kunagi saada võivad. Nad võivad sündida tõsise väärarenguga. Alkohol Minu arvates on vastutustundetu alkoholijoobes auto juhtimine. Autojuht võib arvata ,et küll ta hakkama saab. Aga tänu pärsitud reaktsioonikiirusele on tal palju suurem võimalus autoavariid tekitada. Ja nende õnnetustega seatakse väga vastutustundetult ohtu teiste korralike liiklejate elud. Kokkuvõte Me eeldame, et inimene on ratsionaalne ja tark. Ta on ise vastutustundlik ja eeldab seda ka kaasinimestelt. Seda peame juba ju normiks. Meie vanemad, kasvatades meid vastutustundlikeks kodanikeks on teinud oma osa meie kujunemiseks täisväärtuslikeks inimesteks. Kui me oma elus arvestame teiste inimestega ja suhtume vastutustundega oma töösse -on maailm veel elamist väärt paik,
5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest. * Looduses valitseb harmoonia inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest, tal on selleks eeldused, ta armastab nii iseend kui teisi. * Inimene on loomupäraselt sotsiaalne tal on puhas ja püsiv nauding seltskonnast ning teisest inimesest. Omakasupüüdmatu sõprus ja armastus on olemas. * Inimene suudab omakasupüüdmatut armastust laiendada kaasinimestelt riigile, kui see riik on 'hea' järelikult ei pea riik põhinema mitte hirmul, vaid saab põhineda ka kodanike armastusel selle riigi vastu (patriotismil). 6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest. Schlegel: Ainult läbi armastuse, ja armastusest teadlikkuse läbi saab inimesest inimene. Herder: Iga inimene on iseenda mõõt, talle eriline talle omaste meeleliste tunnete kooskõla. Armastus ainulaadsete inimeste vahel; samas kogu loodust ja inimkonda
ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust valgustatud enesearmastusest tulemuseks kasu kõigile 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest looduses valitseb harmoonia enda ja teiste eest hoolitsemine mille aluseks on armastus inimene kui loomupäraselt sotsiaalne naudib seltskonda armastuse laiendamine kaasinimestelt riigile riik peab olema hea ning tema aluseks peab olema kodanike armastus riigi vastu sellised riigid ei sõdi, vaid austavad üksteise õigusi ideaalideks üleüldine inimarmastus, inimkonna sõprus üksikisikute vahelise armastuse lätteks teise voorus harmooniline isiksus ühendab enesekeskse seksuaaltungi ja teisele suunatud hingelise armastuse ei ole vastuolu universaalse inimarmastusega eesmärgiks on universaalne harmoonia Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest
Lahtiseks jääb, millist rolli mängivad välised asjad õnnes, ent on kindel, et õnnelik elu on ühiskonna teenistuses. Voorus on õnne paratamatu tingimus. 1. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Looduses valitseb harmoonia: enda ja teiste eest hoolitsemine , mille aluseks on armastus. Inimene on loomupäraselt sotsiaalne, sest ta naudib seltskonda . Armastus saab laieneda ka kaasinimestelt riigile. Selle tingimuseks peab olema ,,hea" riik: aluseks ei tohi olla mitte hirm, vaid kodanike armastus riigi vastu (patriotism). Sellised riigid ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi ning arvestavad kodanikega. Ideaalideks on ,,üleüldine inimarmastus" või ,,inimkonna sõprus". Epikuurlased 4. Epikuurlased õnnest Ainus tõeline hüve on nauding (vastandina valule). Õnn ei ole maksimaalne nauding, vaid
5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Looduses valitseb harmoonia inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest. Inimene on loomupäraselt sotsiaalne tal on puhas ja püsiv nauding seltskonnast ning teisest inimesest. Omakasupüüdmatu sõprus ja armastus on olemas. Inimene suudab omakasupüüdmatut armastust laiendada kaasinimestelt riigile, kui see riik on "hea" järelikult ei pea riik põhinema mitte hirmul, vaid saab põhineda ka kodanike armastusel selle riigi vastu (patriotismil) ning kodanikud võivad ise end valitseda ega pea enda üle ametisse seadma ühte valitsejat. 6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest Iga inimene on kordumatu indiviid. Ideaaliks saab oma ainulaadsete eelduste väljaarendamine. Schlegel: Armastus on terviklik ja väljendub ka meie meelelises
Vestlust hoiab koos see, kuidas me omistame ja omame tähendusi teatud ühiste mängureeglite kohaselt; et me mõtleme grupis. Luuakse ja säilitatakse ühist arusaama ning arendatakse seda suhtlemises. Arukaim on käsitleda mõtlemist kommunikatiivse töö vormina ning indiviidi ja kollektiivi aktiivse tegevusena. Intellektuaalsed tööriistad on samad, eksisteerigu nad siis kõnes või mõtlemises. Võgotski sugestiivne mõte on, et inimesed on pidevas arengus ja muutumises. Me võime kaasinimestelt ühistegevuse olukordades teadmisi üle võtta- aproprieerida. Inimesi nähakse pidevalt teelolevana, et omandada uusi tööriistade vorme selle abil, mida nad juba teavad ja oskavad. Võgotski defineeris arengutsooni kui ,,vahemaad" ühelt poolt selle vahel, mida indiviid võib korda saata üksi, ilma kõrvalise abita ja teiselt poolt selle vahel, mida ta võib saavutada ,,täiskasvanu juhtimisel või koostöös võimekate kaaslastega" (1978, lk 86)
