(1917). Hüüdnimedeks: Sänna Trubaduur ja Paaz, mis tabavad tema loomingu ja isiksuse tuuma. Looming Adson on olnud Eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja. Võrumurdelisi tekste sisaldavad kõik tema 9 luulekogu. Tema teostes peegeldub eesti luule arengulugu. Luulekogud Esimene luulekogu "Henge palango"(1917) "Vana laterna"(1919) "Roosikrants"(1920) "Kaduvik"(1927) "Katai, kibuvits nink kivi"(1928) "Pärlijõgi"(1921) "Lehekülg ajaraamatust"(1937) "Värsivakk"(1959) "Rahumäe kannel"(1973) "Luuletused"(1990) Marie Under Tutvus Marie Underiga 1913 ning hakkas tema kirjatoimetajaks. Adson armus Underisse. Underile mulje avaldamiseks hakkas luuletama. Aastal 1924 lahutas Under oma esimese abielu ning abiellus Adsoniga. 1944.a septembris põgenesid nad Rootsi. Elasid oma elupäevade lõpuni koos.
KOOLITEE JA TÖÖKOHAD Tartus Vaeste Väikelastekoolis; Sänna vallakoolis; Võru linnakoolis; Pihkva maamõõdukoolis; Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond; Maamõõtja; Eesti Vabariigi põllutöö ja haridusministeeriumis; ajalehetoimetuses; teatridramaturgina; Vabakirjanikuna; Filmiinspektor. LUULEKOGUD "Henge palangoq" (Tallinn 1917) "Vana laterna" (Tallinn 1919) "Roosikrants" (Tallinn 1920) "Kaduvik" (Tartu 1927) "Katai, kibuvits nink kivi" (Tartu 1928) "Pärlijõgi" (Tartu 1931) "Lehekülg ajaraamatust" (Tartu 1937) "Värsivakk" "Rahumäe kannel" (Lund 1973) "Luuletused" NÄIDENDID "Toomapäev" (Tartu 1928) "Neli kuningat" (Tallinn 1931) "Lauluisa ja Kirjaneitsi" (Tallinn 1930) "Kolmas tee" (varjunimega Peeter Bollmann, Tallinn 1932) "Iluduskuninganna" (Tallinn 1933)
Ka teatri vastu oli kiindumus ühine. Seda näitab tõlkevalik ja lisaks algupärased näidendid Adsonilt. Valiku ja kirjutamise aluseks oli ka ühine ajalooliskultuurilooline huvi . Ajalisest taustast lähtuvalt on vastastikuses seoses luuleraamatute paarid: ,,Sonetid" (1917) ,,Henge palango" (1917) ,,Verivalla" (1920) ,,Roosikrants" (1920) ,,Hääl varjust" (1927) ,,Kaduvik" (1927) ,,Rõõm ühest ilusast päevast" (1928) ,,Katai, kibuvits nink kivi" (1928) Lüroeepika: ,,Õnnevarjutus" (1929) ,,Pärlijõgi" (1931)
The winds of Heaven mix for ever With a sweet emotion; Nothing in this world is single; All things by law divine In one spirit meet ang mingle. Why not I with thine? See the mountains kiss high Heaven And the waves clasp one another; No sister-flower would be forgiven If it disdained its brother; And the sunlight clasps the earth And the moonbeams kiss the sea: What is all this sweet work worth If you kiss not me? KADUVIK Me oleme kui pilved ümber kuu; kui rahutumal kiirgel voogab, vajub ja tõuseb tõttav parv! kuid peatselt ju nad neelab pime öö ja hiilgus hajub; või nagu unund kandled tuulehoos, kust iga kärsik iil toob muutund tooni ja mille keelte kähisevas loos ei ükski heli püsi uue hooni. Me uinume üks ulm toob õudust unne; me ärkame üks vari rikub ao. Sa kaalu, juurdle, rõõmu, kurbust tunne
