev hoiak, murdus ta ja paljastas end emale. Tema kahtlused, reetmises kuningale , olid haihtunud. Ta tundis end jõuetuna „Surra magada - muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meil liha pärib loodusest.“ Mis saab edasi? Peale kõiki neid läbielamisi, olukord võtab uue pöörde, Hamlet saadetakse taani riigist välja. Ta ei osanud arvatagi, et ta oli langenud järjekordsesse lõksu. Tema isa vaim oleks nagu kaitsnud teda halva eest. Prints pääses eluga, tulles tagasi oma plaane ellu viima.
Tagasi jõudes ootas teda ees kurbusest raevunud Laertes , kelle sooviks oli tasuda õe surma eest. Nähes head võimalust Hamleti kõrvaldamiseks korraldas Claudiuse intriigi, millesse ta mässis nii Hamleti kui Laertese, pannes nad omavahel võitlema. Kuid miks nõustus sellega prints? Vaatamata kuninga põlgusele läks Hamlet mõõgavõitlusele Laertesega liiga kergeusklikult, umbusaldades küll kuningat, aga Laertest kahtlustamata. See viga läks talle kalliks maksma, hukkudes võitluses. Kuid oma tasu sai ka kuningas Claudius. Mis oli ju Hamleti viimaseks sooviks. Veel enne viimset tundi lausus ta oma ustavale sõbrale “Horatio, ma suren, sina elad: sa räägi minust ja mu asjast tõtt.“
Esitades neid samu küsimusi: Miks nõustus prints minema duellile?, Miks tema kahtlustav iseloom ei osanud Laertesest näha kuninga kaasosalisena? Ei teame neile vastust. Me teame seda, et Hamlet on teada tuntud kui kõhkleja ja juurdlejana. Tema kahtlused tulid mitmetest arusaamadest. Tahtes vastust leida arvukatele küsimustele tema peas. Nii mõtiskles ta endamisi lähtudes faktidele. Kuid ega ainult ei piinanud teda küsimused kuninga õigsuses ja sõpruses vaid ka oma tunnetes. Esitades omale dilemma: „Olla või mitte olla- see on küsimus?“ Nähes tema tegusid võime arvata, et tema valis tee „Olla“, kuid saatus valis teise tee.