Jalgpall (0)

Tänapäevase jalgpallireeglite eest võlgneme tänu 19. sajandi keskpaiga Inglismaa koolides ja ülikoolides õppinud noormeestele. Nemad mõtlesid välja reeglid, mis andsid kahele meeskonnale võimaluse võistelda võrdsetel alustel.
   Kui satuksime praegu aastasse 1860, võidakse meile ehk andeks anda, kui me arvame, et grupp põllul suurt porist eset jahtivaid noormehi mängib ragbit (ameerika jalgpalli) mitte soccerit (inglise ehk euroopa jalgpalli). Kui mängija palli kätte sai, tohtis ta sellega joosta , kuni komistas ja kukkus või kuni keegi ta valusa jalahoobiga pikali paiskas. Kui pall lebas maapinnal, rüselesid mõlema meeskonna mängijad palli ümber ja püüdsid seda liigutada. Üks tollane mängija on tunnistanud, et "sageli mängiti toorelt". Võite ise ette kujutada, missugused kired sellises mängus möllasid. Ühe teise kirjelduse kohaselt olid aga mängijad "kamp ohutuid hulle, kes lõbustasid end üksteisele vastu sääri tagumisega, kuid publikule suuremat kahju ei tekitatud".
   Mängureegleid hakati üldiseks järgimiseks kirja panema tollases poeglaste internaatkoolides. Muidugi oli igal koolil oma ettekujutus mänguväljaku mõõtmetest, palli suurusest ja kujust , samuti sellest, kui palju tohiks palli käega puutuda ja kas sääreluude materdamist lubada või mitte. Iga jalgpalliklubi võttis omaks talle kõige sobivamad reeglid. Kõige esimene klubi (mitte kool ega ülikool) oli Sheffieldi klubi, mis moodustati 1857. aastal. Klubi liikmed võtsid vastu 11 reeglist koosneva määrustiku. Arvatavasti pärinesid need reeglid tollastes koolides ja Cambridge 'i ülikoolis kasutusel olnuist. Kätega tõukamine oli lubatud, aga jalaga säärte pihta löömine ja jala taha panemine aga mitte. Ka pall käes jooksmine oli keelatud. Kui pall ei olnud maad puudutanud, tohtis seda kätega kinni püüda ning sellele pidi järgnema vabalöök. Palli võis ka käega edasi lükata. Mingeid suluseisu reegleid polnud ja vastasmeeskonna väljakupoolele pandi alalised "läbimurdjad". Meeskonna suurus polnud piiratud, mängiti parasjagu käepärast oleva palliga, mille suurus ega kuju polnud oluline. Väljakukohtunikke polnud tarvis, kuna kõik vaidlused lahendati võistkondade kaptenite vahel.
   Mängu ajalugu jälgides leiame neli määrustikku, mis tänapäevea jalgpallile algpanuse on andnud. Need on Cambridge'i (1848), Sheffieldi (1857), Uppingami ( 1862 ) ja 1863. aastal loodud Jalgpalliassotsiatsiooni (F.A.) reeglid (1863). Oluline on teada, et need määrustikud ei tõrjunud üksteist eemale, sest iga klubi võis ise otsustada, millist määrustikku kasutada.
   Jalgpalli ülemaailmsele levikule pani viimaks aluse Sheffieldi ja Jalgpalliassotsiatsiooni määrustike ühtesulandumine. Ametlikult vormistati see 1882. aastal, kui loodi Rahvusvaheline Komitee. Algul olid selles esindatud üksnes Suurbritannia jalgpalliassotsiatsioonid, 1913. aastal kaasati ka FIFA esindajad.
   Sõna soccer loomise eest tuleb tänada 1880. aastate tudengeid. Oxfordi hästikasvatatud üliõpilastel oli kombeks sõnu lühendada ja lisades lõppu liide er. Küsimusele, kas tahate mängida ruggerit (s.t. ragbi reeglite järgi), vastas üks tudeng:"ei, soccerit", mis oli lühend sõnast association ja tähendas Londonis asuva Jalgpalliassotsiatsiooni reegleid. Kasutati ka sõna footer, aga see võis mõlemale määrustikule viidata.
Tollastel mängijatel polnud kohtunikku tarvis. Härrasmeeste mõõduvõtus lahendasid mistahes vaidluse kaks kaptenit. Loomulikult ei saanud see idüll kestma jääda, eriti siis, kui 1872. aastal võisteldi F.A. karika pärast.
   Tolleks ajaks oli välja kujunenud, et iga meeskond nimetab oma kohtuniku. Nood kaks härrasmeest lippasid piki väljakuäärt ja hoidsid mängul silma peal. Mängu sekkuda nad ei tohtinud, kuid täpselt nii, nagu tänapäeva kriketimängus, võis nende poole pöörduda kaebusega. 1873. aastal anti kohtunikele õigus määrata vabalöök palli käega puudutamise eest, 1874 . aastal muude rikkumiste eest. Alates 1874. aastast tohtis kohtunik mängija väljakult ära saata "reeglite järjepideva rikkumise eest".
   Pole mingi ime, et vahel ei suutnud kaks kohtunikku ühisele otsusele jõuda ja nii tekkis vajadus erapooletu vaatleja järele. Esimest korda mainitakse vahekohtunikku 1880. aastal. Refree nimetati kahe klubi vastastikusel kokkuleppel ja talt nõuti, et ta " jäädvustaks mängu" ja võtaks aega. Tal oli õigus kohtunikega konsulteerimata hoiatada mängijaid, kes käitusid ebahärrasmehelikult. Kui mängija oma üleastumisi jätkas või vägivaldselt, võis vahekohtunik ta platsilt eemaldada ja tema kohta ettekande esitada. Vahekohtuniku volitusi suurendati hooajal 1889/90, mil tal lubati määrata vabalöök ebaausa mängu eest ilma kaebust ootamata. Ilmselt läks alles nüüd kohtunikul ka vilet vaja. Alles hooajal 1891/92 anti vahekohtunikule tänapäevased õigused ja ta lubati platsile. Väljaku ääres silganud meestele jäi sellest ajast peale piiri- ehk abikohtuniku roll.
oleks üle väljaku jooksvat joont, mis lahutaks väljaku kaheks pooleks; ühejardise raadiusega poolringe lipunurkades ja kuuejardise raadiusega ringe iga väravaposti ümber.
   Seoses 1891. aastal kehtestatud penaltiga oli väljakule vaja märkida veel 2 joont - 12 ja 18 jardi kaugusele väravajoontest. (Algselt määrati penalti määruste rikkumise eest, mis pandi toime 12 jardi kaugusel väravajoonest. Lüüa võis mistahes kohalt 12 jardi joonelt. Teised mängijad pidid seisma 6 jardi kaugusel.)