ametnikuna Kuulus rühmitustesse "Siuru" ja "Tarapita" 1924. aastal abiellus Marie Underiga ning põgenes 1944 Rootsi 5. jaanuar 1977 Looming Adsoni kujunemisele luuletajaks andis suuna Marie Under Kirjutas võrumurdelisi luuletusi Arhailise värvinguga värssides peegeldub eesti luule arengulugu Põhiteosed: "Henge Palango" 1917 "Vana Laterna" 1919 "Roosikrants" 1920 Oma parima saavutas Adson esimese luulekoguga: "Kaduvik" 1927 Artur Adsoni luuletus "Tol õdangul" Õdangul tol jahedal ja tuulisel kõnnemi tiil omatsel ja truuvitsel. Näutsit puud mull süküsverevät Ma näi ennegi Su valget kätt. Näütsit nurmi juba mullatsit Ma näi enge hiusi kullatsit. Kõnelit mull päivist illatsist: Et jo algmisse on pantu rist Ennegi Su rinnahäält ma kuuli:
vabakirjanik. Oli 19351940 siseministeeriumi filmiinspektor. Põgenes 1944. aasta sügisel koos abikaasa Marie Underiga Rootsi. Elas Stockholmis, kus oli arhiivitööliseks Drottningholmi teatrimuuseumis ja kuninglikus raamatukogus. Suri Stockholmis, maetud sealsele Metsakalmistule. Adson valis oma loominguliseks ülesandeks kasvukoha Võru keele viimise kirjandusse, olles üks esimesi murdeluule viljelejaid (luulekogud "Henge palango" 1917, "Vana laterna" 1919, "Roosikrants" 1920, "Kaduvik" 1927, "Katai, kibuvits nink kivi" 1928, "Pärlijõgi" 1931 ja "Lehekülg ajaraamatust" 1937). Oma parima on Adson saavutanud kahes esimeses kogus, kus Sännat meenutavad idüllilised lapsepõlvepildid saavad murdekeele kaudu humoristliku värvingu. Järgmistes raamatutes laieneb teemade ja motiivide ring, viimastes kogudes domineerivad surmamõtted ja pessimistlikud toonid. Viimaseid, sh ka Eestis kirjutatud luuletusi, esitab Rootsis ilmunud eleegilise meeleoluga kogu "Rahumäe kannel" (1973)
kirjatoimetajaks Adson kogus Marie luulematerjali kokku, et avaldada esimene luulekogu Aastal 1924 lahutas Marie Under Carl Hackerist ja abiellus Artur Adsoniga Artur Adson suri 5. jaanuaril 1977 Stockholmis ja maeti Skogskyrkogårdeni kalmistule 9. juunil 2016 maeti ta koos Marie Underiga ümber Tallinna Artur Adsoni ja Marie Underi hauakivi https://et.wikipedia.org/wiki/Fail:Skogskyrkog23a.jpg Põhiteosed "Henge Palango" 1917 "Vana Laterna" 1919 "Roosikrants" 1920 "Kaduvik" 1927 "Katai, kibuvits nink kivi" 1928 https://www.rahvaraamat.ee/p/v%C3%A4ike- https://www.rahvaraamat.ee/p/katai-kibuvits-nink- luuleraamat/516670/et?ean=2220000003517 kiwi/523107/et?ean=2220000010758 "Vana Laterna" Õdangul tol jahedal ja tuulisel kõnnemi tiil omatsel ja truuvitsel. Näutsit puud mull süküsverevät Ma näi ennegi Su valget kätt. Näütsit nurmi juba mullatsit Ma näi enge hiusi kullatsit.
