ümbritsevast kõrgemaks, et soodustada reostunud lumesulamisvee valgumist juurestikust eemale. (5) Pargipuu istiku võib istutada olemasolevasse pinnasesse, kui selle omadused vastavad istiku kasvunõuetele. Kui olemasolev pinnas on liialt tihenenud, tuleb seda parandada või 1 m sügavuselt välja vahetada. (6) Enne istutustööd tehakse kasvupinnasesse istutusauk, mis osaliselt täidetakse kasvumullaga. Kasvumuld on istutusaugu täitmiseks kasutatav muld või mullasegu. (7) Ettevalmistatud kasvupinnasesse istutamisel peab istutusaugu sügavus olema võrdne istiku juurepalli kõrgusega ning läbimõõt vähemalt 20% juurepallist suurem. Pargipuu istutamisel ettevalmistamata kasvupinnasesse peab augu sügavus olema võrdne ning läbimõõt vähemalt kaks korda suurem kui istiku juurepalli läbimõõt. (8) Istutuse tegija peab kontrollima kasvumulla sobivust lisa 9 Kasvupinnase nõutavad omadused järgi,
Aretatud Eestis Istanduse rajamine Pirnipuu armastab sügava ja sooja põhjaga rammusat savisegust mullamaad, sest ta juured tundivad vähemalt 3-3,5 jalga sügavale maa sisse Puude hea kasvujõu ja saagi saamise eeltingimusteks on väetamine. Puude vahekaugus 3,5-6 m. istutusauk kaevatakse 1m läbimõõduga ja 0,6-0,8m sügavune Istutamine kevadel, enne istutust kärpida juuri. Istutusaugu põhja panna väetisi. Istutamise käigus ohtralt kasta. Pärast istutamist üle vaadata võraoksad, neid kärpida või lõigata. Kandeealisi pirnipuid on soovitav lõigata igal aastal kevadtalvel, mil puidukoed on juba sulanud, kuid mahlade liikumine pole veel alanud. Lõigata tuleb nii, et ei jääks tüükaid ja et lõikehaavad oleksid võimalikult väikesed. Vilju koristatakse käsitsi. Iga vili võetakse puult maha üksikult
umbes 1 cm sügavuselt sisse ja tallatakse jalaga kergelt kinni. Lapi lõunaserva kplvamisel tõmmatakse sinna lapiku pulgaga umbes 1...1,5 cm sügavune rennike, kuhu külvatakse 15...20 männiseemet, mis aetakse renni serva liivaga kinni ja tallatakse kergelt või patsutatakse käega kinni. Kasutatakse kuivematel liivmuldadel. Männi istutamine: Potitaimed Istutamisel vajutab töömees toru lõhikuga koonilise tervaiku maasse ja jalaga hoovale vajutades avaneb teravik, mis moodustab istutusaugu. Siis pannakse torusse potitaim, mis vajub lävi toru auku. Taim peab jääma 1...2cm maapinnast sügavamale ning see vajutatakse jalaga kinni. Nagu varem märgitud, saab potitaimi istutada ka kitsama teraga istutuskõpla abil. Istutavaid taimi võetakse rihmaga üle õla kantavast kastist, mis mahutab 50...200 taime, millest jätkub 0,5...1 tunniks. Enne istutamis tuleb potitaimi kõvasti kasta, et turbatuub oleks veest läbi imbunud. Kultuurihooldus:
Elulõngadel on väga sügavale ulatuv tugev narmasjuurestik, mistõttu istutamisel kaevatav istutusauk peab olema umbes 1 meetri sügavune ning vähemalt poolemeetrise läbimõõduga ning seda isegi siis, kui istutatava taime juurestik on esialgu väike. Selleks, et elulõng saaks kiiresti kätte oma kasvuhoo, täidetakse istutusauk viljaka mullaga. Elulõngad ei talu kõrget põhjavett. Seetõttu on liigniisketel kasvukohtadel sügava istutusaugu kaevamine eriti suure tähtsusega, kuna siis on võimalik selle põhja paigutada piisava paksusega drenaazikiht. Ka ei talu elulõngad mullapinna liigset kuumenemist suvise palava päikese käes, kuigi muus mõttes õitsevad elulõngad hästi üksnes täisvalguses. Mullapinna kuumenemise vältimiseks on vaja maapind kas multsida või kasvatada elulõnga juurel padjandtaimi MUID RONITAIMI Vähem levinud ronitaimeliikideks on veel
järjekorras. Lapile külvatakse 15-20 männiseemet või 20-30 kuuseseemet. Külvatud seemned kaetakse 1-1,5 cm paksuse kihiga. 2)Istutamine Istutamine on küll kulukam ja vaevarikkam metsauuenduse viis kui külv, kuid selle eeliseks on taimede suurem suutlikkus võidelda rohurindega ning ebasobivate ilmastikutingimustega. Samuti räägib istutuse kasuks taimede kiirem kasv esimestel aastatel. 3)labidaga istutamine kaeva maasse taime juurekavale vastav auk.Kobesta augu põhjas muld.Aseta taim istutusaugu keskele.Laota taimejuured laiali.Hoides taime püstiasendis, täida istutusauk mineraalmullaga.Tihenda pinnas taime ümber.Kontrolli, kas töö sai tehtud korralikult taime õrnalt ladvast tõmmates ei tohi see maast välja tulla.Istutamisel peaks taime juurekael jääma kuni paar sentimeetrit ümbritsevas maapinnast kõrgemale, sest vajudes jääb taime juurekael maapinnaga tasa. 7. Kultuuritööde vastuvõtmisel tuleb kontrollida kultuuri algtihedust, tehtud
