(1978). Järgneva loomingu kontekstis jääb see raamat suhteliselt eraldiseisvaks, kuigi mitmed Karevale hiljemgi tunnuslikud momendid (range vorm, armastusluule jm) on juba näha siingi. ,,Päevapiltide" puhul märkas kriitika nooruslikku ilu ning võlu, kuid räägiti ka generatsioonile omasest stiilist. Sellena käsitleti eelkõige jooni, mis märgivad lähiühendusi J. Üdi ja J. Jõerüüdi luulega - mängumotiive, iroonilisust, linlikkust, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat. Poeetilises üldpilgus iseloomustab D. Kareva luulet rahulik ja selgepiiriline kujund, mis on mahutatud nappi sõnastusse. Kujund on laktooniline, minimalistlik, aforistlik, graafiline. Esimesest kogust alates toimub pidev liikumine kirjeldatavalt-fikseerivalt tasandilt sünteesiva ja üldistava suunas. Riimikasutus on võrdlemisi vaba, irdiimid ja kaugemad kokkukõlad sobivad hästi üldisesse luulemaastikku.
kõrge temperatuur, tekkis niinimetatud singulaarsus, kus kõik kaugused muutuvad nulliks ning kõik temperatuurid ja rõhud muutuvad lõpmatuks. Selle tagajärjel hakkaski universum plahvatuslikult paisuma. Paisumine on vaadeldav Hubble'i seose kaudu, mis ütleb, et mida kaugemal mingi galaktika meist on, seda kiiremini ta meist eemaldub. Suure Paugu teooria ei hõlma ainult üht paisumist vaid ka selle tagajärgi. Väljendi "Suur Pauk" võttis kasutusele Fred Hoyle, kes tahtis näidata selle iroonilisust ta ise sellesse ei uskunud ning pani sellise nime mõnitavalt, samuti näitamaks selle unustamatust. Teooria kinnitused Suure Paugu teooria juured ulatuvad antiik- ja keskaegsesse filosoofiasse. Kosmoloogias algasid teaduslikult eriti huvitavad ajad 20. sajandi algul. 1916. aastal avaldas Albert Einstein üldrelatiivsusteooria. 1922. aastal tuletas Alexander Friedmann üldrelatiivsusteooriast Universumi arengut kirjeldavad võrrandid. Selgus, et Universumi
Isotamm, veelgi üldisemaks sai irooniline mängulisus, mida tõi kaasa Üdi ja Liivi luule. 6. Mis iseloomustab 70-ndate aastate kirjandust? Ilmusid varem kirjutatud modernistlikud tekstid. Modernistlikumaks muutus mõne kassetipõlvkonna autori looming ja luulesse astusid uued noored. Tekstid muutusid kas kirjandusrikkamaks või risti vastupidi, kujundeid oli vähem, kui seni. ,,Ebaluuleline luule" tähendas seniste suurte taotlust asemel sihilikku väiksust, proosalisust, iroonilisust. Paralleelselt levis vabavärss ja riimiline laul. 7. Alliksaare loomingu iseloomustus Jätkas Underi, Talviku ja Alveri traditsiooni. Kirjutas väljapeetud keeles ja reeglipärases vormis ülevaid luuletusi. Neis on kauneid väljendeid ja vaimuideaale, ajatuid igatsusi ja abstraktsust. 60-dante alguses muutus Alliksaare käsitlus luulekeelest. Tema luulelaad on lähedal sürrealistide arusaamale teadvuse vabast voolamisest. Loomingu radikaalsemale
