Aleksander suur (3)

Aleksandri noorus
Aleksander sündis aastal 356 eKr. Samal ööl süütas Herostratos Artemise templi Ephesoses.
Aleksander on peamiselt tuntud Pärsia Ahhemeniidide impeeriumi purustajana. Troonile sai ta isa tapmise tõttu noorelt, vaid 20-aastaselt. Sel ajal oli ta juba kogenud väejuht, 18-aastasena oli ta 338 eKr Chaironeia lahingus juhtinud edukalt Makedoonia ratsaväge ning samuti oli isa usaldanud talle vastutavaid riigiameteid.
Pärsia sõjaretk
Kuningaks saanuna jätkas Aleksander oma isa alustatud ettevalmistusi Pärsia-vastaseks sõjaretkeks. Sõja algne eesmärk oli kättemaks pärslastele Kreeka-Pärsia sõdade ning Ateena purustamise eest rohkem kui sada aastat varem.
Aastal 334 eKr ületas ta 48 000 jalamehe ja 6000 ratsamehega Dardanellid ning tungis seega Pärsia valdustesse. Esimene tõsine kokkupõrge pärslastega toimus Granikose lahingus, kus Aleksander purustas Pärsia Väike- Aasia provintside väed. Seejärel liikus ta Gordioni (kus tal legendi järgi õnnestus avada Gordioni sõlm) ja jätkas liikumist piki Väike-Aasia rannikut. Kiliikias astus tema vastu Pärsia suurkuningas Dareios III koos Aleksandri omadest tunduvalt suuremate vägedega, kuid sellele vaatamata saavutas Aleksander 333 eKr Issose lahingus täieliku võidu ning vangistas ka Dareiose perekonna. Issose lahingu järel otsustas Aleksander enam mitte leppida oma esialgsete plaanidega, mis ilmselt nägid ette vaid Väike-Aasia vallutamist, vaid selle asemel vallutada terve Pärsia impeerium . Seetõttu lükkas ta ka Dareiose rahupakkumise tagasi.
332 eKr piiras Aleksander kuus kuud strateegiliselt olulist Tüürose linna. Linn oli talle alguses alistunud, kuid konflikt oli uuesti puhkenud, sest ei olnud suudetud jõuda kokkuleppele ohvritalituse suhtes. Linn õnnestus lõpuks vallutada Küprose ja Foiniikia laevastike abiga, 8000 elanikku tapeti, ülejäänud müüdi orjadeks . Sama aasta septembrist novembrini piiras armee Gazat. Makedoonlastel õnnestus linnamüüri lõik alt ära õõnestada, nii et see kokku varises ja sealt kaudu linna tungida . Jällegi järgnes veresaun , Gaza väeülem lohistati sõjavankri taga surnuks.
Nüüd kuulus kogu Vahemere idakallas Aleksandri võimu alla. Seejärel suundus ta Egiptusesse, mis talle vastupanuta alistus. Seal rajas ta Aleksandria linna, mis sai hiljem hellenismimaailma suurimaks metropoliks. Ta rajas Aleksandria-nimelisi linnu ka mujale (ühtekokku olevat neid olnud umbes 18[ viide ?]), kuid ükski teistest ei saanud nii suureks ja edukaks kui Egiptuse oma.
Pärast Egiptuse alistamist liikus Aleksander edasi Mesopotaamiasse ning lõi seal 331 eKr Dareiose väge Gaugamela lahingus. See otsustas ka Pärsia impeeriumi saatuse. Dareios põgenes ning tapeti järgmisel aastal oma lähikondlaste poolt. Aleksander vallutas aga põlised Pärsia alad ning pealinnad Babüloni, Elami, Susa ja Persepolise. 330 eKr kuulutas ta pärast Dareiose surma end Pärsia kuningaks. Järgneva kolme aastaga alistas ta ka Pärsia idaprovintsid ning püüdis tungida Indiasse, ent tema väed olid sõjast tüdinud, nii et ta pidi sõjaretke lõpetama. Ta liikus Babüloni, millest kavatses teha oma impeeriumi pealinna. See polnud enam Makedoonia, vaid Aleksandri isiklik impeerium. Kreekast ja Makedooniast olid saanud selle äärealad.
Kevadel 323 eKr oli armee valmis uueks suureks sõjaretkeks Araabiasse, hiljem oli kuningas kavatsenud liikuda Vahemere piirkonda. Juuni keskel suri Aleksander aga ootamatult ning kohe algasid diadohhide sõjad tema riigi jagamise pärast.
Aleksander poliitiku ja sõdurina
Aleksandri edu rajanes paljuski tema vägede väga heal sõjalisel väljaõppel ning liikumiskiirusel. Samas ei suutnud ta korraldada vallutatud maade haldamist ja tegelikku liitmist oma impeeriumiga — sellest tunnistavad nii arvukad ülestõusud kui riigi kiire lagunemine Aleksandri surma järel. Ka väejuhina laskus ta korduvalt strateegiliselt tarbetutesse kuid kulukatesse avantüüridesse kui mängus oli tema au — näiteks Tüürose piiramine või armeega Gedrosia kõrbest läbi minemine.
Aleksander oli meie mõistes väga verine ja julm väejuht. Nii Tüüroses, Gazas kui paljudes teistes linnades, kes kohe talle ei alistunud, tapeti vallutamise järel mehed, naised ja lapsed müüdi orjadeks. Niisugune julmus oli osaliselt mõeldud teiste linnade hirmutamiseks. Nagu järgnevad sündmused aga näitasid, jäi hirmutamise mõju nõrgaks. Aleksandril õnnestus võita küll kõik lahingud, kuid vastuhakud jäid talle elu lõpuni suureks probleemiks.
Pika sõjaretke jooksul asendus algne eesmärk — kättemaks pärslastele — Aleksandri isikliku kuulsusejanuga. Ta pidas ennast osaliselt uueks Pärsia suurkuningaks ning võttis üle mõned Pärsia õukonna tavad. Samas pidas ta elu lõpuni kreeklasi, ja eriti makedoonlasi, teistest impeeriumi rahvastest paremaks. Oma kuulsusesoovi ühe väljendusena lasi ta end jumalaks kuulutada.