meetri sügavune. Kaevamisel võib panna viljaka pealiskihi ühte hunnikusse ning sügavamalt võetud vähemviljaka mulla teise hunnikusse.Istutamisel võib augu põhja panna murukamara, seejärel istiku ja kui on vajalik tugiteivas, siis see samuti paika panna. Edasi asetatakse auku viljakas muld, seejärel sõnnik või kompost ning kõige peale vähemviljakas muld. Kui kirsipuu istik on väiksem, tuleb pärast murukamara asetamist augu põhja lisada viljakat mulda ja alles seejärel istik. Istutusaugu parajat suurust tuleb otsustada kohapeal ja istutamise käigus. Pärast istutamist peab mulla istiku ümber hoolega kinni tallama ning kastma istikut vähemalt 10 liitri veega. Kõige parem on istutada kahekesi, kuna istiku juured peavad jääma sirgelt ja parem on, kui üks hoiab istikut püsti samal ajal kui teine auku täidab. Üldiselt pannakse kirsipuud kasvama kevadel. Kirsipuude istutamisel tuleb arvestada, et kirsipuud vajavad enda ümber palju ruumi. Täiskasvanud
paljasjuurne taim, kõbla august välja võttes vajub muld vastu taime, mis järel see kinni surutakse. Suletud juurestikuga ehk potitaimed on need mis on laiemas kasutuses, enamikus uuenduses on just need taimed, seda eelkõige selleks, et on lihtsam transportida ja lihtsam istutada, istutus toimub spetsiaalse istutustoruga, istutamisel vajutatakse toru lõhikuga koonilise teravikuga maasse ja jalaga hoovale vajutades avaneb teravik, mis mulda kõrvale moodustab istutusaugu, seejärel pannakse torrusse taim mis vajub mööda seda istutusauku, taim peab jääma ülemise servaga 1-2 cm maapinnast sügavamale ning see vajutatakse jalaga kinni. Kultuuritööde vastuvõtmisel tuleb kontrollida kultuuri algtihedust, tehtud tööde kvaliteeti ning vajadusel täpsustada kultuuri pindala. Metsaistutuse juures tuleb kontrollida taime juurte mulda kinnitamise tugevust, juurekaela mullas olemise sügavust, juurte ebanormaalset
modelleerimispinnase puhul (vt p 6.2.9). Vahet tuleb teha ka kasvualuse ja kasvupinnase vahel. Kasvualus on insenertehniline rajatis, mis koosneb kõigist vajalikest aluskihtidest, geotekstiilidest, drenaaži- ning niisutussüsteemidest ja kasvupinnasest. Kasvupinnas on eelpool kirjeldatud komponentidest kokku segatud, kindlatele parameetritele ning taimejuurtele vajaliku kasvuruumi mahule vastav juurekeskkond. Kasvumuld on puittaimede istutusaugu täitmiseks kasutatav huumusrikas mineraalmuld. 6.1. Erinevate kasvupinnaste iseloomustus Allpool antakse erinevate kasvupinnaste lühiiseloomustus; konkreetsed parameetrid nende kasvupinnaste valmistamiseks esitatakse õppematerjali lisades olevates tabelites ja joonistel. 73 6.1.1. Üldotstarbeline kasvupinnas
Kaevamisel võib panna viljaka pealiskihi ühte hunnikusse ning sügavamalt võetud vähemviljaka mulla teise hunnikusse.Istutamisel võib augu põhja panna murukamara, seejärel istiku ja kui on vajalik tugiteivas, siis see samuti paika panna. Edasi asetatakse auku viljakas muld, seejärel sõnnik või kompost ning kõige peale vähemviljakas muld. Kui kirsipuu istik on väiksem, tuleb pärast murukamara asetamist augu põhja lisada viljakat mulda ja alles seejärel istik. Istutusaugu parajat suurust tuleb otsustada kohapeal ja istutamise käigus. Pärast istutamist peab mulla istiku ümber hoolega kinni tallama ning kastma istikut vähemalt 10 liitri veega. Kõige parem on istutada kahekesi, kuna istiku juured peavad jääma sirgelt ja parem on, kui üks hoiab istikut püsti samal ajal kui teine auku täidab. Üldiselt pannakse kirsipuud kasvama kevadel. Kirsipuude istutamisel tuleb arvestada, et kirsipuud vajavad enda ümber palju ruumi.
