Jean De La Fontaine "Kingsepp ja pankur" (0)

Jean de La Fontaine - „ Kingsepp ja pankur “
Analüüs
Kuigi La Fontaine, järgides iidset valmitraditsiooni, esitas enamasti loomalugusid, on antud valmi tegelasteks siiski mitte iseloomulikud karakterid loomanahkades vaid inimesed ise. „Kingsepp ja pankur“ räägib kahest mehest: nagu pealkirigi ütleb - elurõõmsast kingsepast ning rikkast ning rahajanulisest pankurist. Tahes näidata, kui vähe on rahal sidemeid õnnega ning et see toob ellu pigem negatiivsust kui positiivsust, iseloomustab ta pankurit tänapäeva mõistes kui närvilist, rahutut ning õnnetut meest. See eest aga kingsepp, kellel pole hinge taga sentigi, tunneb rõõmu elust endast, väljendades seda oma lauluhääle ja muretu kõneviisiga. Tundes muret enda õnnetuse üle, milleks on elu nautimise oskuse puudumine, tahab pankur sama saatust ka oma lõbusale naabrile. Kinkides talle sada rahatähte, muutis ta kingsepa väga imestunuks. Sellest hetkes oligi rõõmsa mehe muretu elu kui käega pühitud. Enam ei olnud kuulda ta laulu ning undki nappis. Hirm selle ees, et raha ära varastatakse oli suurem kui see, et raha üldse polnud. Seega võttiski ta end kokku ning pani kogu raha pankuri ette maha, saades nii tagasi oma laulud ja ööd.
Valmis on tunda hästi La Fontaine käekirja – maised nõrkused ja liialdused, valmi traditsiooniline lõppmoraal, mida ta ei rõhuta üleliia, sest tema jaoks on tähtsamad olukorrad ise, nende vaimukas ja sageli psühholoogiliselt varjundatud esitus. Olukordade täpse kirjelduse kõrval on koomika peaallikaks tegelaste tabavad kõned, mis on antud eri stiilides ning toovad aina esile midagi iseloomulikku tegelase inimtüübi olemusest.
Valmi lugedes oli kerge mõista inimeste iseloomu ning inimtüüpi, just tänu sellele, et La Fontaine kirjeldas täpset olukorda ja tegevust ning tema oskuslik „tegelastele sõnade suhu panemine “ võis mingil määral kujutada ka nende emotsioone. Loo moraali leidmine peaks olema selge igale lugejale ning õpetuseks on see ka kõigile tänapäeva inimestele. On praegugi palju neid, kes klassitsismi suurkuju sõnadega nõustuks. Rahata ei saa küll elada, kuid üleliia seda omale kokku riisuda ka ei tasuks , sest see põhjustab rohkem muret kui rõõmu. Otsides näiteid tavaelust, ei leiaks me küll laulvaid kingseppasid ega pankureid kes ööpäevad läbi raha loeksid, vaid pigem peaksime vaatama nende psühholoogilist pingestatust ning pereelu. Tänapäeva inimeste ettekujutluses väärtustab vaene inimene rohkem oma sugulasi ning sõpru, rikas inimene aga seevastu leiab üha vähem aega oma lähedaste jaoks. Muidugi on tänapäeva materiaalses ühiskonnas kasvanud murekoorem suuremaks kõigi inimeste õlul kui see oli 17.sajandi elanikel ning põhjuseid elu pärast muretsemiseks on palju rohkem ning seega ei saa me öelda kellel on rohkem probleeme, kas vaestel või rikastel ning kelle elu selle pärast rõõmsam või õnnetum on. Kuigi võime La Fontaine valmi ning endi elu vahel paralleele tõmmata, ei saa me seda võtta kui üks-ühele soovitust 21.sajandi rahvale, sest neljasaja aastaga on ühiskond ning inimkonna väärtused teinud läbi suure muutuse.