sulastena. Orjade seisusse võisid sattuda ka kohalikud, kes võtsid võlgu, aga ei suutnud seda tähtajaks tagasi maksta. Suhted naabritega olid valdavalt rahumeelsed. Umbes 11.sajandi keskpaiku jäeti mitmed väiksemad linnused maha ja rajati suuremad ning võimsamad ringvall-linnused. Hoolikalt kindlustati linnuse väravad. Eestlaste relvastuses olid tähtsal kohal odad. Tõhusaks relvaks olid sõjakirved. Ratsasõdalastel, aga ka paljudel teistel olid kaheteralised mõõgad. Vibusid ja nooli kasutati vähem. Kaitserelvastusse kuulusid esmajoones kilbid ja kiivrid, mõned rikkamad võisid kanda ka raudtraadist valmistatud rõngassärke. Põhiline väeüksus oli maakonnast moodustatud malev, mis koosnes nii ratsa- kui ka jalameestest. Merel tegutsesid osavalt saarlased oma viikingulaevu meenutavatel kiiretel alustel.
· loodus-suhtuti austusega, hoolega · jumalad-Taraphita,jumalad polnud halvad ega head · ohvrid-toodi pühades paikades, et jumalatele meelejärgi olla,piim, loomad,vill jne Eestlaste suhted naabritega Halvad: Venelased, Pihkvalased,viikingid,latgalid, leedulased Head:Liivlased, soomlased Eesti oli tuntud Kaali pärast, seal käidi kõikjaltmaailmast vaatamas, "päikese hauda" eestlaste relvastus- odad(viskeodad,torkeodad),sõjakirved,kaheteralised mõõgad,kilbid, kiivrid,rikkamatel rõngassärgid. Põhiline väeüksus Malev. Merel tegutsesid saarlased relvasepad-hõbedaga ilustatud odaotsad,mõõgapidemed,mõõgateramikud muinasmaakonnad omavahel- ühistegevuse püüded,vanemate nõupidamised Kaubandus- vahenduskaubandus, tänu heale asendile , nt idanaabritele vilja, Ristiusk- ristiusk oli tuntud juba enne ristirüütlite saatmist, nt laipmatused, kanti riste.ristimisse ei suhtutud esialgu vaenulikult
* hõbeehted sead ja kanad) moodustasid küla * kaubandus (vahetus- ja * kaalud hõbeda * küttimine ja kalapüük * sumbküla- talud keset vahenduskaup) kaalumiseks kauba vastu * metsamesindus, mesi ainus põlde tihedalt koos; Lääne- * varalinnaline asula Tartu * kaheteralised mõõgad, magusaine Kesk- ja Põhja- Eestis ja * ranniku kaubakeskus Tallinn vibud ja nooled * rõivaste valmistamine Saaremaal * 45 kihelkonda, 8 maakonda * kilbid, kiivrid, * käsitöö * ridaküla- voortel rajati (Virumaa, Rävala, Järvamaa,
minema. linnustes hakati püsivalt elama, majad püstitati põhjapoolele ja käsitöö hakkas linnustesse kogunema. 8-9 saj tuleb kasutusele rauast ader, saaki hakkas rohkem tulema. surnukeha põletati ja tuhk maeti maa-alustesse, kui on ka põletamata surnukehi ja kaasa pandi savinõusid, relvi, ehteid.. sõjapidamisviisid ja relvad muutusid, jalused 8 saj muutusid tavaliseks, pikad rasked mõõgad, odaots muutub suuremaks, peamisteks relvadeks on kirves ja oda. ilmuvad kaheteralised mõõgad. Tuiu piirkond Saaremaal sai rauasulatuskeskuseks. viikingid käisid siin retkedel kuna neil oli toiduprobleemid. Hilis/noorem rauaaeg Linnused ehitati suuremaks ja võimsamaks, suur osa viikingi ajal kasutatud küladest jäeti maha kuid head põllumaad jäid alles, Rahvaarv kasvas veelgi, põllumaade kasv. Võeti kasutusele uusi ehteid, põlluharimisviise. Andmeid eesti kohta leidus 13 saj ,,läti henriku kroonikast" ja 1230 ,,taani hindamisraamat".