Pihkva kubermangus · luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist · 1944. aastal emigreerus Rootsi Looming · Omane sakraliseerivate armulaulude ja lapsepõlvemaade sidumine vanaaegsete motiivide ja maastikega · Valdavalt surma ja kaduvikumeeleolud · Arhailise värvinguga värsid · võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud Teosed · Luulekogud "Pärlijõgi" (1931) "Kaduvik" (1927) · Mälestusteraamatud Väikelinna moosekant" (1946) · Näidendid "Iluduskuninganna" (1933) "Elav kapital" (1934) Henrik Visnapuu · Eluaastad 18901951 · Sündinud Viljandimaal Helme vallas · Õppinud Tartu ning Viljandimaa eripaikades, töötanud õpetajana, ajakirjanikuna ja propagandatalituse kultuurinõunikuna · Luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik Looming · Silma paistavad armastusluuletused ja isikliku
Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu mõnikord literatuursetena mõjuvad allusioonid saksa ekspressionistlikule luulele. 1920. aastate kirjanduse üldtendentse eepilisuse suunas järgib ballaadilise aine süvenemine luulekogus "Pärlijõgi" (1931). Hilisemas Adsoni luules muutuvad valdavamaks surma- ja kaduvikumeeleolud ("Kaduvik", 1927; "Lehekülg ajaraamatust", 1937), kuid nende kõrval leidub rohkesti nii realistlikke looduspilte kui argipäeva pühapaisteliseks toonivate eluseikade poetiseerimist. 1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samal ajal tegutses ta aktiivselt ka teatri- ja kirjanduskriitikuna, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks. Johannes Semper
Unuvate õhtute laul Nüüd läbi unuvate õhtute kaob mõte nagu hilinenud regi. Kõik ilu, mis sa jõid ei hävine, ta magusast jääd küllalt janussegi. Et sinu tee on meeletuse tee ja sinu laul ei kuulu kellelegi. Sa oled võlgu ainult sellele, kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi. Su tunded mingi tuul ei puhu ära, on piiritu su riik ja rajatu su piin kui mägestik, kus ükski jalg ei astu. Just siis, kui kõige heledamalt särad, tuhm kaduvik su saagiks valib siin ning surub näoga igilume vastu. 5 Jällenägemine Kui muinasjutt me kohtumise tund, poeb malbeid erutusi silmisse ja kõnne ja läitub loojangute loomusund, et liita hetkeis killustatud õnne. Taas vallandumas sõna hell ja soe, mis tardus südameisse kannatuste põrgus, mil rebenesid haprad hingekoed ja mustav valu läbi meelte nõrgus. Kui väsib kaua pidutsenud surm, saab nõnda võimsaks elu virguv tukse,
Su tunded mingi tuul ei puhu ära, on piiritu su riik ja rajatu su piin kui mägestik, kus ükski jalg ei astu. Inimmõte tungib läbi umbse uneuru, piirideta võimalusteks muudab kitsa Just siis, kui kõige heledamalt särad, tuhm kaduvik su saagiks valib siin kuru. ning surub näoga igilume vastu. 7. Ma ei söandaks öelda, et Eelärkamine olen rikas Ma ei söandaks öelda, et olen rikas, Et kellegi süda veel raskem on ööst,
Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu mõnikord literatuursetena mõjuvad allusioonid saksa ekspressionistlikule luulele. 1920. aastate kirjanduse üldtendentse eepilisuse suunas järgib ballaadilise aine süvenemine luulekogus "Pärlijõgi" (1931). Hilisemas Adsoni luules muutuvad valdavamaks surma- ja kaduvikumeeleolud ("Kaduvik", 1927; "Lehekülg ajaraamatust", 1937), kuid nende kõrval leidub rohkesti nii realistlikke looduspilte kui argipäeva pühapaisteliseks toonivate eluseikade poetiseerimist. 1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samal ajal tegutses ta aktiivselt ka teatri- ja kirjanduskriitikuna, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks. Johannes Vares-Barbarus
