Kirjandushuvi täiustamiseks läks Rannap tööle ,,Sädeme" ja ,,Pioneeri" toimetusse, 1977. Aastal leidis töö lasteajakirja ,,Tähekese" vanemtoimetajana. Kuna Jaan Rannap oli eluliselt mitmekülgna, siis olid tal head eeldused lastekirjanikuna ja ajakirjanikuna töötada. Seda on ta ka teinud. 2 Jaan Rannapi teoseid · Viimane valgesulg (1967) · Topi (1970) · "Jefreitor Jõmm" (1971) · Nublu (1972) · Toonekurg Tooni (1986) · Kasulaps (1989) · Salu Juhan ja ta sõbrad (1964) · "Agu Sihvka annab aru" (1973) · Kukepoks (1979) · Koolilood (1981), koolilugude kogumik 3 Kasutatud kirjandus · http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Rannap · M. Kalda, K. Muru, H. Puhvel, E. Sõgel, A. Tamm, A. Vinkel. Eesti kirjanduse ajalugu V köites: 1. raamat. Tallinn: Eesti
Esimese Eesti Vabariigi ajal sündinud Rannap õppis küll Tallinna Pedagoogilise Instituudi matemaatika ja füüsikateaduskonnas, kuid sattus tänu juhusele tööle omaaegsesse koolilastele mõeldud ajakirja ,,Pioneer", mille toimetajana töötas 20 aastat. 1977. aastal suundus ta lasteajakirja ,,Täheke" toimetusse. ,,Roheline pall" ilmus aastal 1962. Teosed Viimane valgesulg (1967) Topi (1970) "Jefreitor Jõmm" (1971) Nublu (1972) Toonekurg Tooni (1986) Kasulaps (1989) Salu Juhan ja ta sõbrad (1964) "Agu Sihvka annab aru" (1973) Kukepoks (1979) Koolilood (1981) Tuukerkoer Torru ja teised loomad (1994) Spordilood (1996) Lipslaps, lehelind (2008) Maari Suvi (1983) Jaan Rannapi missioonitunne, humoorikus ja elutarkus, rohked teadmised spordist ja loodusest teevad temast ainulaadse kirjaniku kaasaja Eesti lastekirjanduspildis. Ta on küll terava silmaga,
vanemtoimetajana. Kuna Jaan Rannap oli eluliselt mitmekülgne, siis olid tal head eeldused lastekirjanikuna ja ajakirjanikuna töötada. Jaan Rannap on muusikapedagoogi Heino Rannapi vend ja pianisti ning helilooja Rein Rannapi onu. Aastal 2010 tunnustas president Toomas Hendrik Ilves lastekirjanik Jaan Rannapit loometegevuse Valgetähe IV järgu teenetemärgiga. Jaan Rannapi teoseid ,,Viimane valgesulg" (1967) ,,Topi" (1970) ,,Jefreitor Jõmm" (1971) ,,Nublu" (1972) ,,Toonekurg Tooni" (1986) ,,Kasulaps" (1989) ,,Salu Juhan ja ta sõbrad" (1964) ,,Agu Sihvka annab aru" (1973) ,,Kukepoks" (1979) ,,Koolilood" (1981), koolilugude kogumik 2 J.Rannapi raamatute tutvustusi Raamat ,,Viimane valgesulg" on saavutanud aastal 1996 noorsookirjanduse võistlusel 1.koha.
"Läänerindel muutuseta" on Erich Maria Remarque'i romaan sõjakoledustest Esimese maailmasõja päevil ja sõjast naasnute raskustest tavaellu tagasi pöördumisel. Sõjakoleduste käsitlemine on teoses paljuski realistlik ja dramaatiline. Kirjeldused on naturalistlikud ja verdtarretavad. ,,Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Remarque kirjeldab värvikalt igapäevast elu rindel, kus kaevikud on pideva suurtükitule all, lahinguväli on kaetud laipadega ning sõdurite elusid ohustavad mürkgaas ja snaiprid. Kirjeldatud on ka õudusi hospidalis
kui hakkad selle üle järele mõtlema." Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque'il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle kümne aasta
vastu, ja kui meie ei hävita neid, siis hävitavad nemad meid. · Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed, oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed ma usun, me oleme kadunud. · Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud.
raskekaliibrilise otsetabamus oli selle puruks tampinud. Läksin teise varjendi juurde tagasi ja jõudsin just õigeaegselt pärale, et aidata mehi välja kaevata. Vahepeal oli samasugune mürsk varjendi kinni matnud. (lk 63) · Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud.