uue eliidi esiletõus. h) Viikingiaeg 800 kuni 1500 a pKr: Kontaktid teiste maadega, Skandinaavi, Vana-Vene. Linnused muutusid suuremaks, neis elati püsivalt. Linnuse kõrval alati asula. Hooned ristpalkidest, üheruumilised, köeti kerisahjuga. 8-9 saj võeti kasutusele raudader. Kivivarekalmed maahauad surnute põletamine. Panuseid rohkesti: relvad ja ehted. 10. Saj ilmusid uuesti laibamatused. Tulid kasutusele jalused. Peamised relvad oda ja kirved, pikad kaheteralised mõõgad. i) Hilisrauaaeg 1050 kuni 1210/1250 a pKr: uued linnused, asustus nihkus, vanad külad jäeti maha. Kujunevad välja maa ja kihelkonnad. Eliit, alamate maksustamine. Kaugkaubandus, meresõit. Sõled, käevõrud, kaelaehted, rinnakeed. Kivivarekalmed, maahauad, liivakäpad. Maeti põletatult ja laibana. 1200. Aasta paiku Eesti rahvaarv 120 000 – 180 000 inimest. Muinasaeg Keskaeg Uusaeg Lähiajalugu 3
kihelkondadega. Maakondade nimede järgi nimetavad meie naabrid oma keeles Eestit: soomlastel on Viro, lätlastel Igaunia. Riikluseni Eestis muinasaja lõpuks ei jõutud. Välja veeti karusnahku ja vaha, vastu saadi hõbedat, pronksi, paremaid relvi jm luksuskaupa. Sõjaline tase. Kaitseehitistena rajati linnuseid. Põhiliseks väeüksuseks oli malev, mis moodustati maakonna ratsa- ja jalameestest. Relvastus koosnes odadest, sõjakirvestest ja sõjanuiadest, ülikutel olid ka kaheteralised mõõgad. Vaesemad mehed kasutasid ka vibusid ja nooli. Kaitserelvastuseks puust kilbid ja kiivrid, vähestel rõngassärgid. Animism-usk elusolendite ning elutute esemete ja loodusnähtuste hingestatusesse, loodususund.muistis-kindlustatud asulad.Ristiusu mõjud. 10.–11. saj hakkasid Eestis levima kindlamad teadmised kristlusest. Need tulid mööda kaubateid koos rännumeeste ja kaupmeestega, kellest nii mõnigi võõrsil ristiti. Eesti jäi kahe omavahel
Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Sakala). Mõningatel andmetel olid enamiks eestlastest võrdsed, afa uutel andmetel oli levinud varanduslik ebavõrdsus. Ühiskond jagunes maaomanikeks ja talupoegadeks, kes pidid ülikutele andamit tasuma. Kasutati ka orju, kelleks muudeti sõjavangid või võlgnikud. Suhted naabritega enamasti rahumeelsed. Aeg-ajalt tülid ja rööv- ning sõjakäigud. Linnused muutusid võimsamaks. Relvastuses tähtsad odad, kaheteralised mõõgad ja sõjakirved. Põhiline väeüksus oli maakonnast moodustatud malev, mis koosnes nii ratsa- kui ka jalameestest. Muinasaja lõpul valitses Läänemere idakalda maades jõudude tasakaal. Kuigi eestlastel veel riiki polnud, oli organiseeritus kõrge. Muinasusund Usundi alla mahtusid tavad ja uskumused, millel oli seos mõistega püha. Üks põhimõisteks ja elemendiks oli vägi. Arvati, et inimesed ja üldse kõik elusolendid
rööv,-ja sõjakäike teistele aladele ja leedulased viisid läbi rüüsteretki Eestisse. Suhted läänenaabrite(Rootsi ja Taaniriigiga) polnud sugugi head, toimusid esimesed ristimiskatsed ja eestlased korraldasid ka ise rüüsteretki Läänemere vastaskaldale. Eestlaste sõjaline tase oli üpriski hea, rajati suuremaid ja võimsamaid ringvall-linnuseid ja tähtsal kohal olid odad-viske,- ja torkeodad. Samuti kasutati ka sõjakirveid ja ratsasõdalastel olid kasutusel kaheteralised mõõgad. Vähem kasutust leidsid vibud ja nooled. Kaitserelvastuseks olid kilbid, kiivrid ja jõukamad võisid lubada endale ka raudtraadist rõngassärke. Tagasi vaadates oli muinas ajal asetleidnud suurel hulgal muutusi ja ühiskond arenes jõudsalt, kuid siiski toimusid need muutused väga suurte ajavahemike jooksul ehk siis väga aeglaselt. Tänapäeva maailmas avastatakse tänu kõrgetele tehnoloogiatele uusi asju põhimõtteliselt iga päev või vähemalt nädal
