Kogu tõde Ümera lagingu kohta (0)

Kogu tõde Ümera lahingu kohta
Tänaseks on möödunud Ümera lahingust tervelt 800 aastat. Tegemist oli ühega vähestest eestlastele võidukatest suurematest lahingutest muistse vabadusvõitluse ajal. Ümera lahing peeti maha 1210 . aastal praeguse Läti territooriumil Koiva lisajõe Jumara (tol ajal Ümera jõesuudmel, millest tulenebki ka lahingu nimetus) suudme lähedal,  praegusest Valmiera linnast lõunas.
Üheks ainukeseks ajalooallaikaks on „Henriku Liivimaa kroonika” ning kuuldavasti on ka see väga napisõnaline. Niisiis , see on ka põhjuseks, miks paljude ajalooteadlaste arvamused ei ühti, näiteks toimumiskoha korral. Nimelt Henrik ei seleta lahingupaika eriti üksikasjalikult. Pärast katkendit Sulev Vahtre raamatust „Muinasaja loojang Eestis” tõuseb päevakorrale nii mõnigi küsimus-„Miks on peategelasena kujutatud Ümera lahingus hoopis Arnoldit, kuigi tegelik peategelane peaks hoopiski olema Võnnu Berthold ?” ning „Miks loendab Henrik üles vaid oma osapoole kaotused ( Langesid Kaupo poeg Berthold ja väimees Vane , „julge ja vapper mees”, raskesti said haavata mõned mõõgavennad ja piiskopi sõjasulased Vichmann ning Alder..) Aga see selleks. Ajaloo teadlased peavad hulga olulisemaks vaielda küsimuse üle, kus siis tegelikult toimus Ümera lahing. Esimesed räägivad, et lahing toimus paremal pool jõge, teised räägivad hoopis, et lõuna pool ja kolmandad räägivad hoopiski teist juttu .
Arheoloog Ain Mäesalu raadiosaadet vikerraadios kuulates, sain nii mõndagi huvitavat teada. Sealt tuli välja, et „Henriku Liivimaa kroonikas ” pole otseselt midagi mainitud eestlaste otsesest rünnakustvaid sakslased olid need, kes alustasid relvastatud võitlust. Kui me nüüd loeme hoolikalt läbi uuesti selle teksti veendume isegi selles: „Ja nad tungisid Ümera juurde välja, ilma ei oleksid teadnud , et eestlaste vägi oli peidus Ümera-äärseis metsades. Ja korraga nägid nad (sakslased) tervet sõjaväge enestele vastu tulemas. Siis pajatas orduvend Arnold , lippu kätte haarates „Kogunegem ühtekokku, saksa vennad, ja vaadakem järele, kas me suudame võidelda, ja ärgem põgenegem nende eest ega ärgem tõmmakem häbisüüd oma rahvasoo pääle.” Ja nad (sakslased) läksid neile (eestlastele) kallale, tapse neist mõned...” Siit võime järeldada, et eestlased ei alustanud Ümera lahingut, tõsi nad võisid küll metsas välja tulla, kuid see ei tee veel nendest lahingu alustajat. Samuti kuulates Mäesalu saadet sain teada, et tänavusel juubeliaastal oli toimunud Ümera lahingu paiga kohta vaatlu ning ta veendus, et ugalased olid läinud üle Ümera ja et lahing toimus vasemal, põhjakaldal jõe soise oru ja soo vahel. Mäesalu jutu järgi tuli selgus, et arutu tegu oleks jääda lõunakaldale tagaajajid ootama (sel ajal oli Ümer jõe kallsi küllaltki vasine ning soine ), sest lüüasaamise korral oleks jägi tõkestanud taganemise või põgenemise.
6. oktoorblil aastal 2010,  „Eesti Päevalehe” Enn Tarveli artilklit „Ümera-eestlast lahing 800 aastat tagasi.” ning 25. septembril aastal 2010 „Postimehe” artiklit „ Ajaloolase värske teooria: Ümera lahingut võisid alustada hoopiski sakslased.” lugedes , ei saanud ma midagi uut teada. Enn Tarveli ning otseloomulikult ja Alo Lõhmuse seisukohad ühtivad täielikult Ain Mäesalu omaga. See tähendab, et lahing toimus oletatavasti siiski vasemal, põhjakaldal jõe soise oru ja soo vahel ning seda siis selleks, et tagada varuvariandina eestlastele taganemistee.
Kahjuks varemalt ei teadnud ma Ümera lahingust eriti midagi. Ei teadnud ma , kes selles lahingus osalesid, kus ja millal peeti see lahing maha ning kes jäid kaotajaks. Kurb on tõdeda seda, et ma ei teadnud et Ümera lahing oli Eesti ajalukku läinud meie endi poolt võidetud lahinguna. Tehes seda kodusttööd sain teada, et Eestile on sellisteks 800 aastat tagasi peetud Ümera lahing ning Võnnu lahing 1919. aastast.
Olles läbi lugenud erinevaid allikaid , olen sunnitud nõustuma arheloog Ain Mäesalu seisukohaga. Nagu ma juba eespoolt pikalt ja laialt kirjutasin oletatavast toimumiskohast ning otseloomulikult ka põhjendusetest, toimus Ümera lahing vasemal, põhjakaldal jõe soise oru ja soo vahel. Kuuldavasti oli tol ajal Ümera jõe piirkond lõuna poolt üpris soine ning vesine ja nagu Mäesalu juba ütles, oleks üsna arutu tegu omi vaenlaseid sinna ootamama jääda, vastasel juhul oleksid eestlased lahingu kaotanud.
Ma olen üsnagi uhke oma kunagiste esivanemate üle (muinasaja eestlased). Tõsi, üheskis sõjas pole ei kaotajaid ega ka võitjaid, kuid siinkohas võin julgelt öelda, et eestlased on selle lahingu edukalt võitnud. Võiksime seda nimetada moraalseks võiduks, nimelt lahingus olnud eestlased veendusid, et kui nad ühinevad ning võtavad oma jõu kokku, et astuda üheskoos vaenlase vastu, siis võivad nad isegi võita.