Sel ajal oli ta juba kogenud väejuht, 18-aastasena oli ta 338 eKr Chaironeia lahingus juhtinud edukalt Makedoonia ratsaväge ning samuti oli isa usaldanud talle vastutavaid riigiameteid. Pärsia sõjaretk Kuningaks saanuna jätkas Aleksander oma isa alustatud ettevalmistusi Pärsia-vastaseks sõjaretkeks. Sõja algne eesmärk oli kättemaks pärslastele Kreeka-Pärsia sõdade ning Ateena purustamise eest rohkem kui sada aastat varem. Aastal 334 eKr ületas ta 48 000 jalamehe ja 6000 ratsamehega Dardanellid ning tungis seega Pärsia valdustesse. Esimene tõsine kokkupõrge pärslastega toimus Granikose lahingus, kus Aleksander purustas Pärsia Väike-Aasia provintside väed. Seejärel liikus ta Gordioni (kus tal legendi järgi õnnestus avada Gordioni sõlm) ja jätkas liikumist piki Väike-Aasia rannikut. Kiliikias astus tema vastu Pärsia suurkuningas Dareios III koos Aleksandri omadest tunduvalt suuremate vägedega, kuid sellele vaatamata saavutas
dromoste kunagiste geodeetiliste katsetuste tummi tunnistajaid. Päris tummad need kivirügad siiski ei ole. Tänu nendele saadi teada '' passuse '' keskmine pikkus. See võrdus 1 meetri ja 47.9 sentimeetriga. Võib lisada veel, et arstiteaduse isa Hippokrates armastas mõnikord määrata haigetele jooksuravi ja filosoof Platon visandas nn. '' igamehe treeningumiinimumi '', mis nõuab meestelt 60 staadioni ( 11,5 km ) läbimist täies jalamehe relvastuses ja 100 staadioni ( 19,2 km ) selja taha jätmist vibumeeste mundris, siis näitab see hästi, kuivõrd kõrgelt hinnati tol ajal vastupidavust ja jooksu üldse. Et liiva- ja päikesekellad polnud kohased jooksukiiruse mõõtmiseks, siis peeti kõigepealt lugu vastupidavusest, seda eriti hemerodromoste juures. Ent ka hiljem on loodusrahvad tihti olnud suurepärased jooksjad.
Kokkuleppeöe tavaliselt ei jõutud. Jõuti üksmeelele venema sõjakäigu suhtes ja mida teha talupoegadega. Arutati: tülid, kohalikud probleemid, välispoliitika Danzigi lepingu ajalooline taust ja tähtsus. - Saksa ordu kõrgmeister K.V Jungingner 1) piiskop on ordu liige, aga sõjakäikudel ei pea osalema 2)Jungingeni armukiri vasall võis oma lääni pojale pärandada. 1410- Grünwaldi lahing 3 kõige arvukamat talupoegade kihti. - adratalupojad, (~10 ha maad), üksjalg (1 jalamehe päev), vabatalupoeg(maksud rahas), maavaba Kuidas õnnestus osal talupoegadel säilitada vabatalupoegade seisus? - Sest nad olid ülikute järeltulijad, sõlmiti vasallileping, maksid maksud rahas, võisid olla kõrtsi või veskipidajad. 3 olulisemat keskaja rahvastikuprotsesse mõjutanud tegurid. - Sõjad, katk, nälg
vasar, nui; vars kuni 1m) ja pika varrega (oda, hellebard; vars kuni 2m). Kaugrelvad: viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb), tulirelvad (püssid, suurtükid). Kaitserelvadeks alla kuulusid kilp, kiiver ja kaitserüü. Mõõk keskajal kõige levinum relv. Kaitserelvastuse täiustumisega muutus ka mõõk (kaheteralisest kolmeteraliseks). Pooleteisekäe mõõkade teraviku pikkus oli 120-140 cm, kaal 3kg. Kahekäemõõga pikkus 160-180 cm, põhiliselt jalamehe relv, olulisemaid funktsioone lahingu alguses vastase jalaväe odade puruks raiumine. Timukamõõgal oli ots kumer/lame, teradel oli tekst (,,Jumal aitab mind vaest patust." ,,Kui ma mõõga tõstan, siis soovin patusele igavest elu."), ratta või võllamärk; mõõgaga pea maharaiumine oli kõige austusväärsem hukkamisviis. Saablil ühel küljel tera, teravik on kõver, kasutasid kergeratsaväelased
