NÕUDMISED EKSAMIL KAHEPAIKSED JA ROOMAJAD 1. Liigid (16) koos ladinakeelsete nimedega; Kahepaiksed: Tähnikvesilik Triturus vulgaris Harivesilik Triturus cristatus Harilik kärnkonn Bufo Bufo Kõre e juttselg-kärnkonn Bufo/Epidalea calamita Rohe-kärnkonn Bufo/Epidalea viridis Mudakonn Pelobates fuscus Pruunid konnad: Rohukonn Rana temporaria Rabakonn Rana arvalis Rohelised konnad: Tiigikonn Rana lessonae Veekonn Rana esculenta Järvekonn Rana ridibunda ROOMAJAD: Arusisalik Lacerta vivipara Kivisisalik Lacerta agilis Vaskuss Anguis fragilis Nastik Natrix natrix Rästik Vipera berus 2. Liigitundmine pildi järgi > kärnkonnad kõiki tunda, mudakonn, rohelised ja
bombina), harilik lehekonn (Hyla arborea) ja välekonn (Rana dalmatina). Harilik lehekonn Punakõht-unk Välekonn Eesti kahepaiksete süstemaatiline nimestik I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. 6. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. 4. sugukond: Konlased, Ranidae 7. Rohukonn Rana temporaria L. 8. Rabakonn Rana arvalis Nilsson. 9. Tiigikonn Rana lessonae Camerano 10. Järvekonn Rana ridibunda Pallas 11.Veekonn Rana esculenta L. · Silmatorkav on oma levila piiril asuvate liikide rohkus. Selliseid liike on meil 7:
41) pikktiib-kimalane Bombus sporadicus; 42) urukimalane Bombus subterraneus; 43) metsakimalane Bombus sylvarum; 44) karukimalane Bombus terrestris; 45) hall kimalane Bombus veteranus. III kaitsekategooria selgroogsed loomad (Vertebrata) on: 1) atlandi tuur Acipenser sturio; 2) harjus Thymallus thymallus; 3) hink Cobitis taenia; 4) võldas Cottus gobio; 5) vingerjas Misgurnus fossilis; 6) tähnikvesilik Triturus vulgaris; 7) harilik kärnkonn Bufo bufo; 8) rohukonn Rana temporaria; 9) rabakonn Rana arvalis; 10) veekonn Rana esculenta; 11) tiigikonn Rana lessonae; 12) järvekonn Rana ridibunda; 13) arusisalik Lacerta vivipara; 14) vaskuss Anguis fragilis; 15) nastik Natrix natrix; 16) rästik Vipera berus; 17) punakurk-kaur Gavia stellata; 18) väikepütt Tachybaptus ruficollis; 19) hallpõsk-pütt Podiceps grisegena; 20) valge-toonekurg Ciconia ciconia; 21) valgepõsk-lagle Branta leucopsis;
Eesti roomajad Arusisalik: Arusisaliku liiginimi ladina keeles on Lacerta vivipara. Arusisaliku üldpikkus on umbes 16 cm. Rootsis ja Norras ulatub tema leviala Põhja-Jäämereni ja Eestis leidub teda kõikjal. Arusisalik on ka kõige sagedasem Eesti roomaja. Tema elupaigaks on põhiliselt sellised niiskemad alad, näiteks rabad ja sood. Ta on päevase eluviisiga. Magab talveund. Arusisalikud püüavad toitu puutüvedel. Nende söögiks on putukad, ämblikud, ussid jne. Nad paarituvad aprillis ja arusisalikud munevad. Järglased on alul 30-40 mm pikkused. Suguküpseks saavad arusisalikud 2-3 aastaselt. Nende eluiga võib ulatuda 8 aastani, kuid keskmine vanus on 4 aastat. Vaenlasteks on rästik ja nastik
Eesti Roomajate liigirikkuse võrdlus Eesti roomajate liigirikkuse võrdlus Soomega. Juhendaja: Tartu 2011 SISUKORD SISSEJUHATUS Tabel 1. Roomajate taksonoomia. Taksonoomia Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata Klass: Roomajad Reptilia Roomajad ehk reptiilid (Reptilia) on peamiselt maismaa- eluviisiga keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast. Tabel 1. näeme, et roomajad kuuluvad Animalia riiki, Chordata hõimkonda ja Reptilia klassi. [13] Roomajad on evolutsiooniliselt esimene täielikult maismaal eluga kohastunud selgroogsete rühm. Joonis 1
