kuulaja teadvuse kiiresti. Dagö tekstimaailma suurim voorus on hoidumine lamedast üheplaanilisusest, koos sellega masinlikust ettearvatavusest. Minu jaoks on Saatpalu tekstide peamised märksõnad: nostalgia, ekstaas ja iroonia, mis näivad kõik põgusal vaatlusel kandvat omavahel ühitamatut maailmatunnetust. Dagö laulude kirjanduslik käekiri on virtuoosne ja kujundirikas, selles annavad tooni kõlamängud, intertekstuaalsed vihjed, sõnamängud ning kohati teatraalne otsekõnelisus. Ehkki suur osa sõnu kirjeldab tõukumisi ja tõmbumisi armastusest, nimetut ootust ning eneseotsinguid, leiab sealt ka vihjeid paljule muule: distants elu suhtes, mis lubab elu ,,hädaorgu" vaadelda leebelt ja tüünelt, intellektuaalse irooniaga. Kui keegi küsiks, et mis on minu lemmik laul Dagö esituses, siis oleks sellele vastamine ääretult keerukas, sest vaieldamatult on kõik nende laulud head ning
Vallaku külarealistliku novelli ,,Maanaine" ning kirjutas ja lavastas selle ümber arvukate stilistiliste variatsioonidena. Undi suhe lavastatavate kirjandustekstidega oli eesti teatri kohta üldse tavatult aktiivne: ta töötles neid, liitis ja lahutas sündmusi ning tegelasi, tõi sisse tsitaate ja viiteid paljudele teistele kultuuritekstidele, asetades teose uutesse seostesse. Näiteks teisendas ta ,,Hamleti tragöödia" värssteksti proosaks. Undi teatritekstid on kõrgel määral intertekstuaalsed, seda oli ka lavastuse poeetika. Kirjaniku lavastustele oli omane kummastav iroonia ja rõhutatud teatraalsus. Sisulisest küljest olid Undi lavastused mitmetähenduslikud ning avatud erinevatele tõlgendustele üsna laias ulatuses; nende sõnumit ei saa lihtsalt ja lühidalt formuleerida. Eesti autoreist olid talle olulisimad Oskar Luts ja A. H. Tammsaare. Iseseisvuse eelõhtul tegi Unt ,,Tõe ja õiguse" III osa põhjal kaksiklavastuse ,,Priius, kallis anne. Taeva kingitus".
lacan jt. viimased loengud. Armudiskursus Barhtes77':((mingi bändi plaat lexicon of love)Armudiskursuse fragmendid armu tunne on keeleline, tekstiline. Armastaja portree on keeleline. Armastuse keel on see, mida inimesed räägivad, see on üksildane kõne(kõneleb iseendaga) armastaja keel ilmutab ennast figuuride kaudu .Figuur keelefragmendid, mis on(keele) koreograafilised, füüsilised kujutused.Nad on sõnalised, aga saad käsitleda kehalistena(põlvele laskumine) Figuurid on intertekstuaalsed, viitavad sellele, mis on kuuldud/nähtud, koosnevad seostest, igal armastajal on oma figuuride varamu, mida ta kasutab. Kõik figuurid ilmuvad meie ette korrastamatuna( ei integreeru kõrgemal trasemel looks, vaid on eraldi fragmentidena) midagi kalendritaolist pole esimest figuuri, pole viimast. Vaatab neid tähestikuliselt lihtsustamiseks. ,,armastaja kõne on klisseelik kõne" esineb automatism- nt. kordus, kramplikkus
Ta rõhutas lavakunsti sõltumatust kirjandusest ning väärtustas vastupidi psühholoogilise teatri esteetikale teatri kunstlikkust, mängulisust ja kehalisust. Tsensuuri varisedes alustas ta absurdidraama lavastamist. Kunstilises mõttes torkab silma paljustiililisus. Ta sulatas või segas ühes lavastuses kokku väga erinevaid stiili- ja zanrielemente, tundetoone ja mänguvõtmeid, taotlematagi terviklikku üldmuljet. Undi teatritekstid on intertekstuaalsed. 20.Mati Undi teatrimõistmise ja rezii peajooned, lähemalt üks lavastus. Tema teatrimõistmist mõjutasid Antonin Artaud, kaudsemalt Bertolt Brecht, samuti oli ta kodus sajandilõpu avangardses teatrimõttes. Ta rõhutas lavakunsti sõltumatust kirjandusest ning väärtustas vastupidi psühholoogilise teatri esteetikale teatri kunstlikkust, mängulisust ja kehalisust. Undi teatritekstid on intertekstuaalsed. Tema lavastustele oli omane kummastav iroonia ja rõhutatud teatraalsus