Põlvili maas olles oli ta hirmunud ja palus appi. Kui ta jälle hobuse seljas oli, sai ta oma julguse tagasi ja nad läksid kolmekesi Gabrielile mõõkadega kallale, aga Gabriel oli osavam ja varsti oli Risbiteri mõõk Gabrieli jalgade ees maas. Risbiter sai vihaseks ja tõmbas pika rauaga püstoli välja, aga olles hirmust poolpime, laskis ta mööda. 6. Junkrutest oli oli kõige rüütellikum Delwig ja see avaldus selles, et ta häbenes neljakesi üksiku jalamehe kallale minna. 7. Parun von Mönnikhusen kutsub Gabrieli oma teenistusse, aga Gabriel keeldub sellest, peale seda ütles parun, et Kuimetsa väravad on Gabrielile lahti selle päeva õhtuni. 8. Gabriel seltsib mõisameestega sellepärast, et talle hakkas preili Agnes meeldima ja ta läks Tallinna asemel Kuimetsa mõisa. 9. Peale lõunasööki näeb Risbiter õues Gabrieli ja läheb temega tüli norima. Peagi tõmbab Risbiter mõõga välja ja ega Gabrielilgi muud üle jää
Muid sõjariistu ja nende osi on leitud vähem. Mõningaid andmeid relvade kasutamise ja eestlaste sõjanduse kohta pakuvad ka tolleaegsed kirjalikud allikad, eelkõige Henriku Liivimaa kroonika. Relvastus Eesti sõdalase käsutuses olid 12.-13. sajandi vahetusel nii kaug- kui ka lähivõitluse relvad, nii ründe- kui ka teatud kaitserelvastus. Lahingus kasutatava relvastuse määras ära, kas sõdalane oli jala või ratsa. Jalamehe kaugvõitlusrelvadeks olid vibu, nooled ja viskeodad. Vibu kanti rännakul üle õla, nooli tupes hoides. Vibukaar valmistati enamasti kadakast, kuid valmistada võidi ka mitmest puuliigist kokku liimitud vibusid, kuid selliseid ei ole seni leitud. Ka noolevarred valmistati kadakast, samal ajal kui nooleotsad olid sepistatud rauast. Orgaanilisest materjalist valmistati nooletupp, kuid kahjuks ei ole neid tänaseni säilinud. Laske- ja heiteriistadest peaks mainima lingu
puhkudeks. Sepatöö jaoks oli tarvis soomaagist rauda sulatada, kohalikust rauast valmistati kirveid, nuge, vikateid ja teisi tarvilikke sõja- ja tööriistu. Osa relvi osteti ka Lääne-Euroopast ja Skandinaaviast, nagu kaheteralisi mõõku ja ilustatud odaotsi. Savinõu Raatvere maahaudkalmistust Kolmnurkse labaga kirves Varangult Relvastus Kõige levinumaks relvaks oli eestlastel oda. Suurem osa sõdalasi võitles jalgsi ning jalamehe relvaks ongi peamiselt oda, ka vibu. Kroonikates on üsna sageli mainitud ka linge, millega visati kive. Odad jagunevad üldiselt torke- ja viskeodadeks. Kirjalikes allikates leidub rohkesti märkusi, et viskeoda võidi käega kinni püüda ja tagasi visata. Visatud odad jäid sageli kilpi kinni ning muutsid selle kasutuks. On ka teateid, et lähivõitlusse astumise korral murti odavars. Ida-Eestist Raatvere matusest on koos torkeodaga leitud arvatav odaotsa vimpel.