päriskonnalised) ning moodustavad neli sugukonda (salamanderlased, muda-, kärnkonlased ja konlased). Kahepaiksed Eestimaal Eestimaal elavad kahepaiksed: I. Selts: sabakonnalised (Caudata): a. Sugukond: salamanderlased (Salamandridae): i. Harivesilik (Triturus cristatus) ii. Tähnikvesilik (Triturus vulgaris) II. Selts: päriskonnalised (Anura): a. Sugukond: mudakonlased (Pelobatidae): i. Mudakonn (Pelobates fuscus) b. Sugukond: kärnkonlased (Bufonidae): i. Harilik kärnkonn (Bufo bufo) ii. Juttselg-kärnkonn ehk kõre (Bufo calamita) iii. Rohe-kärnkonn (Bufo viridis) 4 c. Sugukond: konlased (Ranidae): i. Järvekonn (Rana ridibunda) ii. Rabakonn (Rana arvalis)
tagajäsemede enamasti märksa pikemad kui esijäsemed, liikumisviisiks hüppamine Sgk ketaskeellased – keel on ketasjas. N. köidikkonn Sgk lehekonlased – varvaste otstel kettalaadsed napakesed. Elavad enamasti puu otsas. N. lehekonn Sgk lendkonlased – enamikus puu otsas elavad liigid. Paljudel on varbad ujulestade ja nappadega, mistõttu võivad nad puu otsas osavasti ronida ja ühelt puult teisele liuelda. N. lendkonn Sgk mudakonlased – N. mudakonn, Sgk kärnkonlased – jäsemed enam-vähem ühepikkused. Nahk rohkete mürginäärmetega (krobeline) ning suhteliselt kuiv. N. harilik kärnkonn, juttselgkärnkonn, rohekärnkonn. Sgk konlased – N. rohukonn, veekonn, tiigikonn, rabakonn ja järvekonn. EESTI KAHEPAIKSED kõik on kaitse all I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik, Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik, Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2
Mardikalistest on arvukalt leitud kärsaklasi(Curculionidae), poilasi(Chrysomelidae), põrniklasi(Scarabaeidae) ja pehmekoorlasi(Cantharidae).Lisaks mardikalised (siklased, naksurlased) ja ka jooksiklaste liigirikkus on suur. Suurliblikaid (Macrolepidoptrea) on samuti palju. Laelatu puisniidul on leitud kahepaiksetest ja roomajatest: rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (R. temporaria), h. kärnkonn (Bufo bufo), tähnikvesilik (Triturus vulgaris), nastik (Natrix natrix), arusisalik (Lacerta vivipara), rästik (Vipera berus), vaskuss (Anguis fragilis). Pisiimetajate kohta on tehtud uuring samuti Laelatul. Sealt on leitud leethiiri (Clethrionomys glaerolus), juttselg-hiiri (Apodemus agrarius) ja kaelushiiri (A. flavicollis) (Kukk, Kull 1997). Üldiselt võib öelda, et nii selgroogsete kui ka selgrootute arvukus on puisniidul väiksem kui metsas või niidul, kuigi leidub üksikuid liigirikkamaid rühmi (Kukk, Kull 1997)
materjali, mille tagajärjel häirub ebapärlikarbi normaalne elutegevus. Ebapärlikarp on Eestis I kategooria looduskaitse all olev liik, Eesti punase raamatu järgi kuulub ta 1. kategooriasse ja IUCNi punase nimestiku eriti ohustatud kategooriasse. 11. Konna luustiku iseärasused Riik: Loomad Hõimkond: Keelikloomad Alamhõimkond: Selgroogsed Klass: Kahepaiksed Selts: Päriskonnalised Sugukond: Kärnkonlased Sugukond: Konnlased Perekond: Kärnkonn Perekond: Konn Liik: Harilik kärnkonn Liik: Järvekonn Liik: Rohe-kärnkonn Liik: Tiigikonn Perekond: Epidalea Liik: Veekonn Liik: Juttselg-kärnkonn Liik: Rabakonn Liik: Rohukonn Sugukond: Mudakonlased Perekond: Mudakonn Liik: Harilik mudakonn
9 Tabel 1 (Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255) 13 Selgroogsed ( Rannaniitude selgroogsed) Rannaniitude oluline iseärasus selgroogsete loomade jaoks on peale avatuse ka elupaigaline mitmekesisus. Siiski pole pärandkooslused enamikele liikidele püsivaks elupaigaks, vaid nad satuvad sinna enamasti toiduotsinguil. 14 Roomajad Rannaniitude roomajate fauna kohta on andmeid vähe. Ilmselt vaid ajuti toiduotsingutel elab neil nastikut ja servaaladel ka arusisalikku. Nastik (Natrix natrix) Nastik on tumehalli, pruuni või isegi musta värvi selja ning valge kõhualusega madu, kelle pikkus võib ulatuda 150 cm-ni. Isased on emastest kuni poole lühemad - vaid kuni 70 cm. Nastiku peamiseks tunnuseks peetakse heledaid laike kukla piirkonnas, mis on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged
