........................................................................................................... 4.0 ÜMERA LAHING.................................................................................................................. ALLIKAD:.................................................................................................................................... 1.0 SISSEJUHATUS Ümera lahing peeti eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal 1210. aastal nüüdsel Läti alal jõe Jumara (Ümera) suudme lähedal, praegusest Valmiera (Volmari) linnast lõunas. 1210. aasta hilissuvel olid eestlased Ugandist ja Sakalast järjekordsel sõjakäigul, mis oli hästi ette valmistatud ning eesmärgiks seati Võnnu vallutamine. 2.0 KONFLIKTI ALGUS 1208. aasta alguses tekkis kristlastel konflikt Ugandi eestlastega, sest nood olevat röövinud Pihkvasse suunduvate saksa kaupmeeste varad. Konflikti ei suudetud rahumeelselt lahendada,
Kogu tõde Ümera lahingu kohta Tänaseks on möödunud Ümera lahingust tervelt 800 aastat. Tegemist oli ühega vähestest eestlastele võidukatest suurematest lahingutest muistse vabadusvõitluse ajal. Ümera lahing peeti maha 1210. aastal praeguse Läti territooriumil Koiva lisajõe Jumara (tol ajal Ümera jõesuudmel, millest tulenebki ka lahingu nimetus) suudme lähedal, praegusest Valmiera linnast lõunas. Üheks ainukeseks ajalooallaikaks on ,,Henriku Liivimaa kroonika" ning kuuldavasti on ka see väga napisõnaline. Niisiis, see on ka põhjuseks, miks paljude ajalooteadlaste arvamused ei ühti, näiteks toimumiskoha korral. Nimelt Henrik ei seleta lahingupaika eriti üksikasjalikult
vallutamist ja ristiusustamist ajavahemikul 1180 1227. b) Tõenäoliselt enne 1188.a sündinud Henrik oli pärit Põhja-Saksamaalt Magdeburgi ümbrusest ning sai Saksamaal ka hariduse. c) Noore mehena astus ta piiskop Alberti teenistusse ja tuli 1205.a Liivimaale, kus ta 1208.a preestriks pühitseti. Henrik teenis preestrina Põhja-Lätis latgalitega asustatud Ümera (Ymera, läti Jumara) piirkonnas. d) Kroonik Henrik valdas hästi kohalike rahvaste keeli ja osales mitmetel Eesti alale korraldatud sõjakäikudel. e) Tõenäoliselt pärast 1259.a surnud Henriku "Liivimaa kroonikat" on kasutanud ka mitmed teised hilisemad kroonikud. 4. Balti ristisõja põhjused a) Sakslaste soov vallutada uusi piirkondi Ida-Euroopas, et suurendada oma asuala: Sakslaste "Tung itta" ehk "Drang nach Osten" (e Ostsiedlung Idaasustus) oli alanud 12.saj
mahud ei olnud ka väga koormavad. Latgalite alistamine Võtsid ristiusu vastu 1208. aastal. Lootsid samuti sakslastest sõjalist abi naabrite vastu. Hakkasid osalema arvukates estisse tehtud retkedes. Eestlaste alistamine 1208 jõudsid esimesed sõjaretked Ugandisse ja Sakalasse. Edu oli vahelduv. 1210 eestlased asusid piirama Mõõgavendade ordu tugipunkti Võnnus (Césis). Sakslaste aviväe saabumisel taganetti Koiva ((Gaeya) lisajõe Ümera (Jumara) äärde metsa. Sealt tungiti ootamatu rünnakuga sakslastele kallale ja võideti lahing (Ümera lahing) 1211 sakslased piirasid 5 päeva Viljandi linnust. 6ndal päeval andsid eestlased alla ja lasid ennast ristida. Lisaks pidid vanemad andma oma pojad pantvangi. 1212 probleemideks kujuneisd ka suhted idanaabritega, kes tegid eestisse samuti sõjaretki. Sakslaste ja eestlaste kurnatus ning katku puhkemine viis Toreida vaherahu kehtestamiseni (3 aastat pidi kestma).
Võnnusse (Cesis) oma peamise tugipunkti (1207). 2. LÄTI HENRIK JA SAKSLASTE ESIMESED RÜÜSTERETKED NING ÜMERA LAHING Pildil: Ordurüütlid.Mõõgavendade ordu pitser ja vapp. Kõige rohkem teavet muistse vabadusvõitluse kohta on meieni jõudnud tänu Henriku Liivimaa Kroonikale (Heinrici chronicon Livoniae). Henrik oli rahvuselt sakslane ning teenis preestrina Ümera (Jumara) latgalite juures, mistõttu teda nimetatakse ka Läti Henrikuks. Tuleb silmas pidada, et Henriku tekst esindab eelkõige vastaspoole vaateid ning huve. Siiski leidub kroonikas palju olulist teavet, mis laseb meil sajanditetagustest sündmustest veidi aimu saada. 1208. aastal korraldasid sakslased ja latgalid esimese röövretke Ugandisse (Kagu-Eesti) ning süütasid põlema Otepää linnuse. Rüüstamise ettekäändeks toodi sealkandis aastaid tagasi
Piirati sisse ordurüütlite käes olev niinimetatud vana linnus, mis asus hilisema Võnnu lossi pargis Pähklimäel (Riekstu kalns). Eestlaste rünnakud olid ägedad, kuid siis selgus, et Võnnu alla oli Riiast tulemas abivägi. Eestlaste malev seepeale otsustas taanduda, et otsida sakslastele lahinguandmiseks sobiv koht. Orduvennad koos Kaupo juhitud liivlaste ja latgalitega asusid nüüd eestlasi jälitama, kuid sattusid Ümera (Jumara) jõel ootamatult eestlaste varitsuse ohvriks. Eestlased ajasid segadusse sattunud vaenuväe põgenema, jälitades tapeti ja võeti vangi hulk sakslasi, liivlasi ja latgaleid, kes hiljem surnuks piinati. Eestlaste maleva võit oli täielik, kuid selle tähtsust ei tasuks kohe kindlasti üle hinnata. Selleks oli hukkunud ja vangi võetud sakslaste arv liialt väike. Igal juhul tõstis võit sakslaste üle aga eestlaste moraali ning näitas, et uued vallutajad pole võitmatud
käes olev niinimetatud vana linnus, mis asus hilisema Võnnu lossi pargis Pähklimäel (Riekstu kalns, pildil). Eestlaste rünnakud olid ägedad, kuid siis selgus, et Võnnu alla oli Riiast tulemas abivägi. Eestlaste malev seepeale otsustas taanduda, et otsida sakslastele lahinguandmiseks sobiv koht. Orduvennad koos Kaupo juhitud liivlaste ja latgalitega asusid nüüd eestlasi jälitama, kuid sattusid Ümera (Jumara) jõel ootamatult eestlaste varitsuse ohvriks. Eestlased ajasid segadusse sattunud vaenuväe põgenema, jälitades tapeti ja võeti vangi hulk sakslasi, liivlasi ja latgaleid, kes hiljem surnuks piinati. Eestlaste maleva võit oli täielik, kuid selle tähtsust ei tasuks kohe kindlasti üle hinnata. Selleks oli hukkunud ja vangi võetud sakslaste arv liialt väike. Igal juhul tõstis võit
Mõõgavendade ordu tähtsamaid tugipunkte. Linnust rünnati 3 päeva ja kaitsjad poleks seda enam kaua hoida suutnud, kuid neljandal päeval lahkusid piirajad ootamatult. Eestlasteni oli jõudnud teade ,et Riiast on suur vägi võnnulastele appi tulemas. Ootamata ära köiki appiruttavaid jõude, asusis võnnulased koos saabunud liivlaste ja latgalitega eestlasi jälitama. Ümera lahing 1210. a peeti eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal 1210 nüüdse Läti alal Gauja (Koiva) lisajõe Jumara (Ümera) suudme lähedal, praegusest Valmiera (Volmari) linnast lõunas. saavutasid võidu eestlased, kuid sõjaretk Turaidasse Kaupo linnuse vastu lõppes lüüasaamisega. Viljandi piiramine 1211. a Lahing toimus Eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal. Lahing lõppes sakslaste pooliku võiduga, kuna linnust ristisõdijad rünnakuga vallutada ei suutnud, kuid linnuses olevad eestlased ristiti.