Radikaalsete otsingute ja välismõjude ilmekaim ristumishetk oli kirjanduses 60. ja 70. aastate vahetusel. Siis said ilmuda mõningad varem kirjutatud modernistlikud tekstid. Modernistlikumaks muutus mõne kassetipõlvkonna autori looming ja luulesse astusid uued noored. Tekstid muutusid kas kujundirikkamaks või risti vastupidi, kujundeid oli vähem kui seni. "Ebaluuleline luule" tähendas seniste suurte taotluste asemel sihilikku väiksust, proosalisust, iroonilisust. Paralleelselt levis vabavärss ja riimiline laul. Seisakuaja luule 70. aastateks oli kirjandusse tekkinud varasemast rohkem võimalusi. Jätkus veel sõja eelse põlvkonna tegevus, ilmusid Kersti Merilaasi ja Betti Alveri viimased uudiskogud. Arbujaliku stiilini jõudis oma hilises luules Debora Vaarandi. Luuleelu keskpunktid olid kassetiautorid Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Hando Runnel, Ander Ehin, Aleksander Suuman. Kerkis esile uus seltskond noori, kelle loomingulaad ja kirjandusse
Peagi järgnes ka esikkogu "Päevapildid". Järgneva loomingu kontekstis jääb see raamat suhteliselt eraldiseisvaks, kuigi mitmed Karevale hiljemgi tunnuslikud momendid (range vorm, armastusluule jm) on juba näha siingi. ,,Päevapiltide" puhul märkas kriitika nooruslikku ilu ning võlu, kuid räägiti ka generatsioonile omasest stiilist. Sellena käsitleti eelkõige jooni, mis märgivad lähiühendusi J. Üdi ja J. Jõerüüdi luulega-mängumotiive, iroonilisust, linlikkust, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat. 1980. Aastatel ilmunud tekstid toovad järk-järgult esile uusi tahke, mis kaugendavad tekste mistahes laadis põlvkondlikkusest ning kujundavad välja iseseisva ettekujutuse ,,karevalikkusest". See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes ,,Ööpildid", ,,Puudutus", ,,Salateadvus" ning ,,Vari ja viiv". Kareva luulest on tehtud statistilised uurimused (vrd Tootmaa 1983; Vähejaus 1996) näitavad
Peagi järgnes ka esikkogu "Päevapildid". Järgneva loomingu kontekstis jääb see raamat suhteliselt eraldiseisvaks, kuigi mitmed Karevale hiljemgi tunnuslikud momendid (range vorm, armastusluule jm) on juba näha siingi. ,,Päevapiltide" puhul märkas kriitika nooruslikku ilu ning võlu, kuid räägiti ka generatsioonile omasest stiilist. Sellena käsitleti eelkõige jooni, mis märgivad lähiühendusi J. Üdi ja J. Jõerüüdi luulega-mängumotiive, iroonilisust, linlikkust, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat. 1980. Aastatel ilmunud tekstid toovad järk-järgult esile uusi tahke, mis kaugendavad tekste mistahes laadis põlvkondlikkusest ning kujundavad välja iseseisva ettekujutuse ,,karevalikkusest". See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes ,,Ööpildid", ,,Puudutus", ,,Salateadvus" ning ,,Vari ja viiv". Kareva luulest on tehtud statistilised uurimused (vrd Tootmaa 1983; Vähejaus 1996) näitavad
1923 lahkus ta ootamatult koolist, ning läks Kohtla-Järve põlevkivikaevandusse, kus ta oli eemaldunud tavapärasest keskkonnast. Kohtla-Järvel jõudis ta selgusele, et luuletamine on tema tõeline kutsumus. Sellest ajast algas Heiti Talviku pühendunud luuletamine. Tema luule väljendab suuri filosoofilisi üdistusi ja ajakriitilisi seisukohavõtte kui inimese keerulist hingeelu. Luule on enamjaolt lüüriline, ning väljenduselt kindlavormiline, lakooniline ja tabav. Leida võib ka iroonilisust, huumorit ning pettumuste või eksimuste väljendamist. Heiti Talvik oli suur elufilosoofiline mees, tema pidepunkti moodustavadki idealismi lõhkumine, elu ürgtuuma tabamine ja isiku vabadus. Huvi loodusteaduse vastu mõjutas tema kirjanduslikku maitset, ta eelistas naturaliste ja realiste. Ning huvi filosoofia vastu õhutas tema isa tehtud kingitus , kaks köidet Schopenhauerit. Talviku mitmekülgne lugemus kajastuski tema loomingus.
