Usuti, et peres, kus ei valmistata jõuluroogasid, pole järgmisel aastal midagi head loota. Pidulaual pidi kindlasti olema õlu, sealiha jõululeib ja jõuluvorstid. Tavalised jõulutoidud olid veel pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja või.Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi ulualla. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehti mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabiti pisut hõbevalget või raputati soola või siis tehti kadakasuitsu.Kuna jõulus olid kõik tööd peale hädavajalike keelatud, siis oli aega jõude olla, jäi aega koos perega jõulumänge mängida ja mõistatada. Õlgedest valmistati looma- ja inimkujusid. Tehti ka õlest nuute, ning taoti üksteist nendega. Vähemalt saartel olid jõulud ennevanasti suurim lauluaeg.Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid
Söögikord ei tähendanud kere täisparkimist, piisas ka mõnest suutäiest. Kui mõni toidupala kukkus laua alla, ei tohtinud seda üles võtta ja üldse ei tohtinud jõuluajal laua ja voodi alla valgust näidata ega sinna vaadata. Maagilised toimingud Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi ulualla. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehti mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabiti pisut hõbevalget või raputati soola või siis tehti kadakasuitsu. Ohutised olid samuti kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid, tähed ja ristid. Arvati, et need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tuli nad peale pühi põletada. Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehti riste. Ristid olid eri paigus erinevad
kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks. Jõuluöödel, eriti vana-aastaõhtul soovitati üleval olla kui muidu ei jaksa, siis kasvõi vahetustega. Kui magama heideti, siis soovitavalt õlgedele põrandal ja täies riides. Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi ulualla. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehti mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabiti pisut hõbevalget või raputati soola või siis tehti kadakasuitsu. Ohutised olid samuti kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid, tähed ja ristid. Arvati, et need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tuli nad peale pühi põletada. Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehti riste. Ristid olid eri paigus erinevad.
leivakünas. Saaremaal, Muhus ja Läänemaal nimetati küna levalöime, Tartu-, Viljandi- ja Pärnumaal mõhk, setudel ruih, Sangastes ka ruhe, Häädemeestel leivamold. Leivaküna oli umbes 1,5-2,5 m pikk ja selle suurus sõltus sellest, kui palju leiba tuli teo ajal teha. 19. sajandi lõpust tehti leiba ümmarguses leivaastjas. Leivanõu peal hoiti kaant ja paljudes peredes ka selle tarvis kootud riiet. Leivanõud ei pestud, peenema leiva tegemisel kaabiti nõu puhtaks. Leivanõud hoiti kuivas kohas, et see hallitama ei läheks. Leibade silumine enne ahjupanekut leivaastjale asetatud leivalabidal Kui ahi oli küdenud, tõmmati puust roobiga söed ahjust välja ahjusuu ees olevasse leesse, koldesse ehk tuhkahauda, seejärel pühiti ahjupõrand ahjuluuaga puhtaks. Mandril kasutati kasest, Saaremaal ja Muhus kadakast, Pöidel ka hanepajust, kuuse- ja männiokstest ahjuluudasid, talvel kasutati kõikjal ahju puhastamiseks vihtasid
kergendamiseks kõik asjad majas ümber. Lapse külma vastu tundetuks muutmiseks pesi ämmaemand last külma veega ja asetas ta korraks põrandale, harilikult laua alla. [4] Väga hoolikalt tuli ümber käia platsentaga (emakoogi, päramistega), seda koheldi rituaalselt ja erilise hoolega. Üldlevinud soovituste kohaselt tuli emakook ära peita. Näide, kuidas naised või ämmamoorid platsentaga ümber käisid: Päramised pesti puhtaks , riputati üle soolaga ja kaabiti raha või sõrmuse küljest hõbedat, tehti veel kolm ristimärki peale, mähiti 5 puhta riidetüki sisse ja maeti maha. Maa olevat selle jaoks kõige puhtam ja vaiksem koht. [Manninen 1924] Ämmaemandaid on Eestis koolitatud alates 19. sajandi algusest saati, kuid lapsed sündisid kuni 1940. aastateni (harvemalt 1950.-1960. aastateni) valdavalt kodus. Sünnitajale kutsuti
Söögikord ei tähendanud kere täisparkimist, piisas ka mõnest suutäiest. Kui mõni toidupala kukkus laua alla, ei tohtinud seda üles võtta ja üldse ei tohtinud jõuluajal laua ja voodi alla valgust näidata ega sinna vaadata. Maagilised toimingud Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi ulualla. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehti mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabiti pisut hõbevalget või raputati soola või siis tehti kadakasuitsu. Ohutised olid samuti kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid, tähed ja ristid. Arvati, et need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tuli nad peale pühi põletada. Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehti riste. Ristid olid eri paigus erinevad. Aitas seegi,
aastatel hakkas vohama pühadekaartidele albumide kirjutamine. See komme oli populaarne nii linnas kui maal. 7 Maagilisi tavasid jõulude ajal Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi ulualla. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehti mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabiti pisut hõbevalget või raputati soola või siis tehti kadakasuitsu. Ohutised olid samuti kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid, tähed ja ristid. Arvati, et need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tuli nad pärast pühi põletada. Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehti riste kui Päikese sümbolit. Ristid olid eri paigus erinevad
Õhtuti, kui süüdati tuhanded tuled ja need lossi peeglitelt ning kroonlühtritelt vastu särasid, näis see fantastilise vaatepildina, muinasjutuna. Samal ajal oli lossis halb õhk, sest tolleaegne kõrgseltskond pesi end harva. Vesi oli ju matslik ja talupoeglik. Võib liialdamata öelda, et tavaline teenijanna-köögitüdruk oli isikliku hügieeni poolest võrreldamatult parem, kui kuninganna. Kõrgseltskonna daamid panid ihule ainult uusi puudreid ja õlisid, vana kiht lihtsalt kaabiti maha. Kehal ja juustes sagisid ringi satikad, mida peene erilise kaunistusega kepikestega sügati. Versailles` lossi nõrkuseks oli ka see, et lossis oli üks peldik, mis pidi teenendama kogu seda seltskonda. Seega oli selle asutuse ukse taga pidev järjekord. Paljud kannatamatud käisid vajadusi rahuldamas õues kujutagem ette vaatepilti peen härra ja proua kõrvuti rokokoopargi lillede ja põõsaste vahel soristamas! Sõna otseses mõttes situti ja kusti ka lossi tubades
· Mats pidas tähtsaks ka haridust, seepärast saatisgi ta Karli linna õppima. · Mats oli ehitanud kõik hooned: lauda, aida, keldri, vankrikuuri, kemmergu.Ta puhus nendesse küngastesse, rügas ja ehitas, maksis võlgu ja võttis uusigi. Ta oli kolmkümmend aastat vabaks ostetud talu peremees. Keegi ei võta mütsi ta ees maha, tema ei võta ka teiste ees, sest see aeg on möödas, kus paruni ees käidi kõverdi, külg ees, müts pihus ja kaabiti kintsu. Talud olid nüüd päriseks ostetud. · Jüri pidas tähtsaks seda, et tal oleks võimalu ise naine valida, mitte et isa dikteeriks ette, kellele ta peab kosja minema. TEINE TANTS: (Eesti iseseisvumine 1918) · Talus polnud enam tõsidust, meelekindlust ja karskust. Taavet oli Matsiga võrreldes palju leebem ning ta pabistas talus toimuva pärast palju vähem · ,,Vabadus on nende jaoks kõigepealt talu hea käekäik, ei enamat."
saj lõpp- 4. saj eKr Praxiteles- Apollon Saurokontos (sisalikutapja), 350e.Kr hulk õpilasi, Hermes Dionysosega. 219(koopia) 330e.Kr tugi ja nõjajala süsteem, tasakaalukus, õrnus, graatsia, rahulikkus. Oskuslik marmorpindade töötlus. Knidose Aphrodite 350eKr diagonaalne kompositsioon(nõjatumine) Skopas- Mehe pea Athena teplilt Tegeas 350-240ekr inimese näo kujutamine pesonaalsena, emotsioonid ja iseloom Tantsisklev menaad 350eKr Lysippos- pronksimeister Apoxymenos(kaapija)330-320ekr kaabiti õli kehalt maha pikaks venitatud figuurid Seisev Hermes, Herakles ja Lerna hüdra, erinevad kehaehitustüübid Noor atleet võidujooksu stardis(inkrusteeritud silmad) Puhkav poksija Leochares Belvedere Apollon 330eKr (orig. oletatavalt pronks) Halikarnassose mausoleum 355-350eKr Mausoleus- tema nimet tuleb hauakambri mõiste Võitlus Amatsioonidega- relieef friisilt Samotrake Nike 3.saj. Ekr Valgel põhjal lekytosed- matuseriitused Hellenistlik maailm 338eKr Chaironeia lahing
raejalgadele. Leivaküna oli umbes 1,52,5 meetrit pikk ja kaks vakka jahu võis selles korraga leivaks teha. Küna suurus sõltus sellest, kui palju leiba tuli teo ajal teha. Kolmejalgne ümmargune või pisut ovaalne laudadest valmistatud leivaastja võeti Eestis leivaküna asemel kasutusele alles 19. sajandi lõpul. Leivanõu peal hoiti kaant ja paljudes peredes ka selle tarvis kootud riiet. Leivanõud ei pestud, peenema leiva tegemisel kaabiti nõu puhtaks. Leivaküna või astja asus rehetoas või sahvris, kuivas kohas, et hallitama ei läheks. Nõus hoiti kogu aeg väikest tainakakukest, mida kasutati juuretiseks, vahel ka juurekakuks (Vunk, 1993). Leiva tegemisel võeti leiget vett, segati selle sisse väike kakuke, kallati matist jahu peale ja siis löödi see kõik suure puukulbi või käega segamini. Siis raputati segule jahu peale, nõu kaeti kaane ja paksu riideesemega ning tõsteti ahju äärde sooja kätte hapnema
Leivaastja Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taigna segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatud leivaküna ehk leivaastjat. Kolmejalgne ümmargune või pisut ovaalne laudadest valmistatud leivaastja võeti Eestis leivaküna asemel kasutusele alles 19. sajandi lõpul. Leivanõu peal hoiti kaant ja paljudes peredes ka selle tarvis kootud riiet. Leivanõud ei pestud, peenema leiva tegemisel kaabiti nõu puhtaks. Leivaküna või astja asus rehetoas või sahvris, kuivas kohas, et hallitama ei läheks. Nõus hoiti kogu aeg väikest tainakakukest, mida kasutati juuretiseks, vahel ka juurekakuks. Küpsetamise eelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust taignaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani soojasse hapnema. Juuretiseks oli haputaigna jääk eelmisest leivateost. Hapnemise käigus pärmseente ja
pragune. Künapuu oli ühest küljest ¾ puu jämeduseni siledaks tahutud ja seest õõnestatud. Otstessse olid tehtud samast puust käepidemed. Leivategemisel asetati küna puidust raamile, millel oli neli jalga. Raamil oli süvend, kuhu küna asetati. Künal oli samast puust kaas ja seda kasutati ainult leivategemiseks. Vaheajal hoiti leivaküna kas viljaaidas või rehetoas - kuivas puhtas kohas. Leivaküna ei tohtinud pärast leivategemist pesta, vaid see kaabiti nüri noaga puhtaks. Nii jäi küna seintele mingil määral vana juuretist, et uus leib paremini hapneks ja kääriks. Kokkukaabitud kaapest tehti nn. kaapekakk (minileib), mis pandi kaljatõrde likku kaljale rammuks ja maitseks. Kui aga leivategemise vahe oli 2-3 kuud, tuli küna enne tarvitamist põhjalikult keeva veega puhtaks küürida. Sama tehti ka siis kui võeti kasutusele uus leivategemise nõu. Leivategemise eelõhtul toodi aidast vakaga jahu ning leivanõu
otsustab, kellel oli õigus.”(Masing 1998:120) Kõigepealt tuli aga maja ehitamiseks maahaldjalt luba saada. Maahaldjas aitas inimesel parimat kohta valida. Soomlased kasutasid koha leidmiseks, nagu eestlasedki, arbumist, mille läbiviimiseks “/.../ toetati laiakale lauale arbapulk. Kui selle terav ots osutas põhja, ei sallinud maanhaltia paika, kui läände või lõunasse, see meeldis talle. Siis tehi maha kolm auku, kuhu kaabiti hõbetat. Kolm päeva pidid talupaigal olema inimesed /.../ siis asus sinna /.../ hää, õige haldjas.” (Masing 1998:125) Eestlastele võõraks jääb Briti saartel populaarne ja muinasjuttudeks ainest andnud koduhaldjas, kes lõpetab inimestel pooleli jäänud töid, osalevab viljakoristamisel, rehepeksul, aitab koduloomi karjatada ja talitada. Lisaks karistab koduhaldjas laisku teenijaid, kes oma tööd ei tee. Vastutasuks tuleb talle sööki jätta
annaabi.ee 
