Juugendstiil (0)

Juugendstiil

19. sajandi lõpul tärkas mitmel Euroopa maal peaaegu üheaegselt soov vabaneda sellest stiilide segust , mis juba ligi pool sajandit oli vohanud ehituses ja tarbekunstis. Vastandiks sellele nn. eklektikale püüti luua uut omapärast stiili. Kõige enam õnnestusid need katsed arhitektuuris, sisekujunduses , tarbekunstis, raamatu- ja plakatikujunduses, vähemal määral aga maalikunstis ja skulptuuris. Esimesed sammud uue stiili poole tehti Inglismaal, mandrile jõudis ta 1890-ndatel aastatel ja kestis kohati veel pärast Esimest maailmasõda. Eri maades kannab stiil erinevaid nimetusi. Eesti keeles tarvitatav “juugendstiil” tuleneb saksa ajakirja “ Jugend ” (“Noorus”) nimest, kus seda stiili tutvustati ja soovitati. Mujal maailmas kasutatakse rohkem nimetust "art nouveau ".
Juugendstiil püüdles välise dekoratiivsuse poole. Kaunistuste loomisel lähtuti taimedest; tihti on taimemotiivid aga niivõrd moonutatud, et raske on märgata nende tõelist algupära. Pearõhk on kaunilt kujundatud, sujuvalt voogavatel joontel, mis üksikult või tervete kimpudena kulgevad mööda kaunistatavat pinda. Taimede kooldunud varred, longus kroonlehed , väänlevad vesikasvud, võhumõõgad ja igasugused eksootilised troopikalilled - kõik on antud mingis närtsimisseisundis. Mõnikord on taimede vahele sobitatud graatsilisi veidras rõivas naisi, õrnu tiivulisi haldjaid või muid elusolendeid.
Juugendstiili arhitektuuris püüti küll rakendada otstarbekohasuse nõuet, kuid tihtipeale jäi see lõpuni ellu viimata, asendudes vaid juugendlike kaunistuste kuhjamisega. Kui näiteks klassitsistlikud arhitektid olid hoone kavandamisel kõigepealt mõelnud välja hoone väliskuju ja alles siis hakanud tema sisemust üksikruumideks jaotama, siis juugendi ajal talitati üldiselt vastupidiselt - hoone nagu pandi kokku üksikutest eriotstarbelistest ja eri kujuga ruumidest.
Väga selgesti ilmneb see põhimõte paljude tol ajal ehitatud teatrite juures. Teatavasti peab lavaruum olema teatris kõige kõrgem, sellele järgnevad kõrguselt vaatesaal ja alles siis muud kõrvalruumid. Teatrihoonest saigi mingi seenekobar, mis koondus suurima seene - lavaruumi ümber. Seda piltlikku sarnasust suurendavad veelgi tolleaegsete ehitiste pehmejoonelised sopilise servaga kummuvad katused. Ettepoole kumerduvad või taanduvad hooneosad , eri värvi materjalid, püstsoontega pilastrid, reljeefid ja igasugused fantastilised ornamendid tekitasid hoonefassaadidel rikkaliku valguse ja varju mängu. Sellele lisandusid kumerduvate ülanurkadega aknaavad , looklevate raamistikega aknad, trepikojad, mis meenutasid talveaedu oma trepikäsipuid mööda ülespoole väänlevate metallist ronitaimedega, jne. jne. Väljavenitatud vormid, sujuvus ja eriline peenus valitsesid ka sisekujunduses.
Tagasihoidlikum ja kainem oli juugendstiil Põhja-. Euroopas, ka Eestis. Kuulsuse, mis on kestnud kogu 20. sajandi vältel, omandasid siis Soome arhitektid. Nende kavandatud on ka “Estonia” teater Tallinnas.
Maalikunstis ja graafikas peetakse üldiselt juugendlikuks erilist sujuvust ja väljavenitatud figuure, piirjoonte rõhutamist, selgeid ühtlases toonis värvipindu. Juugendlikus maalis ei taotleta ruumilist sügavust, vaid kõik kujutatu mõjub tasapinnalisena, äärmisel juhul otsekui aplikatsioonidega kaunistatud seinavaibana. Mingil määral juugendlikku oli juba Paul Gauguini ja teiste temaga seotud postimpressionistide juures, kuigi nad selleni ilmselt iseseisvalt jõudsid. Pehmus ja sujuvus tähistavad ka skulptuuris juugendi mõju, eriliselt suuri saavutusi sel alal aga ei ilmnenud . Hoopis olulisemad olid juugendstiili mõjud graafikale - mõlemal on ju üks kokkulangev põhitunnus - joontega mängimine. Eriti omapäraseid näiteid võib leida raamatukujunduse ja plakati alalt.
Üks põnevamaid juugendlikku joont kasutanud graafikuid oli noor inglane Aubrey Beardsley (1872—1898). Iseõppinud kunstnik jõudis oma nime kuulsaks teha vaatamata lühikesele elule. Oma esimese honorari sai 1892.a. ja kaks aastat hiljem tõid illustratsioonid Oscar Wilde „Salomele“ talle üleöö kuulsuse ja ka kurikuulsuse. Tema elegantselt moonutatud figuurid on tänapäeval eeskujuks juugendillustratsioonidele, kuigi omal ajal peeti neid eemaletõukavaks. Tema tööd on põhiliselt must-valged. Tegi illustratsioone nimekatele perioodilistele väljaannetele. Suri tuberkuloosi. Tuntuim töö on „Paabulinnukleit“