Leidsid 12 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Juhan Liiv Aastaajad". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kask, päikene, pilved, igalt, pedak, nõmm, leheke, koit, pilvine, samet, metsatee, sügisele, vaatan, põder, metskits, sügisene, pääl, kartulid, jookseb, varjab, viljakad, kraavi, kaldal, kari, heliseb, sügislill, rohud, vihmastsee sõnnik, mis Noor-Eesti minu luuletuste nime all välja annab," kirjutas Liiv nördinult. Ometi ilmub ,,Luuletused" 1910. aastal uuesti sama koostisega, ainult üksikute luuletute puhul on autor teinud redaktsioonilisi muudatusi. Ka selle väljaandega pole Liiv rahul. Kuid see jäi viimaseks Liivi raamatuks ta eluajal. Liiv suri 1913. aasta 1. detsembril kopsutiisikusse. * Sügisene kodu Mu armas kodu, väikene, Seal eemal mäe peal! Su üle särab päikene, Puud haljendavad seal. Siin pilved, tuuled, päikene Kõik vanad tutvad on, Siin olgu suur või väikene Kõik vanad sõbrad on. Siin kaerapõld, siin kartulid, Siin vana, tuttav tee. Koer jookseb õue väraval, Kask varjab ojavee. Siin väljad nõnda seljakad, Ja armas päikse läik; Siin väljad nõnda viljakad Hea kraavi kaldal käik! Siin kari tuleb karjamaalt, Mets laulust kõliseb Ja igalt, ihalt raal Mu noorus heliseb!
hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga. Sügise päike Sügise Aga üle oru, Igav liiv ja tühi väli, sääl kus põllupind, taevas pilvine; sügissuve päiksest jõuan tulles metsa äärde, hiilgab mäerind tuleb nõmmetee. Männi roheline samet, Sööt üksik metsatee: pedak heleroheline, Eemal meie akna kohal kask kuldkollane. valendab üks söödike, Pedak heleroheline, kullalise päikse paistel kask kuldkollane! ise kulla sarnane. Nõmm on sügisele langend kaenlasse.
--- Eemal meie akna kohal valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad,
--- Eemal meie akna kohal valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes.
ja eluks muutub mullapind! ("Lõuna") Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik, kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga. Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Esimene osa: Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike")
nõmmed kauni, karge iluga. Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes.
--- Eemal meie akna kohal valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. (“Sööt”) Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin, lehed puru, sambla sees. (“Pilved sõudvad, kase kohin”) --- Üle kahvatanud,
leelutamas metsades, pilvi väikesi ja suuri ujub hõbevalguses. Ei ma püsi, ei ma püsi enam toas sumedas! Vares pesa kallal rüsib kuuseladvas tumedas. Räästas tilgub, räästas tilgub kevadkääbus peksab reht. Õhtul heledamalt vilgub kevadrõõmus ehatäht. Pajuurvad, lepaurvad. Päike paitab lumest vee. Hommikud ei ole kurvad, õhtuehal kuldne tee. Sinikellukese surm Ülal taevas pilvitu ja puhas; õitses sinikellukene luhas, paitas teda päeval päikene, öösel uinus rahus väikene. Aga kord, kui taevas polnud puhas, külm ja niiske udu heljus luhas, kelluke jäi koidul ärkamata, suri lillekene niidul märkamata, Aprill Päike särab, rohi tärkab, metsakünkal üksik lill, ojas kalakene ärkab -- meil on kevad ja aprill. Lendab kuldnokk, vaatab ringi, otsib, kus ta pesakast. Trepil neli paari kingi -- paljajalu neli last. Aknal aga noomib ema: ,,Paljajalu veel ei või! Maa vast hakkab tahenema,
3. Materjal õpetajale 3.1. Loodusnähtused VIKERKAAR Vikerkaart õpitakse tundma vaadeldes. See, mis toimub üksikus veetilgas, toimub ka miljonites vihmapiiskades ja see tekitabki värvilise kaare. Kuidas tekib vikerkaar? Ükskõik, millal vikerkaar ilmub, ikka põhjustab seda valguse mänglemine veetilkadel. Harilikult on nendeks vihmapiisad, harva ka udupiisad. Kõige väiksematel piiskadel, millest koosnevad pilved, vikerkaar ei teki. Seetõttu ei teki vikerkaar ka lumel. Lumesaju või selgesse taevasse ilmuva vikerkaare puhul on lumi pooleldi sulanud või peegeldub vikerkaar piiskadel, mida sajab mõnikord ka selgest taevast. Piisad, mis tekitavad vikerkaare asuvad meist tavaliselt ühe kuni kahe kilomeetri kaugusel. Vikerkaar ei asu mingis kindlas kohas nagu reaalsed asjad, vaid on ainult teatavast suunast saabuv valgus. Vikerkaare kirjeldus Vikerkaar on osa ringjoonest
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
kolmekuningapäev ja narripidu * peeti mäletamata aegadest saadik samal päeval. Sel päeval pidi Greve'i platsil rõõmutuli põlema, Bra-que'i kabeli juurde meiupuu istutatama ja Justiitspalees 6 müsteerium ette kantama. Sellest olid kuulutanud eelmisel päeval tänavanurkadel pasunaid puhudes prevoo * ametnikud ilusais lillades kamlottkuubedes, suured valged ristid rinnal. Majad ja poed olid suletud ning mees- ja naiskodanik-kude summ voolas juba hommikust saadik igalt poolt kolme nimetatud linnapiirkonna poole. Igaüks oli midagi valinud, kas rõõmutule, meiupuu või müsteeriumi. Pariisi päevavaraste ammutuntud arukuse kiituseks peab ütlema, et suurem osa sellest rahvast seadis sammud rõõmutule poole, mis oli sel aastaajal tõesti ka kõige loomulikum, või jälle müsteeriumi vaatama, mida pidi ette kantama külma eest hästi kaitstud kinnises Justiitspalee suursaalis, kuna uudishimulikud kehvalt
Olge valmis ! Me seisame kahe riigi väraval : see üks on pimedus ja teine valgus. Me, noored, ootame pilgul säraval : nüüd see ligineb : lõpp ja algus ! Viimaks ometi ! OMA SAAR Ma sõuan merel ja sõuan, üht saart mina otsin sääl. Seda kaua ju otsinud olen laia lageda mere pääl. Mõnd saart on määratus meres, mõnd sadamat vilusat. Oma saart aga mina ei leia, oma unistust ilusat. Ma sõuan merel -- ja hõljun ja lained hõljuvad ka, kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved -- oma saart aga otsin ma. NOORUSE AEG Aeg antud naerda, aeg antud nutta, aeg antud pisaraid pühkida. Aeg seatud elada, aeg seatud surra, aeg musta mulla all magada. Kuid mis on nooruse aeg ? Ei ole see paastuda, ei ole see paluda, ei vaimu närides närtsida : see aeg on õitseda, aeg õnne maitseda -- ja armsa kaela ümber hakata. Pilet 4 1. Ülevaade antiiklüürikast Lüürika: algselt existeeris luule ainult muusikalise saatega. 7-6 saj.lüürika jaguneb ettekande järgi 2x:
annaabi.ee 