Need kujutasid ohtu eestlaste iseseisvusele. Umbes 11.sajandil jäeti väiksemad linnused maha ja hakati rajama suuremaid ning võimsamaid ringvall-linnuseid. Vallid olid pikad ja kõrged, praegugi on Varbola Jaanilinna vall 580 m pikk ja 8-10 meetri kõrgune. Hoolikalt kindlustati linnuste väravad. Mõne linnuse sissepääsu kaitseks rajati koguni mitme väravaga pikem väravakäik. Eestlaste relvastuses olid tähtsal kohal odad. Samuti olid olulised sõjakirved. Ratsasõdalastel olid kaheteralised mõõgad. Vibusid ja nooli kasutati vähem. Kaitserelvastusse kuulusid kilbid ja kiivrid, mõned rikkamad kandis ka raudtraadist rõngassärke. Põhiline väeüksus oli malev, mis koosnes nii ratsa- kui ka jalameestest. Teati lihtsamaid linnuste piiramisvõtteid. Merel tegutsesid osavalt saarlased oma viikinglaevu meenutavatel kiiretel alustel. Kuni muistse vabadusvõitluseni võimaldas sõjaline tase lähemate naabrite kallaletunge tagasi tõrjuda. Muistne vabadusvõitlus
4. 11.sajandi paiku jäeti mitmed väiksemad linnused maha ja rajati suuremad ning võimsamad ringvall-linnused . suuremad kerkisid lääne-eestis ja saaremaal. Nt: Varbola Jaanilinna vall on 580m pikkune ja praegugi kohati 8-10 m. mõnede linnuste sissepääsu kaitseks ehitati mitmeid väravaid ette. Püstitati k kaitsetorne. Relvastusel oli tähtsal kohal odad, viskeodad nii suured kui väiksed tõhusamaks relvaks oli sõjakirved. Ratsasõdalastel olid kaheteralised mõõgad. Vibusi ja nooli kasutati vähem. Kaitserelvastuses olid kilbid ja kiivrid, rikkamad kandsid aga raudtraadist valmistatud rõngassärke. Põhiline väeüksus oli maakonnast moodustatud malev, see koosnes ratsa- kui ka jalameestest. Suhted naabritega 5. Naabritega suhted olid head. Tugevamad vastased olid leedulased. 1187. Aastal vallutasid ja põletasid idamere paganad rootsi tähtsaima linna sigtuna, mis jäigi mõneks ajaks varemetesse
2)muistse ühiskonna kihistumine alates pronksiajast. Muinasaja lõpul varanduslik ebavõrdsus. Valitsev kiht-rikkad suurmaaomanikud, kelle hulgast valiti vanemad, vb oli amet muutunud päritavaks. Külad jaotatud vakustesse maksustamisüksustesse. Ringvall-linnused 11.saj keskel jäeti mitmed väiksemad linnused maha ning rajati suuremad ja võimsad ringvall-linnused. Hoolikalt kindlustati linnuste väravad. Eestlaste relvastuses odad. Sõjakirved. Ratsasõdalastel kaheteralised mõõgad. Kaitsevarustuses kilbid ja kiivrid. muistse vabadusvõitluseni võimaldas eestlaste sõjaline tase lähemate naabrite kallaletungi tagasi tõrjuda. NAABRID Suhted valdavalt rahumeelsed. Aeg-ajalt tülid, tehti vastastikuseid rööv-sõjaretke. Naabruses kujunenud riiklike ühenduste tõttu eestlaste olukord tõsines. Need suutsid sõjakäikudesse kaasa haarata suuremaid väeüksusi. Lõuna pool oli tülisid. Latgalitega sageli relvakonfliktid/tülid, enam kannatasid latgalid.
