Vanapagan ja Suur Tõll Muiste elas Saaremaal Suur Tõll, keda rahvasuu Saaremaa valitsejaks kutsub. Suure Tõllu "küüntenärija" oli aga Vanapagan. Kord, kui Suur Tõll raskesti magas, tahtis Vanapagan Sõrve säärt Saaremaa küljest lahti kaevata ja siis Sõrvemaa koos sõrulastega merepõhja uputada. Aga sõrulased said Vanapagana kurjast nõust aru. Nad ruttasid Suurt Tõllu appi kutsuma. Kui Tõll seda lugu kuulis, kahmas ta silmapilk mesipuu sülle ja tormas Vanakurja otsima. Leidiski lõpuks Vanapagana ja viskas põõsast mesilased ta juurde. Suures töös ei pannud Vanapagan Tõllu tulekut tähelegi. Tunneb korraga, et teda igast küljest kangesti torgitakse. Vaatab - mesilased kallal. Küll tõrjub Vanapagan mesilasi eemale, küll lööb neid sadade kaupa surnuks, aga mis sa suurele perele ikka võid teha! Ei aita mehikesel viimaks muu nõu, kui paneb putkama. Aga ega vaenlased sellepärast maha jää
Elas kord meie maal kaks kangelast. Üks oli positiivne, teine negatiivne kangelane. Negatiivne kangelane vegeteeris oma aiamaal. Ta rassis aiamaal hommikust õhtuni kuni oli väga väsinud. Ta kasvatas seal tomateid, kurke ja lilli. Hiljem müüs turu peal maha. Saadud rahast elas õnnelikult edasi. Vahest käis negatiivne kangelane ka naabrinaise moraalikoodeksit rikkumas. Ennäe hunt oli mööda minemas ja nägi-alasti moraal ilma koodeksita vedelemas. Kahmas moraali lõugade vahele ja pani ajama. Õhtuti luges seda oma poegadele. Ja nii sai alguse hundimoraal. Positiivne kangelane elas ühiselamus. Ta oli kogu rajoonile hiilgavaks eeskujuks ja innustajaks. Haritud inimesena puhastas ta oma mõtteid negatiivsetest joontest, mis päeval külge jäänud. Hommikul enne tööleminekut aga karastas ta ennast pool tundi kinnise akna juures. Mõtles hommikust õhtuni tootmisprobleemide teostamisele, selle juures täitis
Alles siis, kui vanaema õhtul teda hüüdis, läks Mardu koju. Öösel kuulis poiss voodis olles, kuidas Leemet rääkis emale oma vareseloo. Leemet oli rüüstanud nooruses varesepesasid, ja sealt mune varastanud. Iga muna eest sai ta 1 rubla. Saapad, mille ta munade eest ostis maksid aga 121 rubla. Võib teha omad järeldused. Hommikul oli lind kadunud. Mummi arvas, et ju ta koos Leemetiga hommikul merele läks. Poiss rääkis mummile mis ta öösel oli kuulnud. Õhtul kui Leemet koju tuli, kahmas Mardu linnu ja pani ta puuri. Puurile pani ette aga tabaluku. Leemet tahtis poisiga paremini läbi saada ja kutsus ta järgmiseks päevaks merele. Poiss keeldus, kuigi ta väga tahtis merele minna. Järgmisel päeval viis Mardu Mihkli Abrukat vaatama. Mardu viis Mihkli ka pulle vaatama. Vares ei kartnud neid, vaid lendas ühele pullile selga. Pulle ehmatas ja jooksi koos teiste pullidega metsa. Karjatüdruk tuli pulle hüüdma. Pullid tulidki, aga Miljon oli Mihkliga kadunud. Otsiti, otsiti
Laeval ringi vaadates nägi ta isandat, kes rääkis mingile maanaisele meelitusi. Fredericu juuresolek ei härinud teda, peagi nad hakkasid rääkima. Isand oli Jacques Arnoux, Kunstiesemete Kaupluse omanik. Peagi ta kadus, kuna tütar vajas teda. Äkki nägi Frederic otsekui ilmutist: üks mustade siledate juustega tõmmu daam istus üksi pingil. Frederic polnud kunagi näinud nii veetlevat naist. See oli proua Arnoux, härra Arnouxi naine. Proua sall oli vette kukumas ja Frederic kahmas sellest kinni. Tänutäheks kutsus pr Arnoux'i just ilmunud mees Frederici nendega sööma. Frederic oleks tahtnud üle kõige, et see veetlev naine teda kõnetaks või, et teda kutsutaks nende juurde külla, aga seda ei juhtunud. Peagi läksid nende teed lahku. Koju jõudes võttis Frederic'i vastu tema ema proua Moreau. Ta ei jäänud sinna kauaks. Peagi sai ta kokku oma parima ja pikaajalisema sõbra Deslauriers'ga, kes aga pr Moreau'le ei meeldinud