kaasneb nende tähenduse muutmine Kogu keele ja keelekasutuse, märgisüsteemide eksisteerimise viis. Kõik tekstid on dialoogis teiste tekstidega ja ka ise dialoogilised. Uuritakse allikaid, mõjutusi, vihjeid ja viiteid. Nt Dostojevski on Tammsaaret mõjutanud kuidas? 22. nov. 05. a. Intertekstuaalsus uurib kuidas tekstid on üksteise sees vastuolus. Kristeva väidab, et kõik tekstid on intertekstuaalsed. Erinevad tekstiosad on intertekstuaalsed erineval viisil. Vastuolu: kirjandustekst markeerib oma piire vs. tekst on midagi lõputut ja piiritut. Tava intuitsioon ütleks pigem, et tekstid on eraldi me süveneme korraga ühte teksti, raske on ette kujutada ilma lõpu ja alguseta hiiglaslikku tekstiruumi. See mida Kristeva ja Bart kasutavad metafoorina ja abstraktselt, on tänapäeval tõelisuseks saanud, kasvõi interneti kaudu (vihjed ja viited). Georg G. Landow ,,hypertext" varieeruva teksti põhimõte. Lugemisprotsess muutub
C. Lewis, Ann Radcliffe, Mary Shelley Saksa Schauerroman Prantsuse "roman noir" Tänapäeva romaaniliigid: · Teadvusevoolu romaan- lõhub reegleid, püsiv tegelaskuju, süzeelisus puudub...Joyce Ulysses · Antiromaan- aja ja ruumi eksperimentaalsus J.Barnes 4. Proosateose analüüs Kirjandusteose fiktsionaalse maailma komponendid Tegelased (tegelaste tüübid, nimed, portreed) toob välja mõned suhted ajal ja kirj tegel vahel: 1. Intertekstuaalsed. Nt tegelase eluseikadest jutustamise tekstid,peegelversioonid 2. Inertekstuaalsed: ühe ja sama nimega tegelaste esinemine mitmetes teostes, nt Dracula tegelase esinem mitmetes teostes 3. tegelasel on ajalooline reaalne teisik, ta on pandud tegutsema fiktsionaalses maailmas Tegelaste tüübid: muutlik, muutumatu,liikuv/liikumatu; realistlikud,sümboolsed Tähenduslikud on ka tegelaste nimed, tegelaste nime kasut üldnimena ja vastupidi
Informatsiooni ja meelelahutuse vaheline pinge on alati olemas – lugu peab olema põnev ja müüv, aga samas ka tõsiseltvõetava infosisaldusega. See pinge liigub kord ühele, kord teisele poole. Keskne teema, kuidas ajakirjandust teha, on üks probleem tänapäeval. Uudislugude pealkirjades on ainsus löövam kui mitmus. Pealkirjavorm on tsitaadi moodi, kaotatud on saatelause ja jutumärgid, alles vaid ütleja ja koolon. Uudistekstid on polüfoonilised (eri kõneleja häälte segunemine), intertekstuaalsed. Uudise info saadakse allikatest ja paneb kokku, mitte ei kirjuta oma peast midagi, vaid vahendab talle öeldut. USA ajakirjanduse mõjul on 90ndatel tulnud Eestisse põhimõte, et olulisimad on tsitaadid ja allikad – nii kaovad žanripiirid. Uudis- ja arvamusloo segunemisel tekib uudisarvamus. Uudise jaoks pole enam vaja sündmust, vaid piisab kommentaaridest. Uudistele on iseloomulik minevikulisus. Arvamuslood üldiselt olevikus. Kuna üldiselt refereeritakse