Koduteatri kõrval on Helgi Sallo jõudnud mängida ka Tallinna Vene Draamateatris (Linda osa Steini draamas "Võõrastemaja «Astoria»", 1970), Viljandi teatris "Ugala" (Heleni osa Molnàri komöödias "Kaardiväeohvitser", 1985), Tallinna Draamateatris (nimiosa R.Shermani "Mary Poppinsis", 1987), Vanalinnastuudios (Fräulein Schneider Kanderi "Kabarees", 2003), teinud kaasa paljudes muusika- ja telefilmides ("Meloodia-68", "Teatriöö", "Sa oled mu majakas", "Roosid lõunast", "Jefreitor Jõmm", "Uksed", "Muinaslood muusikas", "Helgi" jt.) ja telelavastustes ("Toeplitzi järve saladus", "Puldanportfell", "Provintslanna", "Surm käib ümber Diana", "Kunksmoor", "Hortensia ütles: P...sse!" jt.). 6 - näitejuhina Alates 1997. aastast töötab Helgi Estonias näitejuhina. Tema mõned näitejuhitööd Estonias: Leonard Bernsteini muusikal "West Side Story" Giacomo Puccini ooperid "Il Tabarro" ja "Gianni Schicchi" Giuseppe Verdi ooper "La Traviata"
· Tõsiasjad on meid ära põletanud; me oskame vahet teha nagu kaubitsejad ja mõistame paratamatust nagu lihunikud. Me pole enam muretud -- oleme kohutavalt ükskõiksed. · Me näeme inimesi elamas, kellel puudub kolju; me näeme sõdureid jooksmas, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor (kapralile vastav auaste mõnes armees) roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab järel oma purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, ja üle ta vastu kõhtu surutud käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota: me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus oma hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub,
pääseda. ,,See raamat ärgu olgu süüdistus ega ülestunnistus. Ta olgu üksnes katse jutustada ühest põlvkonnast, kelle sõda hävitas isegi siis, kui ta pääses tema granaatide eest." Kuidas sõda muudab inimest.? ,,Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." 1 ,,Oleme nii mõndagi suutnud taluda. Nüüd kattub meil keha higiga. Tahaksime uuesti
algab, ja me oleme inimloomadeks muutunud." Lk 27) Teos kirjeldab sõda tavaliste sõdurite vaatepunktist. (,,Turmtuli, tõkketuli, tulevall, miinid, gaas, tankid, kuulipildujad, käsigranaadid sõnad, kuid hõlmavad kogu maailma õuduse. /-/ Me näeme inimesi elamas, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab oma järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, ja üle ta vastu kõhtu surutud käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksooni, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud." Lk 84 ,,Meist on saanud kardetavad elajad
Jaan Rannap 1962 ,, Roheline pall" esikkogu 1964 ,,Salu Juhan ja ta sõbrad" 1968 ,,Musta lamba matused" 1973 ,,Agu Sihvka annab aru" Formaalsuste tagaajamise naeruvääristamine pioneeritöös ja õppetundides. Jutud: Iseloomuviga; Kultuuri ja käitumise võistlus; Romantika; Vildijäljed; Musta lamba matused Tähtsal kohal huumor. 7 1967 ,,Viimane valgesulg" 1971"Jefreitor Jõmm" 1970 ,,Topi" 1972 ,,Nublu" 1978 ,,Alfa-Romeo" Kolm viimast noorematele lastele, loomadest 1976 ,,Maja metsa ääres" 1983 ,,maari suvi" Kaks viimast MJ+reaalsus 1989 ,,Kasulaps" loomadest lood Heino Väli Peamiselt poistele kirjutav, kriitik 1975 ,,Kaevulood" kogu 1978 ,,jutud" kogu Silvi Rannamaa Lastele 4 raamatud 1959 ,,Kadri" 1963 ,,Kasuema" 1977 "Nösperi Nönnu Natukene" kunstMJ kogumik 1985 ,,Väikese käpa jälg" Iko Maran 1964 ,,Lauri ja Kaie kummaline matk"
sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema." Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque'il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle kümne aasta. Varsti pärast
lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema." Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque'il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle kümne aasta. Varsti pärast romaani ilmumist hakkasid
tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema." Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque'il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle kümne aasta
annaabi.ee 