Siis aga läksid nad edasi läbi mägede, kus ööbisid koopas, sest sajas vihma. See osutus aga mäekollide koobaste siisekäiguks. Niisis haarasid mäekollid nad kinni ja viisid oma urgudesse. Kuid keegi ei pandnud selles saginas tähele, et Gandalfit pole. Niisis, kui mäekollid arutasid juba, mismoodi päkkapikke ja kääbikut valmistada, kas keeta, või praadida, tuli vahele Gandalf, kes tappis Suure Mäekolli, ja päästis päkapikkud. Kuna aga kääbikud ei oska kiiresti joosta, siis kahmas Dori Bilbo enda kukile ja nad kõik pistsid jooksu, mäekollid nende järel. Vahepeal aga võttis üks mäekoll Dori jalgadest kinni, see kukkus, ja kui püsti sai jooksis edasi, Bilbo aga jäi maha ning kõik mäekollid jooksid tast mööda. Koobastes oli väga pime, ning ta üritas kuidagi edasi kõndida. Siis aga leidis ta sõrmuse, kuid ei pööranud sellele suuremat tähelepanu ja pistis selle taskusse. Edasi
Pilv kasvas ja kasvas, laskus maa peale ja mähkis endasse nii rahvamurru kui ka altari ja peitis endasse mõlemad lapsed. Valkja udu seest kargas välja kuldne jäär ja laskus põlvili kohkunud Phrixose ja Helle ette. Udu seest kõlas nende jumaliku ema hääl: ´´Minu lapsed, ma tulin teid päästma. Istuge aga jäära selga ja ärge kartke.´´ Phrixos võttis südame rindu, haaras kinni imepärasest loomast, kellest kiirgas kuldset kuma, istus talle selga ja kahmas ta sarved pihku. Venna järel võttis kuldse villal istet ka tema õeke Helle. Niipea kui nad olid jäära turjale istunud, tõusis jäär üles taeva poole. Ta viis nad minema kurja kuninganna ja ohvrialtari juurest. ´´Hoidke kõvasti kinni,´´ kuulsid lapsed nagu suurest kaugusest oma ema häält. Nad lendasid hommikuse taeva suures vaikuses. Kuldne jäär ujus õhus nagu lind. Nii mõnigi teekäija tõstis käe silmadele varjuks ja jäi ülesse vahtima. Inimesed jahmusid ja
koha peale ning läks sealt merele. Ta jõudis ,,Hispaniola" (nende laeva nimi) juurde oma süstaga ning lõikas ankrutrossi läbi. Ta võttis kinni üle ääre rippuvast köiest ning piilus sisse- Israel Hands (kahurilaskja) ja O'Brien kägistasid üksteist. Ta istust süsta tagasi ja jäi magama. 29. Ta avastas end Aarete saare edelapoolses otsas. Ta liikus lõuna vooluga kaasa ning jõudis pikapeale vaevu laevale jälle ligidale. Ta kahmas kliiverpoodist kinni ja ronis laevale. Ta avastas, et O'Brien on surnud ning Hands väsinud. Ta võttis maha piraatide lipu ja lasi end Handsil Põhja lahte juhatada. Ta ise ei osanud laeva käsitleda, seega Hands õpetas teda rummi eest. Jim leidis laevalt vett, mida ta polnud ammu saanud. 30. Nad jõudsid Põhja lahte ja randusid seal. Hands üritas Jimi tappa, kuid ta sai põgenema. Jim laadis oma püstolid ja jäi ootama. Kui Hands viskas teda pistodaga,
plaksutasid nagu jaksasid ja Lehma-Laura kutsuti 7 korda lavale tagasi. Kui nad edasi raamtukokku liikusid pidi seal olema haudvaikselt kuna ei tohtinud lugeijaid segada- kuigi raamatukokku mindi pigem selleks et üksi olla ja puhata raamatukogu ja tempel olid kaks kohta kus võis üksi olla, raamatukogus tihti isegi magati kuid kui norskamiseks läks tuli valvur ja taastas vaikuse. Kui Nikeforosele öeldi et kõrvalruumis on Platoni jüngrite käsikirjad siis ta kahmas järjest kõi kendale ja teda ei saanudki enam raamatukogust ära. Vahepeal peeti ka Apolloni auks amingeid mänge milelst Niccol oeriti aru ei saanud, mis peeti kahe linna vahel Heliopolise ja Selenopolise vahel. Rahvas oli ngu murdu ja nad olid ise luukuvatel vankritel mis olid samasuured kui väiksed majad. Siinne rahvas õppis lugema selleks et nad saaksid lugeda uudiseid mis kirjutajate ehk kroonikute poolt üles kirjutatakse peale selle oli seal ka veel
