Jaan Tätte (0)

Jaan Tätte sündis 24ndal märtsil, Viljandis. Ta õppis 1982-84 Tartu Riiklikus ülikoolis bioloogiat ja seejärel 1985-86 Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist. 1990. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 14. lennu näitlejana. Tätte töötas seejärel Tallinna Linnateatris 1990-2003 näitlejana, alates 2003 aasta septembrist aga näitekirjanikuna. Ta on mänginud ka filmides . Tegeleb laulude kirjutamisega ning aeg-ajalt kannab neid ka ise ette. Sõidab merd ja armastab väga Vilsandi saart.
PILT:
’’Hämmastav on see, et mina olen eluaeg merel olnud ja mõtlen, et kõik inimesed on järelikult merel olnud. Aga kõik muusikud ja lauljad, kes meil laevas on käinud, räägivad, et on esimest korda. See ehmatab. On mereriik ja inimesed pole merel käinud! See asi tuleb ära lõpetada!’’ Jaan Tätte peale oma kahe-aastast reisi merel.
Näidendeid hakkas tähelepanelik inimvaatleja Tätte enda väitel kirjutama põhjusel, et ei leidnud teatris näitlejana piisavalt huvitavat rakendust. Näitlejana on ta püüdnud tekste kirjutada lähtuvalt oma kogemusest ning mõeldes eelkõige sellele, kuidas näitlejal parem mängida oleks. Tätte esimene ja populaarseim näitemäng "Ristumine peateega ehk muinasjutt kuldsest kalakesest", mis võitis ka 2. preemia ENA näidendivõistlusel 1997. Näidendit on edukalt mängitud nii Saksamaal, Prantsusmaal, Lätis, Soomes kui ka Rootsis ja Venemaal.
Muusikaslaid:Jaan Tätte on teinud palju laule ning mitmeid albumeid koos Marko Matverega. Nad on ka igapäevases elu väga lähedased sõbrad ja saavad hästi läbi.
Tunnustused :
Luule: Minge, ma ei tule veel.
Tule peale tõstsin vee.
Olingi ehk liiga kaua teel.
Piilun aknast väheke,
Kuidas te seal lähete.
Sügisel on õhtud pimedad .
Kõik, mis alles jääb, see paistab praegu siit:
Hetkeks peatusite. Ei – see ainult näis.
Mõtleme, kas miski maha jäi.
Või kuidas meil see asi täpselt käis?
Jään veel hetkeks vaatama.
Pilguga teid saatma ma.
Pimeduses hõõgav sigaret .
Kõik sai nagu öeldud vist
Keset pikka vaikimist.
Tee on kitsas , kraavid täis on vett.
Kurb on ainult see, et rõõm on nõnda suur:
vaatan ringi toas ja kedagi ei näe.
Nüüd rahulikult lõpuni ma vaatan unenäo
Ja homme üle läve ma ei läe.
Minge, ma ei tule veel.
Kõik sai nagu öeldud vist.
Nüüd rahulikult lõpuni ma vaatan unenäo.