Kirjutab väga traditsiooniteadlikuna, eeskujuks 20. sajandi alguse eesti luule (aga mitte 60ndate põlvkond). Avakogudes punkluulest inspireeritud anarhistikuju. Kuid tal ka traditsiooniline armastaja poos. Pööre loomingus ,,Towntown & 28" ilmumisel. Toimunud on rahunemine, tulnud kirjutamisesse staatilisus. Etonofuturismi väsimus (kriitika ütles nii). Muutunud argisemaks, isiklikumaks. Rohkem metafüüsilisi mõtisklusi. Hakkavad taanduma ka keelemängud, intertekstuaalsed mängud, ülekaalu saavutavad reklaamitsitaadid jm kaasajaainelised viited. Kivisildnik loomingu algperioodil suhestub Kivisildnik väga palju religioosse diskursusega (nii kristliku kui islami religiooniga). Alustab üsna truu sürrealismi jüngrina. Nii Breton kui Salvador Dali on tema jaoks alguses väga tähtsad. Teine mõjude kompleks seostud kontseptualismiga. Nagu nimetus ütleb see on seda tüüpi kunst, mille keskne arusaam on teatud mõiste või idee
Postmodernism õppis massikultuurilt erinevaid vastuvõtu stimuleerimise tehnikaid, sõltuvalt "interpreteerivatest kooslustest". Välistelt tunnustelt on kitshi kerge postmodernismiga segi ajada, aga kitsh ei suutnud intellektuaalset publikut kaasa haarata (kitsh ei ole võimeline "lõbustama, samal ajal mitte hoidudes probleemidest"), siis PM kaasab just sellise auditooriumi, kes n suuteline hindama irooniat, teose "tehtust", leida intertekstuaalsed koodid, st lõbutseda, kuid omandad ka uut teadmist. Innovatsioon ja kordus -- põhitelg arutlustes massikommunikatsiooni epohhi kunsti zhanridest, liikidest ja võimalustest. Modernism ja metafoor -- alati midagi uut. Massmeedia produktsioon assotsieerus tööstusega, ei ole kunst. Modernistliku esteetika jaoks on massmeedia produktide põhikarakteristikateks: kordus kopeerimine kindlale skeemile allutatus liiasus (vastukaaluks informatsioonile)
Tegelased on ennekõike just lapseea ja täiskasvanuea vahel olevad tüübid, kes mitmesugusel moel selles maailmas hakkama üritavad saada. Siin on aga ka üks erijoon, mis puudutab paljusid 90ndate lõpul debüteerinud autoreid siin on küllalt tähtsaks taustaks nõukogudeaegne väikelinn. Berk Vaher jätkab stiiliga mängimist ja nendega katsetamist on realistlikke lugusid, aga teiselt poolt on siin ka väga rõhutatult intertekstuaalsed novellid ja lood kus mängitakse erinevate tekstidega või ülepea kirjutamise kui tegevusega. Üks eriline zanr, mis nende erinevate juttude vahele on asetatud, on midagi sellist, mida ta ise kutsub tekstimixideks. Eesti nüüdiskirjandus Janek Kraavi Selline nimetus viitab juba seotusele muusikaga
kokkuvõtet. Poe novellis on see mõtisklus analüütilistest võimetest, arutlus malest ja kabest. Kabe arendab analüütilisi võimeid paremini. Järgnev ekspositsioon on põhisündmustega seotud, selles sisaldub tegelaste iseloomustus ning tegevuse aja ja koha kirjeldus. Järgneb töötlus ja siis repriis (algosade kordumine, millega kaasneb süzee ootamatu pööre. Järgneb repriisi töötlus, mis seostub uue süzeepöördega. Järgneb kulminatsioon ja siis puänt. Epiloog. Intertekstuaalsed ehk tekstide-vahelised seosed. Bahtin seostab intertekstuaalsuse dialoogi ja heteroglossiaga. Dialoog on võõra kõne peegeldus suulises või kirjalikus tekstis kahehäälne kõne. Bahtini jaoks on igasugune kirjalik kõne sügaval suulises kõnes juurdunud. Ka kahehäälses kõnes tegutsevad kaks häält koos ja on teineteise olemasolust teadlikud. See, et partnerid tunnevad teineteist ja ootavad teineteise repliiki, määrab ära dialoogi struktuuri. Igasugune monoloog on dialoogi vorm,
annaabi.ee 