Põlvili maas olles oli ta hirmunud ja palus appi. Kui ta jälle hobuse seljas oli, sai ta oma julguse tagasi ja nad läksid kolmekesi Gabrielile mõõkadega kallale, aga Gabriel oli osavam ja varsti oli Risbiteri mõõk Gabrieli jalgade ees maas. Risbiter sai vihaseks ja tõmbas pika rauaga püstoli välja, aga olles hirmust poolpime, laskis ta mööda. 6. Junkrutest oli oli kõige rüütellikum Delwig ja see avaldus selles, et ta häbenes neljakesi üksiku jalamehe kallale minna. 7. Parun von Mönnikhusen kutsub Gabrieli oma teenistusse, aga Gabriel keeldub sellest, peale seda ütles parun, et Kuimetsa väravad on Gabrielile lahti selle päeva õhtuni. 8. Gabriel seltsib mõisameestega sellepärast, et talle hakkas preili Agnes meeldima ja ta läks Tallinna asemel Kuimetsa mõisa. 9. Peale lõunasööki näeb Risbiter õues Gabrieli ja läheb temega tüli norima. Peagi tõmbab Risbiter mõõga välja ja ega Gabrielilgi muud üle jää
läbi Partia riigiga. Aleksander vallutas Pärsia nelja aastaga. Aleksander sai tollase maailma parima hariduse Aristoteleselt. Ta jõudis sõjategevusega suhteliselt kiirelt Indiasse. Ta ise sai kultuuriliselt pärslaseks. Kuningaks saanuna jätkas Aleksander oma isa alustatud ettevalmistusi Pärsia-vastaseks sõjaretkeks. Sõja algne eesmärk oli kättemaks pärslastele Kreeka-Pärsia sõdade ning Ateena purustamise eest rohkem kui sada aastat varem. Aastal 334 eKr ületas ta 48 000 jalamehe ja 6000 ratsamehega Dardanellid ning tungis seega Pärsia valdustesse. Esimene tõsine kokkupõrge pärslastega toimus Granikose lahingus, kus Aleksander purustas Pärsia Väike-Aasia provintside väed. Seejärel liikus ta Gordioni (kus tal legendi järgi õnnestus avada Gordioni sõlm) ja jätkas liikumist piki Väike-Aasia rannikut. Kiliikias astus tema vastu Pärsia suurkuningas Dareios III koos Aleksandri omadest tunduvalt
täpselt seletada ei osatagi. Ka sealt tuli välja hulgaliselt odaotsi. Keskmise rauaaja odaotstele on iseloomulik veel putk, millesse pannakse vars sisse. Valdavalt on odaotsad lehekujulised ning leht on väga väljaulatuv. Üks osa on veel sellised, mis on väga pika ja peene kaelaga, kuid leheosa on väga väike. Eestis on odad jaotatud üldjuhul vaid kaheks: torkeoda ja viskeoda. Paljudes teistes keeltes on odaotste termineid rohkem. Eraldi terminid on veel jalamehe ja ratsaoda jaoks, jahimehe oda jaoks ning ka viskeoda jaoks. Meil ei ole aga seda vana keeletraditsiooni säilinud. Eestis on veel üks mõiste, mida oda kohta kasutatakse, kuid seda kasutatakse väga erinevalt, kuna eesti keeles ei ole sellel otsest tähendust – piik. Mitmes Lääne-Euroopa keeles tuleb see sõna tarvitusele 15. sajandil ning tähendab tegelikkuses pikkoda. Varre pikkus võib olla 5-6 m. Piikidel on tavaliselt ka tagumised otsad teravad. Kasutati näiteks lahingus, kus
Selleks ajaks oli Pärsia suurriik oluliselt nõrgenenud – satraapide separatism, korruptsioon, palgasõdurid jne. Maksude ja segaduse tõttu olid allutatud rahvad, kes alul olid Pärsia võimu suuresti toetanud, meelestatud Pärsia vastu. Toonane Pärsia kuningas Dereios III Kodamannos oli nõrk ja tahtejõuetu valitseja. 13 Aastal 334 ületas Aleksander 30 000 jalamehe (faalanks) ja 5 000 ratsanikuga Hellespontose. Pärsia vägede ülemjuhatajaks oli kreeklane Memnon. Lahingus Granikose jõe kaldal sai Pärsia armee lüüa. Seal teeninud kreeka palgasõdurid hukati. Väike-Aasia kreeka linnad tervitasid enamasti Aleksandrit kui vabastajat (va Miletos ja Halikarnassos). Aleksandri vägi täienes kohalike kreeklastega, hõivati kogu Väike-Aasia. Dareios III koondas samal ajal uue väe. 333 a sügisel toimus Issose lahing, mille Aleksander taas võitis
kes koeri jahihüüe-tega otsimisele ässitasid. Rägastiku suu ees hakkasid koerad kangesti haukuma; ühe silmapilguga veerlesid esimesed neist ulgudes maas. Esimene ratsamees, kes seppa nägi ja suud parajasti rõõmukisaks lahti tahtis teha, kukkus nagu piksest rabatult tagumistele jalgadele tõusva hobuse seljast maha. Tükki kümme ratsalist kogunes kõhe tema ümber. Kuu piilus parajasti pilveserva tagant välja ja tegi naljaka näo, nähes, kuidas terve salk ratsamehi üheainsa jalamehe kallale kippus, ilma et viimane plehku oleks pannud. «Pidage!» müristas Goswin Herike, keda Villu 201 oma imestuseks tervelt ratsaliste hulgast leidis. «Kuule, sepp, mispärast lõid sa minu mehe maha?» «Sinu süü pärast,» vastas sepp. «Häbemata sõnadega teed sa oma loo pahemaks,» ütles Goswin uhke rahuga. «Sind saab raskesti nuheldama, sest sa oled kui varas võõrasse majasse tunginud, oma käe rüütlisoost mehe vastu üles tõstnud ja ühe tütarlapse röövinud. Nende
annaabi.ee 