Praeguseks on puu arvatavasti tublisti kosunud. (Maakodu). 3.2 Istutamine Magnooliate juurestik on väga habras ja õrn, mistõttu hukkuvad maapeal pottides kasvavad taimed juba -10 kraadi juures. Ümberistutamist ja juurte kahjustamist taluvad magnooliad väga halvasti. Seetõttu tuleb istutamisel magnooliate juuri võimalikult vähe liigutada ja puutuda. Pärast istutamist aga katta juurepealne 3-5 cm paksuse puukoore-haputurba seguga, mis hoiab talvel juuri mõnevõrra soojemana. Istutusaugu põhja võib panna turbasegust kõdusõnnikut ning lehe- ja okkakõdu. Istutusauku tuleb kindlasti segada happelist rabaturvast ja multsida sellega ka magnooliataimede ümbrus. Kui on oodata erakordselt külmi talvi, tuleks magnooliapuukesi, vaatamata hubasele kasvukohale, kaitsta liigpakase eest varjutuskangastega (Hansaplant, 2011). Magnooliate juured on haprad ja saavad kergesti kannatada. Umbrohtude tõrjeks multši nende alune koorepuruga, see
Magnooliad on nõudlikud ka mullastiku suhtes. Enamik liike ja vorme eelistavad viljakaid, parasniiskeid ning õhurikkaid värskeid muldi. Muld peab kogu aeg olema parasjagu niiske, kuid mitte liigniiske. On aga ka liike, mis kasvavadki liigniisketel, hapukatel ja soistel muldadel. Magnoolia võib istutada tavalisse aiamulda, millele on lisatud turvast, sest pigem võiks muld olla pisut happeline kui aluseline. Mulla pH ei tohiks olla üle 7. Istutusaugu põhja võib panna turbasegust kõdusõnnikut ning lehe- ja okkakõdu. Kasvukohaks peab valima kas päikselise või poolvarjulise ja kindlasti tuulte eest kaitstud sooja kasvukoha. Noored taimed vajavad Eestis talvekatet, kuid pärast nelja-viit aastat taimed kohanevad ja nende külmataluvus paraneb (Kodukiri 2009). Kui on oodata erakordselt külmi talvi, tules puud, vaatamata kasukohale, kaitsta liigpakase eest varjutuskangastega (Hansaplant 2013). 2.3. Prunus avinum Kirsipuu 2.3.1
hõlpsasti omastatavad. Peale selle intensiivistuvad orgaanilise aine lagunemisel mulla mikrobioloogilised protsessid, muutes mulda kobedaks. (Mägi, Niiberg 1999). Samuti segatakse augu täitemulla hulka väikesed mineraalväetise- ja lubjakogused. (Jaama 1971). Mineraalväetisteks on põhiliselt lämmastik-, fosfor- ja kaaliväetis. Mida vähem kasutatakse orgaanilisi väetisi ja mida toitainetevaesem on muld, seda rohkem tuleb anda mineraalväetisi. (Mägi, Niiberg 1999). Viljapuude istutusaugu täitemullale soovitatakse segada juurde 10 kg komposti või kõdusõnnikut, 70 g kaalisoola, 150 g superfosfaati ning raskematel muldadel juurdumise soodustamiseks anda suuremaid väetiskoguseid. Leetunud muldadel soovitatakse 60 cm sügavusse istutusauku anda 400 g superfosfaati või 600 g fosfaadijahu, 400 g puutuhka või 60 g kaalisoola või 50 g kaaliumkloriidi ning 300...400 g lupja. (Jaama, A., Jaama, E. 1990) Kandeealises ploomiaias antakse väetised kogu aia pinnale
juurte arenemist. Mitte mingil juhul ei lõhuta palli tükkideks ega harutata juuri laiali. Elupuud istutatakse samale sügavusele, nagu nad olid puukoolis kasvades. Juurepall kaetakse mullaga ja tallatakse korralikult kinni. Kastetakse ka siis, kui hakkas parajasti tibutama. Kerge vihmahoog ei pruugi pinnast vajaliku sügavuseni märjaks teha. Parim pinnas istutamiseks koosneb 2 osast heast mullast, 1 osast turbast ja 1 osast liivast. Istutusaugu põhja sobratakse pinnasesse kuni 500 g kompleksväetist puu kohta. Kolmandast kevadest pärast istutamist rehitsetakse kevadeti mulda kevadväetist 100...120 g/m2. Esimese kuu 50 jooksul pärast istutamist kastetakse taimi vähemalt kord nädalas põhjalikult. Väga kuival perioodil kaks korda nädalas vett mitte kokku hoides. Igal juhul on kasulik keskpäeval värskeltistutatud taimede krooni kergelt piserdada.
annaabi.ee 