segunesid barokk ja klassitsism. Kolmekümneaastane sõda laastas poliitiliselt killustatud Saksamaad, pidurdas seal kultuurilist arengut, kuid siiski natuke mõjutasid renessanss, barokk, klassitsism Saksamaad, sealt jõudis ka Eestisse. Tartu ülikooli asutamine. Barokk: nähtusena üsna keeruline, kunstiteost iseloomustab rõhutatult metafoorne või allegoorilis-sümbolistlik väljendusviis. Vastandite ja kontrastide kunst. Kirjanduses juhtteemana maise elu tühisus ja kaduvik. Näiliku ja tegeliku vastandamine. Barokk on võrreldes renessansi elujaatusega pessimistlik ja skeptiline. Klassitsism: lahutas vastandid. Ametlikuks kultuuriideoloogiaks muudeti Prantsusmaal. Absolutism – võitles nii poliitilise kui kultuurilise individualismi vastu. Au sisse tõsteti mõistus ja mõistuspärasus. Mõistuspärasus kunstis samastati selguse ja korrapäraga. Selge piir kõrge ja madala vahel kunstis. Draamas tehti kõigutaatuks normiks 3 ühtsuse põhimõte. 15
("Päikesepillaja") 5. Nüüd läbi unuvate õhtute kaob mõte nagu hilinenud regi. Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine, ta magusust jääb küllalt janussegi. Et sinu tee on meeletuse tee ja sinu laul ei kuulu kellelegi sa oled võlgu ainult sellele, kes rõõmu tõi ja kannatuse tegi. Su tundeid mingi tuul ei puhu ära, on piiritu su riik ja rajatu su piin kui mäestik, kus ükski jalg ei astu. Just siis, kui kõige heledamalt särad, tuhm kaduvik su saagiks valib siin ja surub näoga igilume vastu. 6. Kui lahkud, jäta küünal põlema. Võib-olla veel kord naased majja sesse, kui öö on pime, uinunud on maa ja vaikus väriseb su sammudesse, ja nõnda õudselt õõnsaks jäänud sa kui pühakoda, kus ei peeta messe, ning iga uue rajakäänuga uut vaeva immitseb su südamesse. Kui kaua kõrbes kõndind omaette näed karavane, palme, minarette, tead, et su meeli võrgutab miraazh. Kuid tõelusena haarad endapette
Tavaliselt nii tehaksegi. Ei oska minusugune öelda, kas ma naudin Hando Runneli luulet rohkem ise lugedes või kuulates laule tema värsside järgi, aga panna kirjanduslugu päriselt sulgudesse ma ei oska. Hando Runneli juures on teine maailm väga harva täiesti võõras ja arusaamatu. Põhjus peab peituma kokkukuuluvuses, siis selles, et maa lastest on kõigil talla all üks ja seesama pind. Too pind pole Hando Runnelil kunagi põrm. Lapsed on talle tähtsamad kui kaduvik. Soomerootsi luuletaja Elmer Diktonius (18961961) tähistas seda tunnet kujundiga «maine hellus». Hando Runnel ongi maiselt hell. 3.Jalgsema looduslikud vaatamisväärsused 3.1.Jalgsema järv Järvamaa idaserval ulatub Pandivere karstialal kujunenud ajutiste järvede piirkond. Eesti suurim ajutiste järvede alal paikneb Tamsalu - Võhmetu - Assamalla piirkonnas, kuid Järvamaal esineb niisuguseid veekogusid Jalgsema ja Rava ümbruses. Suurim ja
Vae mõttekilde, kokku seletele... 5. Nüüd läbi unuvate õhtute kaob mõte nagu hilinenud regi. Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine, ta magusust jääb küllalt janussegi. Et sinu tee on meeletuse tee ja sinu laul ei kuulu kellelegi sa oled võlgu ainult sellele, kes rõõmu tõi ja kannatuse tegi. Su tundeid mingi tuul ei puhu ära, on piiritu su riik ja rajatu su piin kui mäestik, kus ükski jalg ei astu. Just siis, kui kõige heledamalt särad, tuhm kaduvik su saagiks valib siin ja surub näoga igilume vastu. Nii suurt janu ei kustuta kellegi jaks. Selle saatsid Sa, jumal, ise, kui Sa varjundirikkuses veetlevaks muutsid mu valuse närbumise. Selle maailma kallastel rännates kaks teostab ühtsuse kummalise, milles kõigele kaunile kuulekaks teed oma põgusa külalise. Saan Su paljude päikeste kuminaks, kuni ükskord neid tarretab lumi paks, kui Sina ta meres mu aistimist halvad. Tasa sulgub mu kõikide elude pärg,
annaabi.ee 