et Riiast on suur vägi võnnulastele appi tulemas. Ootamata ära kõiki appiruttavaid jõude, asusis võnnulased koos saabunud liivlaste ja latgalitega eestlasi jälitama. 1210 Ümera lahing: eestlased varjasid metsas ja lahingu võitsid eestlased, osa vangilangenud lätlastest ohverdati jumalale, võit tugevdas eestlaste võitlusvaimu, kuid sõjaretk Turaidasse Kaupo linnuse vastu lõppes lüüasaamisega. Ümera lahing peeti nüüdse Läti alal Gauja (Koiva) lisajõe Jumara (Ümera) suudme lähedal, praegusest Valmiera (Volmari) linnast lõunas. 1211 veebruar rüütlid, sakslased, liivlased piirasid Viljandi linnust, ümbruskond rüüstati, osa vange tapeti linnuse juures. Kasutati piiramistorni, kiviheitemasinaid, lõhuti müüri (ilma sideaineta, lagunesid kergesti), linnuse kaev sai tühhjaks. Suutmata viie päevaga linnust vallutada, alustasid sakslased eestlastega läbirääkimisi
kroonikakäsikiri teda otsesõnu autoriks ei nimeta. Henrik oli tõenäoliselt pärit Põhja-Saksamaalt Magdeburgi ümbrusest, kuid (ilmselt alusetult) on oletatud ka tema Liivimaa (läti, liivi või eesti) päritolu. Sai hariduse Saksamaal, asus noorelt Albert von Buxhoevedeni (piiskop Alberti) teenistusse. Henrik saabus Liivimaale umbes 1205, pühitseti vaimulikuks 1208. Teenis latgalitega asustatud Ümera (Imera, Ymera, kaasaja läti k. Jumara) kandis, ja oli preester Papendorfis ( läti k.Rubene), kus elas suurema osa oma elust. On ka arvatud, et hiljem oli ta Lääne-Mihkli (Pärnu-Mihkli) kirikukihelkonnas preester. Saksa, ladina, läti, liivi ja eesti keele oskajana viibis 1225-1227 tõlgina paavst Honorius III legaadi Modena Wilhelmi kaaskonnas; on oletatud, et kroonika oli algselt mõeldud aruandena talle. Henriku kroonika on tähtsaim allikas ristisõdade kohta Liivimaal, tema teksti on
kaldale (kas Briezi või Rievine järv). Võnnu orduvennad ja Kaupo koos liivlaste ja latgalitega asusid sama teed pidi eestlasi jälitama. Saadetud luurajad ja eessalgad tõid põgenejatest erinevaid teateid. Sakslased on paigutatud esimesse võitlussalka, liivlased ja latgalid järgnesid. Nii liigutigi edasi Ümera poole. 9. Ümera lahing ja selle kajastamine kroonikas ja ilukirjanduses Ümera (läti Jumera, uuemal ajal Jumara) jõgi (Läti Henrikul Ymera, vanemas riimkroonikas Emere) on Koiva parempoolne lisajõgi. Eestlaste malev asetus Ümera paremal kaldal asuvatesse metsadesse, jõesuudme lähedusse. 6 Põgeneda ei kavatsetud. Otsus lahing vastu võtta sai alguse juba Võnnu all ja sellele oli rajatud kogu järgnev tegevus. Kui oleks tahetud põgeneda, poleks mingil juhul jäädud peatuma enne kiirevoolulise ja suudmealal järskude kallastega jõe ületamist.
annaabi.ee 