Rousseau toob raamatusse ka ideaalse neiu Sophie. Ta kirjeldab sugupoolte erinevusi, mis on loodusest määratud, ega pea sugugi õigeks, et ühiskonnaelus naine mehega kõiges samu õigusi taotleb. Haridus, mida ta pakub välja Sophiele, on oluliselt erinev Émile'i haridusest. Sophiet, kui ideaalse naise kehastust, haritakse nii, et ta oleks kord oma mehe poolt valitsetav. Samal ajal haritakse Émile'i, kui ideaalse mehe kehastust, olema omavalitsuslik. Rousseau ei varja oma iroonilisust intellektuaalsete naiste suhtes. Et nii erasuhted kui poliitilised suhted Rousseau nägemuse kohaselt õigesti töötaks, peavad naised alluma. Seevastu hindab ta naist kui ilu kehastust, kes oma loomuliku kaunidusega suunab ühiskonda kombekusele ja headusele. Pedagoogika ei ole vägivaldne sotsialiseerimine, vaid loomulike soodumuste delikaatne arendamine. Ühiskonna- ja riigifilosoofia Ühiskondliku lepinguga kuulutavad inimesed, kes looduslikus seisundis olid
tuli välja ka esikkogu „Päevapildid“ (1978). Järgneva loomingu kontekstis jääb see raamat suhteliselt eraldiseisvaks, kuigi mitmed karevale hiljemgi tunnuslikud momendid (range vorm, armastusluule jm.) on juba näha siingi. „Päevapiltide“ puhul märkas kriitika nooruslikku ilu ning võlu, kuid räägiti ka generatsioonile omasest stiilist. Sellena käsitleti eelkõige jooni, mis märgivad lähiühendusi J.Üdi ja J.Jõerüüdi luulega – mängumotiive, iroonilisust, linlikkust, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat. 1980. aastatel oli Kreva luulelaad enam sümbolistlik (seega ka uusromantiline) ning üksikute emotsioonide peegeldused said maailmavaatelise terviku osaks. Kõige mõjusamalt ja üldistavamalt ilmneb see suund luulekogus „Vari ja viiv“ (1986). Selles tervikus paistab aga ikaagi olevat kaks poolt, üks seotuna tunnete ja teine mõistusega. Ehk teisisõnu: 1980. aastatel
· sotsiaalsed ja majanduslikud muutused sihtgrupis; · geograafilised faktorid. 2.2 Eestlaste stereotüübid endi ja teiste suhtes Eestlaste stereotüübid lähemate naabrite suhtes ei ole negatiivsed. Kõige kriitilisemalt suhtutakse hoopis iseendasse. Headest omadustest peavad eestlased endale iseloomulikeks ausust, kohusetundlikkust, tasakaalukust, arukust ning negatiivsetest joontest vihapidamist, üleolevust, egoistlikkust ja iroonilisust. Kindlasti on eestlane enda arvates kinnine, kuid sel omadusel on kord negatiivne, kord positiivne varjund. Kui teiste rahvuste esindajad peavad kinnisusega kaasnevat vähest suhtlemisoskust ja -valmidust reeglina väga negatiivseks omaduseks, siis eestlased ise pigem hindavad seda. 2. 3 Stereotüüpide muutmine Rahvuslikke stereotüüpe ja eelarvamusi saab muuta mitmel viisil. a) Teadmiste lisamisega
,,Päevapildid" (1978). Järgneva loomingu kontekstis jääb see raamat suhteliselt eraldiseisvaks, kuigi mitmed karevale hiljemgi tunnuslikud momendid (range vorm, armastusluule jm.) on juba näha siingi. ,,Päevapiltide" puhul märkas kriitika nooruslikku ilu ning võlu, kuid räägiti ka generatsioonile omasest stiilist. Sellena käsitleti eelkõige jooni, mis märgivad lähiühendusi J.Üdi ja J.Jõerüüdi luulega mängumotiive, iroonilisust, linlikkust, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat. 1980. aastatel oli Kreva luulelaad enam sümbolistlik (seega ka uusromantiline) ning üksikute emotsioonide peegeldused said maailmavaatelise terviku osaks. Kõige mõjusamalt ja üldistavamalt ilmneb see suund luulekogus ,,Vari ja viiv" (1986). Selles tervikus paistab aga ikaagi olevat kaks poolt, üks seotuna tunnete ja teine mõistusega. Ehk teisisõnu: 1980. aastatel sidus Kareva oma
allikaks luule spetsiifiline keel, häälikute asetus ja kõnekuju, jaotamine värssideks. Poeetika Aristotelese teos luulekunstist, oligi vana-kreeka keeles Poeetika. Luule oli tema jaoks matkimiskunst. Uurib kuidas on kirjandusteosed tehtud (lähtub retoorilisest ideest võtab efekti aksioomiks ja hakkab uurima kuidas see efekt saavutati). Näiteks: Mis muudab selle jutustaja mitteusaldusväärseks? Miks tundub see lause irooniline? St. me aktsepteerimine selle iroonilisust aga uurima kuidas. Missugune on gooti kirjanduse ruum jne. Ei jaga hinnanguid, vaid uurib ja kirjeldab. Retoorika (Aristoteles) veenmiskunst. Uurib kuidas kirjandusteosed mõjuvad. Näiteks: Luule ülendab. 20saj retoorika uurib keelekasutuse strateegiaid, teda huvitab praktiline efekt. Uurib kuidas effekt saavutatakse. Diskursus analüüsib kuidas praktikas toimib ja mida saab saavutada. Tihti analüüsib lisaks kirjandusele ka ajakirjanduskeelt, poliitikute kõnesid,
annaabi.ee 
