Ivo shenkenberg (0)

Ivo Shenkenberg

Eestlastel seostub Schenkenbergi nimega esmalt Ivo Schenkenberg, kui Liivi sõja aegse Tallinna sõjasalga juht ja eeskätt Grigori Kromanovi poolt Eduard Bornhöhe jutustuse "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" ainete järgi lavastatud kultusfilmist "Viimne reliikvia ", mille järgi on Ivo tuntud,kui kaabakas.Filmis on teda kujutatud ebalojaalsena ja väga suure kunstilise vabadusega.
Vähemtuntud on tõsiasi,et Ivo isa oli Tallinna mündimeister Christopher Shenkenberg,kes tegi Tallinna linnale ja siinsetele maahärradele münte,vahemikus 1528-1566,mil ta suri.Mündimeistriks pidi saama ka tema poeg Ivo.Seni oli Ivo töödanud oma isa sellina ehk õpipoisina.
Ivo Shenkenberg juhtis Vene-Liivi sõjas Vene vägede vastu sõdinud Eesti väesalka.
1576 . aastal hõivasid Liivimaale tunginud Vene väed Pärnust põhja poolsed alad, kaasa arvatud Koluvere lossi ja Haapsalu. Rootslaste käes oli jäänd vaid Tallinn koos lähema ümbrusega. Juuli kuus jõudsid Vene väed Tallinna lähistele, raad ja kohalikud Rootsi võimud kindlustasid linna ja varusid laskemoona. Ivo Schenkenberg moodustas Tallinna põgenenud talupoegadest linna kaitseks väesalga.Tänu julge ja kavala tegutsemise tõttu sai tema lipkond kiiresti tuntuks , Ivo pälvis hüüdnime "Eestimaa Hannibal " ja tema salka hakati selle järgi kutsuma Hannibali rahvaks
1577 . aasta 23. jaanuaril saabusid Vene väed Tallinna alla. Pühavaimu kiriku pastori Balthasar Russowi Liivimaa kroonika andmetel olnud seal kokku 50 000 meest(arvatavasti liialdatud andmed). Piiramisvägi tõi endaga kaasa suurtükke, sealhulgas ka müüsreid. Piiramisväge juhtisid tuntud väejuhid.Ülemjuhatajaks oli vürst Fjodor Ivanovitš Mstislavski, tema abiline ja asetäitja Ivan Vassiljevitš Šeremetjev,suurtükivägede juhatajaks oli vürst Nikita Primakov-Rostovski.
Tallinna kaitsjatel oli Toompeal 1000 Rootsi sõdurit ja 400 muud võitlejat. All-linna kaitsejõud koosnesid 500 sõdurist ning 4 000 aadlikust, linlasest ja talupojast võitlejast. Selleks ajaks oli Ivo Schenkenbergi käsutada 400–500-meheline ratsasalk, mis oli harkpüssidega varustatud ja pealiku poolt korralikult välja õpetatud. Suurtükke ja relvi oli piisavalt, teatavat puudust tunti ainult laske- ja toidumoonast.
Raad lasi kodanikel piiramise puhul mitmeid ettevaatusabinõusid rakendada: pööningud kästi puhastada kergesti süttivatest asjadest. Pööningutele tuli valmis panna vett, liiva, külmunud sõnnikut ja värskeid härjanahku,et tulekahju korral oleks võimalik koheselt kustutama hakata. Ööseks moodustati eriline tulekustutusvahtkond. Tuletõrjujatena kasutati ka Ivo Schenkenbergi mehi, kes etendasid tähtsat osa nii linnas, eriti venelaste poolt linna saadetavate tulekerade kustutamisel, kui ka linnast väljatungidel. Ühel niisugusel väljatungil 7. veebruaril sai haavata piiramisvägede juhataja abi Šeremetjev, ning suri 10. veebruaril. 9. Märtsil võeti Tallinnast ette suurem väljatung, et piirajate laagrist vange saada. Algul õnnestuski saada mitu vangi, siis sattus aga osa väljatunginuist lõksu ja rohkem kui 30 neist, sealhulgas ka linnapealik Claus Holste, sai surma. Väljatungil ilmutas Schenkenberg suurt isiklikku vaprust .