1219.a. taanlased vallutavad Lindanise linnuse 1220.a. Rootslaste sissetung Läänemaale, Lihula linnuse rajamine 1222-1223.a. eestlaste ülestõus 1224.a. Tartu langemine 1227.a. Muhu ja Valjala linnuse alistumine, muistse vabadusvõitluse lõpp Eestlaste allajäämise põhjused muistses vabadusvõitluses Sõjaline ülekaal vastaste poolel. Ordurüütlid olid elukutselised, väljaõppinud sõjamehed. Rüütlite relvastusse kuulusid ammud, kaheteralised mõõgad, kiviheitemasinad, neil oli korralik turvis rõngassärgid, metallist kilbid ja mõõgad. Puudusid liitlased. Võidelda tuli sakslastega, Taani ja Rootsi vägedega, lisaks veel Vene vürstide retked. Vallutajate selja taga seisis Lääne-Euroopa mõjukaim jõud - Rooma katoliku kirik eesotsas paavstidega. Paavstide patukustutuslubadus meelitas Liivimaale aina uusi ristisõdijaid. Vallutajad olid head diplomaadid. Alistati liivlased, latgalid
mõõku. Mõõk oli üldiselt aga väga kallis, Ojamaal olevat korralik mõõk maksnud 30 lehma hinna. Tavasõduritel asendas mõõka kas võitlusnuga, sõjakirves või rautatud sõjanui. Muistse vabadusvõitluse lõpu poole oli mõõku ka lihtsõdurite kasutuses tunduvalt rohkem, sest ordurüütlid kasutasid neid palju ja võidetud lahingutest said eestlased mõõku sõjasaagina. Mõõgad olid kaheteralised ja sirged, sarnased tänapäeval rohkem tuntud viikingimõõkadele. Valmistati neid peamiselt rauast, kallimad ja vastupidavamad mõõgad olid terasest. Vanemate mõõgad olid mõnikord hõbetatud pidemetega, näitamaks nende seisust. Teada on, et rohkem kasutati mõõku Lääne-Eesti saartel ja rannikualadel, põhjuseks varasemad kokkupuuted viikingitega. Kureverest leitud mõõga käepide. Võitlusnuga
Matusepanuste põhjal otsustades oli kirves ka üks levinumaid naiste relvi-tööriistu. Vahel on muinasaja lõpu kirveste labas auk, mis tõenäoliselt oli kasutusel kirveste kinnitamisel kuhugi. Leidub kaunistatud, vahest isegi väga keerulise ornamendiga kirveid. Eestis mitte nii levinud, kuid kahtlemata tuntud olid sõjanuiad. Meie piirkonnas on säilinud eelkõige selliseid sõjanuiasid, millel oli rauast, sageli oraline pea. Muinasaja lõpu mõõgad on tavaliselt kaheteralised. Osa relvi, eriti luksuslikumad neist, toodi kahtlemata ka mujalt sisse. Viimaste hulgas moodustavad omaette rühma nn. ULFBERTH-mõõgad, st. mõõgad, mille terale on graveeritud nimi Ulfberth. Arvatakse, et tegu oli algselt ühe meistriga, kelle nimi hakkas aga hiljem tähistama kogu töökoja toodangut. Mõõgateradel leidub ka muid kirju ja sümboleid, mis tihtipeale on kristliku sisuga ning osutavad seega vähemalt nende konkreetsete mõõkade valmistamisele kristlikel aladel
