halaga ellu äratada. Lôpuks tajub Gilgame`s, et teda ähvardab ka ükskord surm ja teda haarab kinnisidee pääseda sureliku inimese saatusest, ta tahab saada surematuks. Gilgame`s otsustab üles otsida veeuputusest pääsenud Utnapi`stimi ja temalt nôu ning abi paluda. Gilgame`si teekonnal on palju katsumusi, ta peab läbima Mesu mäe värava, mida valvavad kaks skorpioninimest, kelle silmavaade on surmav, aga seekord päästab Gilgame`si tema jumalik päritolu, ta läbib värava ja selle taga oleva 12-tunnise ôônestee, siis on ta jôudnud mäe teisele küljele, kus vôtab teda vastu nümf Sidur, kes arvab, et Gilgame`si soov surematust pärida on tulutu, jumalad on inimesed surelikeks loonud. Gilgame`s ei loobu oma soovist ja teda juhatatakse läbi surmavete Utnapi`stimi juurde. Utnapi`stim annab Gilgame`sile initsiatsiooni (täiskasvanuks tunnistamise
tõlkes 1977. aastast. Ainuke, mis suurtest keskaja kangelaslauludest on tervikuna eesti keeles) 4) Keskaja rüütlikirjandus ( Wolfram von Eschenbach Parzival, värssteos, erandiks, kuna pole tervikteos) 5) Kirjandus keskaegses linnas. Ldnkeelne kirjandus. Keskaja draama. Rahvaluule. (Keskaja hispaania luule). Villon (Testament) 6) Renessansi ajaloolis-kultuuriline taust. Renessansi kirjanduse põhinähtused. 7) Üleminek keskajalt renessansile. Dante Alighieri (Jumalik komöödia tõlkimisel, seni olemas vaid katkendid õpikutes) ja Chaucer (Canterbury lood värssnovellid, ei ole terviklik teos, ei jõudnud lõpetada.) 8) Uusaegse lüürika ja proosa algus. Petrarca ja Boccaccio (Dekameron (semperi tõlge), Secretum) 9) Renessansi lüüriline luule (15. 16. sajand) (Shakespeare'i Sonetid.) 10) Renessansi eepiline luule. (15.-16. saj) 11) Renessansi humanistlik esseistika, publitsistika, satiir (Erasmus Narruse kiitus, More Utoopia, Montaigne Esseid)
Sõna eepika päritolu on seostatav vanakreeka eeposte "Iliase" ja "Odüsseiaga". Dramaatika Draama kreeka k `tegevus'. Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark e autoripoolne märkus Tragöödia kurbmäng; komöödia lõbusasisuline draamateos; draama tõsise sisuga näidend; tragikomöödia draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente; farss jant. 2. Ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) ehk Vonnegut 3. S.Oksanen ,,Puhastus" Pilet 2 1. Antiikkirjanduse mõiste Antiikirjanduse mõiste- Vana-Kreeka ja Vana-Rooma orjandusliku ühiskonna kirjandus. Hõlmab ajavahemikku I aastatuhat. 5 saj eKr- 6. saj pKr
rahvalooline, jne sündmus. Peamine sisu armastus ja surm. DRAMAATIKA: näitekirjandus. Draamale on omane, et realiseerub lõplikult laval,lavastaja nägemus, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark – autoripoolne märkus. Draama jaguneb kolmeks: - tragöödia – tõsise sisuga näidend, kurbmäng, keegi positiivsetest tegelastest hukkub („Kuningas Oidipus”, „Hamlet”, „Othello”, „Macbeth”, „Faust”, „Libahunt”, „Juudit”); - komöödia – jaguneb omakorda situatsiooni-, karakteri- ja sõnakoomikaks. Üks ei välista teist („Kirsiaed”, „Suveöö unenägu”, „Kajakas”, „Pisuhänd”, „Vigased pruudid”); - draama – tõsise sisuga näidend, aga lõpp võib olla õnnelik („Onu Vanja”, „Tabamata ime”, „Kuningal on külm”). Tragikomöödia – draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente. Farss – jant.
Kõik kommentaarid