13. märtsil taandusid Vene väed Tallinna alt. Põhjuseks oli tatarlaste sissetungi oht Venemaal.Schenkenbergi salk röövis vaenlase tagalas Rakvere, Laiuse, Pärnu, Haapsalu, Koluvere ja Lihula all ning sisendas oma tegevusega vaenlasesse suurt hirmu.
Balthasar Russowi Liivimaa kroonikas on sündmus kirjapandud järgmiselt:
"Moskoviitide äramineku järel aprillkuus anti Tallinnas kõigile sõjameestele, nimelt mõisameestele, tingisõduritele, linnakodanikele ja vabadikele vaba voli venelase alla kuuluvaid Liivimaa maid rüüstata. Siis läksid teistega koos välja ka tänavasandid, lombakad ja vigased, kes ei saanud käia ja kellel ei olnud jalgugi ja keda pidi hobustele kantama ja tõstetama, ja rüüstasid ning riisusid Läänemaad, Järvat, Virumaad, tervet Tartu piiskopkonda ja üldse kõiki eesti maid vahet pidamata /.../ Talupoegadel oli aga selle röövimise juures parem olukord kui saksa mõisameestel ja palgasõduritel, sest nad olid maal sündinud ja kasvanud ja teadsid kõiki maa ja talupoegade olukordi , peale selle kõiki salajasi radasid ja teid läbi heinamaade, tihnikute, võsastikkude ja soode . Ja paljud neist olid elanud ja teeninud venelaste all ja teadsid, kus venelased pidasid harilikult oma täkkusid ja loomi ja ka ise tavaliselt ümber liikusid, mispärast nad ka hea luure tõttu oma heade sõprade ja sugulaste kaudu pärisid sagedasti suurema võiduhinna koos saagi ja vangi võetud venelastega, nõnda et saagi pärast tekkis mõningane vihkamine ja kadedus saksa mõisameeste ja mittesaksa talupoegade vahel ja oli karta , et sakslastel tuleb nendesamaste talupoegadega talitada nagu šotlastega Wesenbergi all."
1577. aasta Septembris oli Schenkenberg sunnitud vaenlase jõudude suurenemise tõttu sissisõjast ajutiseks loobuma. Sügiseks oli kogu Liivimaa mandriosa, välja arvatud Kuramaa , Riia ja Tallinn, Vene vägede võimu all.
1578 . aastal Ivo Schenkenberg jätkas oma talupoegadega röövimist ja põletamist vaenlase maa-alal. 4. juunil rüüstas ja põletas paha Ivo Schenkenbergi lipkond koos Põltsamaa Rootsi sõjameestega põhja pool Emajõge asuva Tartu vene eeslinna.
Juulis 1579 varitsesid Schenkenbergi sissid tatarlasi, kes olid Harjumaal röövretkel käinud ning Rakvere linnusesse varjunud. Ivo plaanis vaenlased linnusest välja meelitada, kuid tema vend Christoffer Schenkenberg nimetas teda araks ning tormas koos mõne mehega hulljulgelt linnuse peale, sundides teisi endale järgnema. Rünnak ebaõnnestus, Christoffer langes ja Ivo koos 59 mehega võeti vangi. Osa vangivõetuist poodi, osadel õnnestus põgeneda ning Tallinna pääseda. Ivo Schenkenberg ühes 30 kaaslasega viidi Pihkvasse, kus ta sealviibivale tsaarile pakkus kolme vangistatud bojaari enda lunastushinnaks. Ettepanek lükati tagasi ja Ivo Schenkenberg hukati. Schenkenbergi surmaga ei hajunud siiski tema salk ja tegutses omapead edasi, võttes veel oktoobris osa Haapsalu piiramisest.