5) 18. sajandi alguse valgustajad (Shftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest - Looduses valitseb harmoonia inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest, tal on selleks eeldused, ta armastab nii iseend kui teisi. - Inimene on loomupäraselt sotsiaalne tal on puhas ja püsiv nauding seltskonnast ning teisest inimesest. Omakasupüüdmatu sõprus ja armastus on olemas. - Inimene suudab omakasupüüdmatut armastust laiendada kaasinimestelt riigile, kui see riik on ,,hea" järelikult ei pea riik põhinema mitte hirmul, vaid saab põhineda ka kodanike armastusel selle riigi vastu (patriotismil) ning kodanikud võivad ise end valitseda ega pea enda üle ametisse seadma ühte valitsejat. 6) Herder ja romantikud (Novalis ja Schegel) armastusest Romantism: armastus ainulaadsete inimeste vahel; samas kogu loodust ja inimkonda siduv printsiip,
Inimene küll matkib ligimese armastust, kuid tegelikuks ühiskonda liikumapanevaks jõuks on enesearmastus ja uhkus. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Loodus on loodud harmooniliselt. Inimesed ei hoolitse ainult iseenda, vaid ka kõigi teiste eest. Inimene on seltskondlik, ta ihaldab teiste seltskonda, naudib seda omakasupüüdmatult. Selline armastus võib laieneda kaasinimestelt ühiskonnale, see saab juhtuda, kui riik on ,,hea". Riigi teeb heaks kodanike armastus riigi vastu patriotism. Ideaalis peaks selline riik olema vabariik, kus kõik kodanikud valitsevad iseenda üle, ei ole kõrgemat võimuomajat. Sellised riigid ei sõdi, sest respekteerivad ka teiste riikide õigusi. Ideaaliks on inimkonna sõprus. Inimesed armastavad üksteist, sest nad näevad teises samu voorusi. Tunnete harmoonia.
5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest. * Looduses valitseb harmoonia inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest, tal on selleks eeldused, ta armastab nii iseend kui teisi. * Inimene on loomupäraselt sotsiaalne tal on puhas ja püsiv nauding seltskonnast ning teisest inimesest. Omakasupüüdmatu sõprus ja armastus on olemas. * Inimene suudab omakasupüüdmatut armastust laiendada kaasinimestelt riigile, kui see riik on 'hea' järelikult ei pea riik põhinema mitte hirmul, vaid saab põhineda ka kodanike armastusel selle riigi vastu (patriotismil). 6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest. Schlegel: Ainult läbi armastuse, ja armastusest teadlikkuse läbi saab inimesest inimene. Herder: Iga inimene on iseenda mõõt, talle eriline talle omaste meeleliste tunnete kooskõla. Armastus ainulaadsete inimeste vahel; samas kogu loodust ja inimkonda siduv printsiip -
Sealjuures on kasulik toimida üksi, sest muidu peaks üksikisik varustama vajalike asjadega ka kõiki neid, kes tema heaks töötavad. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Looduses valitseb harmoonia: enda ja teiste eest hoolitsemine , mille aluseks on armastus. Inimene on loomupäraselt sotsiaalne, sest ta naudib seltskonda . Armastus saab laieneda ka kaasinimestelt riigile. Selle tingimuseks peab olema ,,hea" riik: aluseks ei tohi olla mitte hirm, vaid kodanike armastus riigi vastu (patriotism). Sellised riigid ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi ning arvestavad kodanikega. Ideaalideks on ,,üleüldine inimarmastus" või ,,inimkonna sõprus". 6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest Herder on öelnud, et iga inimene on iseenda mõõt, eriline talle omaste meeleliste tunnete kooskõla.
või lihtsalt soovib, tuuakse talle kohale Hiinast, Peruust, Egiptusest või mõnest muust maailmajaost." 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest · Looduses valitseb harmoonia: enda ja teiste eest hoolitsemine, aluseks armastus · Inimene on loomupäraselt sotsiaalne: nauding seltskonnast · Armastuse laiendamine kaasinimestelt riigile · Tingimus: riik peab olema "hea": aluseks mitte hirm, vaid kodanike armastus riigi vastu (patriotism). Vabariik: kodanikud valitsevad end ise · Sellised riigid ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi · Ideaalideks "üleüldine inimarmastus" või "inimkonna sõprus" · Aristotellikud, stoitsistlikud, platonlikud, pauliinlikud elemendid põimuvad augustiinlike vastu · 6
24. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Nad uskusid vastupidiselt, et tegelikult on inimesele loomuomane omakasupüüdmatu armastus. Inimene on loodud sotsiaalse olendina, kes ei hoolitse ainult iseenda, vaid ka teiste eest. Selle hoolitsemise aluseks on armastus nii iseenda kui ka teiste suhtes. Teiste suhtes suunatud armastus on omakasupüüdmatu. Selline armastus võib laieneda kaasinimestelt kogu ühiskonnale ja riigile. See saab juhtuda, kui riik on ,,hea". Riigi teeb heaks kodanike armastus riigi vastu patriotism. Ideaalis peaks selline riik olema vabariik, kus kõik kodanikud valitsevad iseenda üle, ei ole kõrgemat võimuomajat - see ei ole üles ehitatud hirmule vaid kogukonda hõlmavale armastusele. Sellised riigid ei sõdi, sest respekteerivad ka teiste riikide õigusi. Sealt jõutakse üleüldise inimarmastuseni, inimkonna sõpruseni.
annaabi.ee 