Tuulekeerised ja orkaanid ei jätnud midagi terveks. Metsad kisti juurtega üles, kaljurahnud paisati alla orgu ning merelained kerkisid mäekõrguseks ja pühkisid kõik oma teelt minema. Viimaks jõudsid Typhon ja Zeus Süüriasse. Seal pöördus kitsikusse aetud koletis ümber ning algas äge võitlus. Sellal kui see käis, läks Typhonil korda Zeus oma haardesse saada ja mao kombel tema ümber põimuda. Koletis kahmas teemantsirbi, lõikas läbi Zeusi käte ja jalgade sooned ning kiskus need keha küljest ära. Jõuetuna vajus vägev jumal maha. Kohe kandis koletis ta ühte koopasse Kiliikias ja jooksis siis otsima kaljurahnu, millega koopasuu sulgeda. Sellal kui Typhon küllalt suurt kivi otsis, tuli aga Zeusi nupukas poeg Hermes oma surematule isale appi. Tal õnnestus Zeusi sooned salamahti tagasi tuua, ja suure kannatlikkuse ja osavusega õmbles ta need jälle isa käte ja jalgade külge
appi võtta. Sammusid siis mõlemad keskööl Tuudi mäele ja hakkasid kiva lahti kangutama. Nagu õige haritud mees, aitas Vanapagan abikaasa põlle kiva täis noppida ja saatis tema teele, kuna ta iseenesele koormat hakkas korjama. Naene jõudis õnnelikult kuni Kasari külani ja oleks ehk ka koormaga kohale saanud, kui mitte Anni pere kukk loodud sunnil oma häält ei oleks tõstnud. Põllepael rebenes, nii et kivid hirmsa kolina ja mürinaga maha langesivad. Hirmsa vihaga kahmas kivikandjanna paraja heinasau suurse kivi maast, millega kisategijat kukke pihuks ja põrmuks tahtis visata. Aga südametäidus ning ehmatus oli jõudu nõnda raugendanud, et kivil suuremat hoogu ei olnud ja ainult kümmekond sammu edasi vuhises, ilma et suuremat kahju oleks teinud. Sedamoodi lõppes Vanapaganan soosillutamine õnnetumalt. Sild Hiiumaa ja Vormsi vahel Ükskord tahtnud Kurivaim Hiiumaa ja Vormsi vahele silda teha ja hakand põllega kruusi vedama
Ühel päeval juhtus midagi. Eespere sead ja paar lehma olid kesal söömas, mida piiras kolmelt küljelt Eespere aed ja ühelt küljelt Tagapere aed. Äkki hakkas kesa kandis suur kisa ja karjumine. Kuna hääl kostis oma kesa poolt, siis perenaisele tuli hirm, et äkki on loomadega midagi. Ta ruttas vaatama. Seal nägi ta, et karjuja oli üleaia peremees Pearu ja tema juures on suur tükk piiriaeda maha lõhutud nii, et sead ja lehmad pääsevad augu kaudu Tagapere rukkisse. Krõõt kahmas lapse sülle ja jooksis kesale vaatama. Ta küsis, et miks Pearu aia maha lõhkus. Aga pearu ütles häbelikult, et tal olevat puid vaja läinud. Krõõt aga hakkas heleda häälega sigu rukkist tagasi kutsuma, ikka "kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa". Pärast seda jäi tükk aega kõik vaikseks, siis hakkas kostma ruugamine. Kui sead üksteise sabas üle piiri oma põllule tulid, ei osanud Pearu muud teha, kui aga imestades ja siunates öelda: "Vuata sindreid! Ma'p uskunudki