2)muistse ühiskonna kihistumine alates pronksiajast. Muinasaja lõpul varanduslik ebavõrdsus. Valitsev kiht-rikkad suurmaaomanikud, kelle hulgast valiti vanemad, vb oli amet muutunud päritavaks. Külad jaotatud vakustesse maksustamisüksustesse. Ringvall-linnused 11.saj keskel jäeti mitmed väiksemad linnused maha ning rajati suuremad ja võimsad ringvall-linnused. Hoolikalt kindlustati linnuste väravad. Eestlaste relvastuses odad. Sõjakirved. Ratsasõdalastel kaheteralised mõõgad. Kaitsevarustuses kilbid ja kiivrid. muistse vabadusvõitluseni võimaldas eestlaste sõjaline tase lähemate naabrite kallaletungi tagasi tõrjuda. NAABRID Suhted valdavalt rahumeelsed. Aeg-ajalt tülid, tehti vastastikuseid rööv- sõjaretke. Naabruses kujunenud riiklike ühenduste tõttu eestlaste olukord tõsines. Need suutsid sõjakäikudesse kaasa haarata suuremaid väeüksusi. Lõuna pool oli tülisid. Latgalitega sageli relvakonfliktid/tülid, enam kannatasid latgalid
Valitseva kihi moodustasid rikkamad suurmaaomanikud, kelle hulgast valiti ka vanemad. Suur osa linnuseid oli ülikute ja nende kaaskondade residentsideks. Elanike põhiosa moodustasid talupojad- maaomanikud, kes pidid ülikutele andamit tasuma. Orjade seisusesse võisid sattuda ka kohalikud, kes ei suutnud tähtajaks tagasi maksta võlgu. Rajati võimsamaid linnuseid, neid kindlustati ning ehitati kaitsetorne. Relvastusest tähtsal kohal olid odad ja sõjakirved ning ka kaheteralised mõõgas (ristisõdijatel). Kilbid, kiivrid, rikkamatel ka rõngassärgid. Põhiliseks väeüksuseks maakonnas oli malev (nii jala kui ka ratsamehed). Lõuna- Eestis esinesid konfliktid Latgalitega. Eesti haldusjaotuse kirjeldamine: kihelkonnad ja maakonnad (peab teadma ka kaheksat tähtsamat muinasmaakonda). Teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna ning 19. Saj alguses oli neid 45. Kihelkonnad liitusid omakorda maakondadeks: Virumaa, Rävala,
seisundilt enam-vähem võrdsed. Tähtsamaid küsimusi arutati ühiselt rahvakoosolekutel, kus osalesid kõik vabad mehed. Madalaima kihina tunnistatakse sõjavangidest orje, keda käsitletakse aga pigem sulaste kui õigusteta sunnistöölistena. Sõjaline tase- rajati võimsaid ringvall-linnuseid. Relvastuses olid tähtsal kohal odad. Kasutati väiksemaid ja kergemaid viskeodasid ning suuremaid ja tugevamaid torkeodasid. Tõhusaks relvaks olid sõjakirved. Ratsasõdalastel olid relvadeks kaheteralised mõõgad. Põhiline väeüksus oli maakonnast moodustatud malev, mis koosnes nii ratsa- kui ka jalameestest. Teati lihtsamaid linnuste piiramisvõtteid. Suhted naabritega- Eestist edelas elavate liivlaste ja kurelastega olid suhted head. Lõuna pool elavate naabritega tekkis aeg-ajalt tülisid. Tugevad vastased eestlastele olid leedulased, kes tegid Eestisse mitmeid laastavaid rüüstusretki. PILET 14 Sparta polis Polise mõiste. Sparta ühiskonna korraldus ja valitsemine
annaabi.ee 