Kui palju on Eestis kahepaikseid? Eestis elab ainult 10 liiki kahepaikseid. Need kuuluvad 2 seltsi ning moodustavad 4 sugukonda. Erinevatest kahepaiksete rühmadest saate ülevaate Eesti kahepaiksete süstemaatilisest nimestikust. Millised kahepaiksete liigid on Eestile iseloomulikud? Kõige tavalisem Eesti kahepaikne on pea kõikjal (välja arvatud Saaremaal) esinev rohukonn. Üle kogu Eesti on levinud ka harivesilik. Enam-vähem kõikjal Eestis esinevad veel tähnikvesilik, harilik kärnkonn ja rabakonn. Huvitav on märkida, et saartel esinevad mandri loomadega võrreldes väga suuremõõdulised harilikud kärnkonnad (kuni 16 cm). Kus Eesti kahepaiksed elavad? Eestis on kahepaiksete levikuks küllaltki soodsad tingimused. See tuleneb siinsete veekogude ja niiskete paikade rohkusest. Vertikaalse pupilliga mudakonn ja rohe- kärnkonn tavatsevad elada inimeste läheduses. Mudakonn vajab päevaseks peitumiseks pehmet ja kinnistumata pinnast, mida leidub põldudel ja aiamaadel. Nii
Kuressaare Ametikool SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND Referaat, Giidiõppe eriala Autor: Maris Valgma, Juhendaja: Reena Smidt Kuressaare 2018 1 Sisukord Sissejuhatus 1. Taimeriik lk 4 2. Loomariik lk 37 3. Kokkuvõte lk 68 Kasutatud allikad lk 68 2 Sissejuhatus Käesoleva referaadi eesmärk on tutvustada looduskeskkonda Saare golfiväljakute piirkonnas, et õppida tundma põhjalikumalt erinevaid liike ja nende iseärasusi. 1. Taimeriik lk 3 Tutvustan seal kasvavaid: - puu- ja põõsaliike (10 liiki); - rohttaimi (10 liiki); - samblaid (3 liiki); - samblikke (3 liiki) -
Kopulatsioon sugulise sigimise põhiline viis, mille puhul kaks gameeti liituvad ja moodustavad sügoodi ehk viljastatud munaraku. Sigimise erivormid: Konjugatsioon kingloom. Partenogenees ehk neitsisigimine on sugulise sigimise viis, kus puuduvad androgameedid. Järglane areneb sellisel juhul viljastamata munarakust. Esinev alamatel vähkidel N. vesikirbud ja paljudel putukatel N. lehetäid. Partenogeneetilistel liikidel on isased sagedasti haruldased või puuduvad hoopis. Pedogenees ehk vastse neitsisigimine erineb eelmisest selle poolest, et juba vastse kehas tekivad munarakkudest uued vastsed. Polüembrüoonia korral areneb ühest munarakust mitu isendit. 5. Looteline areng 3 perioodiks: 1) lõigustumine 2) gastrulatsioon ja lootelehtede kujunemine 3) histogenees ja organogenees Moorula kobarloode, blastula põisloode, gastrula kahekihiline karikloode 6.1. Kooselu vormid
Kivisisaliku munad, mis munetakse 4-7cm sügavusele pinnasesse, vajavad loote arenguks soojust. Taimestikuvabad liivased alad soojenevad kiiremini ja seepärast on väiksed liivased lagendikud ja liivikud kivisisaliku sigimiseks hädavajalikud. Sõltuvalt suve temperatuurist kooruvad pojad juulis või augustis (Ernits, 1990). Kivisisalik on väikese liikumisraadiusega liik (kuni 30 m). Nõmmedel on ka rästikuid ja arusisalikke ning vaskusse. Rannikupiirkondades võib hallidel luidetel kohata kõre. Samblikud Ohtralt põdrasamblikke ja porosamblikke (Cladonia, Cladina), haruldasi liike siiski vähe. Teistest samblikest esineb käokõrvasid (Cetraria) ja näiteks tinasamblikku. Samblad Enamasti suhteliselt tavalised liigid. Soontaimeliigid Eesti Punase Raamatu andmeil on 38 nõmmedel ja liivikutel esinevat liiki ohustatud. Putukad Leidub vähelevinud, kitsalt kohastunud liike. 15
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