See oli maja uks, millele ta lähenes, et teda avada. Avamise asemel aga laskis ta käe üle uksepinna libiseda ja tundis, et see on sooneline. ,,Just nagu meie vana linamasina võllid," mõtles ta, ,,ainult kandid veel rohkem kulunud, veel nürimad." Ta polnud oma mõttega veel õieti lõpulgi, kui uks seespoolt lahti kisti ja sealt keegi noormees välja astus, mingisugune vormimüts peas. Midagi sähvatas Indrekul läbi keha, nagu oleks ta kuriteolt tabatud. Ja ilma endale aru andmata kahmas ta mütsi peast ning küsis oma vallakirjutaja-abi vene keeles, et kas siin on härra Mauruse esimese järgu õppeasutis. Just nimelt: esimese järgu õppeasutis, sest muidu kartis ta seda oma arust suurt valget kivi maja haavata. Küsitav vastas kõige sõbralikumalt, pealegi veel eesti keeli: ,,Jah, see on Mauruse kool, astuge aga sisse." Aga kui ta nägi Indreku nõutust, tõmbas ta kella ja ootas, kuni tuldi ust avama. Siis ütles ta vene keeli: ,,Siin tahetakse härra Maurusega kokku saada
hämmastunud naeratusega vaatles. 1 3 9 «Phoebus!» sosistasid noored preilid üllatunult. «See en ju kapteni nimi!» «Teil on hea mälu!» ütles Fleur-de-Lys paigale tardunud mustlannale. Siis aga hakkas ta nuuksuma ja kogeles 240 haledalt, oma nägu käte vahele peites: «Ta on nõid!» Südame põhjas kuulis ta aga palju kibedamat häält: «Ta on su võistleja!» Ta langes minestusse. «Mu tütar, mu tütar!» hüüdis kohkunud ema. «Välja, põrgu mustlane!» Uhe hetkega kahmas Esmeralda saatuslikud tähed kokku, andis Djalile märku ja väljus ühest uksest, kuna teisest viidi välja Fleur-de-Lys. Uksi jäänud, jäi Phoebus hetkeks kõhklema, kumba ust valida. Siis järgnes ta mustlannale. II. PREESTER JA FILOSOOF ON KAKS ISE ASJA Preester, keda noored preilid märkasid põhjapoolse torni tipus ja kes üle balustraadi kummardudes teraselt mustlanna tantsu all platsil jälgis, oli tõesti ülemdiakon Claude Frollo.
[…] ... me valmistusime öö läbi õppima, et järgmisel hommikul koos eksamile minna. Mina keetsin kohvi ja siis võtsime kõik partei kongressid üksteise järgel läbi. Korteris oli vaikne, pererahvas magas. Korraga kostsid esikust valjud meeshääled, rasked sammud, lastenutt. […] Võõrad sundisid perekonda liikuma. Naine oli ilmselt peast segi läinud: öösärgi peale tõmmatud vana mantel oli eest lahti, juuksed veel rohkem sorakil kui muidu, ja kui ta köögiuksest möödus, kahmas ta soolavakast peotäie jämedat soola ning puistas selle oma väikesesse musta nahkkäekotti. See oli ahastus. […] Midagi muud ta ei taibanud endale ja oma väikestele lastele kaugele teele kaasa võtta. […] Oli alanud uus päev. 14. juuni 1941. Holokaust […] Liikusid igasugused jutud sakslaste hirmutegudest juutide kallal Leedus ja Lätis. „Abiellume,“ ütles mulle Peep. „Ma peidan sind maal ära.“ Kui teisiti olin ma endale kooliplikana abieluettepanekut ette kujutanud
Lõpuks kuuldus võõralt poisilt allasurutult «küllalt», ja Tom laskis tal tõusta, öeldes: «See on sulle õpetuseks. Teinekord vaata ette, keda sa narrima tikud.» Võõras poiss läks ära, puhastades riideid tolmust, nuuksudes ja nuusates. Aeg-ajalt vaatas ta tagasi, raputas pead ja ähvardas, mida ta kõik teeb Tomile «järgmine kord, kui ta tema kätte saab». Tom ainult irvitas seepeale ja pöördus ülevas meeleolus minema. Niipea kui ta oli keeranud selja, kahmas võõras poiss maast kivi, virutas talle sellega abaluude vahele ja pistis siis ise antiloobi kürusega plagama. Tom ajas reeturit taga kuni selle koduni ja sai niiviisi teada, kus ta elas. Ta seisis seepeale veidi aega värava juures, vaenlast välja kutsudes, kuid vaenlane näitas talle ainult lõustu läbi akna ega võtnud väljakutset vastu. Viimaks ilmus vaenlase ema, nimetas Tomi halvaks, õelaks, vulgaarseks lapseks ja käskis tal ära minna
annaabi.ee 
