50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-10-20
Kuupäev, millal dokument üles laeti
21 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
liisu876
Õppematerjali autor
28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri.[1] Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde-ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks kindral Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku 14 000 meest. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus ka Soome vabatahtlikud ning koolipoistest vabatahtlikest moodustatud üksused. Eesti väed asusid vastupealetungile. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.
Alexander Sinclairi ja Walter Cowani juhtimisel. Laevastiku saabumine õnnestus teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergeristleja ,,Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku ainult 14 000 meest.' 30.12.2012 Saue Gümnaasium Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus 30. detsembril Tallinnasse jõudnud Martin Ekströmi juhitud Soome vabatahtlikud ning Eesti vabatahtlikest - koolipoistest moodustatud üksused, kohalikest baltisakslaste poolt moodustatud Balti pataljon Konstantin Weissi
detsembril Tallinna reidile Suurbritannia sõjalaevastik. Laevastik jõudis sihtkohta alles teisel katsel, sest esimesel katsel hukkuks Saaremaa lähistel kergeristleja "Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Siiski sai tänu inglaste abile Eesti rannik julgestatud. Laevastik tõi Eestile muuhulgas ka relvi ja varustust. Abi osutasid ka Ameerika Ühendriigid, kes pakkusid eeskätt humanitaarabi. 23. detsembril 1918 sai sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Peale seda viidi läbi mobilisatsioon, kuid 5. jaanuariks 1919 saadi kokku vaid 14 000 meest. Edasises sõja käigus oli suur roll 30. detsembril Tallinnasse saabunud Martin Ekströmi juhitud Soome vabatahtlikel ning Eesti vabatahtlikel, kuhu kuulusid koolipoistest moodustatud üksused, kohalisest baltisakslaste poolt moodustatud Balti pataljon, mida juhtis Konstatin Weiss, samuti ka Pihkva piirkonnas Punaarmeed takistanud vene valgekaartlaste põhjakorpus. 1919
katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergeristleja "Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Briti laevastik kaitses Eesti rannikut kuni 1919. aasta 5. jaanuarini, mil lahkus Läänemerelt. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Korraldati mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku Eesti kaitsejõududesse ainult 13 500 meest. Põhilise osa kaitsejõududest moodustasid Esimeses maailmasõjas osalenud eesti ohvitserid ja kooliõpilastest vabatahtlikud. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus 30. detsembril Tallinnasse jõudnud Martin Ekströmi juhitud 1. Soome vabatahtlike salga vabatahtlikud Soomest ning Eesti vabatahtlikest koolipoistest moodustatud üksused, kohalikest baltisakslaste poolt
Alexander Sinclairi ja Walter Cowani juhtimisel. Laevasitku sisenemine Eesti vetesse õnnestus alles teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergristleja ,,Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Inglaste abiga oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest kaitstud ja julgustatud. Ka USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. 1918. aasta 23. detsembril nimetati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Viidi läbi ka mobilisatsioon mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku Eesti kaitsejõududesse ainult 14000 meest. Mobilisatsiooni kava oli välja töötatud Julius Kuperjanovi poolt. J. Kuperjanov oli Tuntud Eesti väejuht ja Eesti Vabadussõja kangelane. Enamuse Eesti kaitsejõududesse tulnud meestest moodustasid Esimeses Maailmasõjas osalenud eesti ohvitserid ja vabatahtlikud. Edasises sõja käigus mängisid tähtsat rolli 30. detsembril Tallinnasse jõudnud Martin
28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri. Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde-ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel.(1) 23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik J. Laidoner, kelle energilisel juhtimisel oli sõjavägi kogunud 13 000 meest ning 1919. a. veebruariks juba 30 000. Palju aitasid kaasa sõja edasisele käekäigule erialustel löögiüksused, s. h. Kuperjanovi pataljon. 12. detsembril 1918 saabus Inglise laevastikueskaader, tulid ka Soome vabatahtlikud. Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis lõpuks Punaarmee pealetungi edasiliikumise peatada. Suurt rolli selles mängis ka paranenud sõjatehnika. Relvastusega varustas Eesti
28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri. Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde-ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel.(1) 23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik J. Laidoner, kelle energilisel juhtimisel oli sõjavägi kogunud 13 000 meest ning 1919. a. veebruariks juba 30 000. Palju aitasid kaasa sõja edasisele käekäigule erialustel löögiüksused, s. h. Kuperjanovi pataljon. 12. detsembril 1918 saabus Inglise laevastikueskaader, tulid ka Soome vabatahtlikud. Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis lõpuks Punaarmee pealetungi edasiliikumise peatada. Suurt rolli selles mängis ka paranenud sõjatehnika. Relvastusega varustas Eesti
28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri. Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde-ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks kindral Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku 14 000 meest. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus ka Soome vabatahtlikud ning koolipoistest vabatahtlikest moodustatud üksused. Eesti väed asusid vastupealetungile. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid