Need probleemid kükitavad siinsamas, su peas, su ümber, su sees. Probleemi defineeritakse kui lahendust nõudvat küsimust või ka raskesti lahendatavat ülesannet. Just asjad, mis sisaldavad sõna ''raske'' tekitavad inimaju 14 miljardile närvirakule krambi, aga raskused polnud mitte selleks, et neid ületada? Kõike mis on raske või veidi keerulisem kui kerge, püütakse iga hinna eest vältida. Samas, ei tasu üldistada - leidub ka julgemaid ja pealehakkajamaid. Kuid ülidiselt on inimloomusesse kodeeritud miski, mis käseb alati ümbernurga hiilida. Oodaku ees mis tahes - raudsein või lahendamist nõudev probleem. Tavaliselt on nii, et asi mis alati ootamatult ja halval ajal tuleb on kas halb uudis või miski muu ebameeldiv. Kuid see ebameeldiv on sageli meie endi põhjustatud. Kas millegi tegemata jätmine või vales kohas suu pruukimine. Näiteks tööülesanne, mis pikemat aega unarusse on jäänud, probleemid kodustega, probleemid sõpradega. Kõik need on asjad,
Siin peitubki võib-olla vastus sellele, miks ei suudeta 21. sajandil, kus kõik tahavad maailma päästa, ajada asju nii nagu üks inimsugu peaks seda suutma, vaid peetakse tulevahetust Iraagis ja Afghanistanis. Piirkonnad, mis on inimeste aastate pikkuste jõuga ülesehitatud, lõhutakse hetkega kerge päästikule vajutamisega. Tõepoolest, lihtsam on õhkida kui pidada vastasega sõnasõda. Kurb on see, et tagajärgi ei osata hinnata. Ilmselt on inimloomusesse kodeeritud laiskus- kui võimalik, siis minna lihtsamat teed. Maailmas on kord, et kõik peab tasakaalus olema, nii hea kui halb. Ehk olekski palju tahetud, et ühiskond oleks veatu ja pidevalt arenev. Ka loodus, keda võib pidada raha- ja valitsemisehulluses erapooletuks, peab vajalikuks mõnikord loodud lammutada. Olgu katastroofiks tsunami või mõni kena naisnimega orkaan, tagajärjed on masendavad. Kelle poole siis näpuga näidata?
22. ER kasuks: Ühiskonnad on erinevad ja ER annab meile aluse olla sallivad. ER kriitika: mitmekesisus on teooriate suhtes neutraalne,sõltuvuses pole teooria, asjad on kontekstis,eri kultuuride poolt võivad samad asjad olla ikka au sees, aga lihtsalt teises kontekstis. 23. Universaalsele inimloomusele toetudes saab väita, et kõik eri ühiskondade moraalinormid taanduvad lõpuks samadele väärtustele, kuna inimloomusesse on mingid väärtused juba sisse kirjutatud. 24. Eetiline absolutism moraal kehtib alati, eranditeta;Eetiline subjektivism moraal on sõltuv ja muutuv;Eetiline objektivism Moraal kehtib kõigile;pluralism olemas on mitmeid seesmisi hüvesid. Eetiline monism- olemas on üks seesmine hüve. 25. Pluralistlik objektivism On olemas mitmed moraalireeglid,mis kehtivad kõigile Näiteks 10 käsku. 26
See, et me ei suuda taluda ettekujutust surmast, muudab valu meile talumatuks. Valu kardetakse kui surma tavalist eelkäijat. Meie arvamus asjadest annab neile ka vastava väärtuse. Mõtleme ainult sellele, mis asjade omandamine maksma läheb. Teame küll hinda, aga tegelikku väärtust mitte. Ihnsust ei sünnita puudus, vaid üleküllus. Mida suurem rahakoorem, seda suurem hirmukoorem. Rahul on see, kes usub end rahul olevat. Renessanss on inimloomusesse süvenemise ja selleuurimise avardumise aeg. Toimub humanismi taaskehtestamine. Pannakse rõhku inimese väärikusele ja oleviku tähtsusele. Inimene on võimeline iseseisvaks ja individuaalseks arenguks. Inimese suhe maailma on avastav ja nautiv. Essees on ajastule omaselt tsiteeritud palju rooma antiikautoreid ja sobitatud neid uue ajastuga. Montaigne keskendub inimesega seotud omadustele ja filosoofiale. Looduse ülistamisele ja olemisele loodusega kooskõlas
Andrus Tool/Klassikaline saksa filosoofia/FLFI.01.020. Metafüüsika eripära teaduste süsteemis. Kui ülesandeks on defineerida metafüüsika eripära, siis tuleb muidugi kõigepealt küsida, millisest metafüüsikast on jutt. Kas traditsioonilisest metafüüsikast nagu see Kanti ajal faktiliselt olemas oli? Nagu eelpool kõneks olnud, oli tolle distsipliini teaduslikkuses küll piisavalt alust kahelda. Kuid teisalt oli ka olemasolev metafüüsika kasvanud välja inimloomusesse kätketud “üldisest inimmõistuse huvist” teatud teemade vastu, mida peaks rahuldama ka võimalik tulevane teaduslik metafüüsika. Viimane peaks seetõttu omama mõningaid selliseidki tunnuseid, mis olid olnud iseloomulikud neile vormidele, milles inimmõistuse metafüüsilise huvi senini oli teostunud. Kant toob välja kolm parameetrit, mille alusel on mõttekas erinevaid teadusi omavahel võrrelda ja nende eripära määratleda. Need on
kultuuritraditsiooni. Kultuur tähendab ka järkjärgulist eemaldumist loodusest. Inimesele on kultuur loodusest esmasem, ajalugu tähtsam bioloogiast. INIMENE ON AJALOOLINE OLEVUS Kõik rassid pole võrdsed. Kõik ei peagi olema, kõik ei taha amerikaniseeruda. Inimõiguste ideoloogia rajaneb neljal usuartiklil: 1. usul inimkonna ühtsusesse ja selle ühtsuse moraalsel tähendusel; 2. usul "inimisiksuse eksisteerimisse", mis on sõltumatu iga konkreetse indiviidi tunnustest; 3. usul "inimloomusesse", mis annab põhjust "loodusõiguseks"; 4. lõpuks usul, et indiviidi tuleb eelistada orgaanilistele ja ajaloolistele ühiskondadele, nagu kultuurid, rahvad ja rahvused. Kuna inimõiguste ideoloogia tõstab abstraktse üksikisiku õigused üle konkreetse kuuluvuse kustutatakse oleviku nimel minevik ja suhe oma kultuuri. Inimõigusi kaitsev isik on aluspinnata, tal ei ole kultuuripärandit, ei ole kuuluvust või ta tahab mõlemad hävitada.
inimene ei keskendu piisavalt hingele. Hinge peab õppima tundma, et äratada temas kõikvõimsad jõuvarud. Kuid samas on inimesed nõus valu kannatama näiteks ilu nimel. Meie arvamus asjadest annab neile ka vastava väärtuse. Mõtleme ainult sellele, mis asjad meile maksma lähevad. Teame hinda, kuid mitte tegelikku väärtust. Ihnsust ei sünnita puudus vaid üleküllus. Mida suurem on rahakoorem, seda suurem ka hirmukoorem. Rahul on see, kes tunneb end rahulolevat. Renessanss on inimloomusesse süvenemise ja selle uurimise avardumise aeg. Toimub humanismi taaskehastamine. Pannakse rõhku inimese väärikusele ja oleviku tähtsusele. Inimene on võimeline iseseisvaks ja individuaalseks arenguks. Inimese suhe maailma on avastav ja nautiv. Essees on ajastule omaselt tsiteeritud palju Rooma antiikautoreid ja sobitatud neid uue ajastuga. Montaigne keskendub inimesega seotud omadustele ja filosoofiale. Looduse ülistamisele ja olemisele loodusega kooskõlas
ta surma, vaesust ja valu. See, et me ei suuda taluda ettekujutust surmast, muudab valu meile talumatuks. Valu kardetakse kui surma tavalist eelkäijat. Meie arvamus asjadest annab neile ka vastava väärtuse. Mõtleme ainult sellele, mis asjade omandamine maksma läheb. Teame küll hinda, aga tegelikku väärtust mitte. Ihnsust ei sünnita puudus, vaid üleküllus. Mida suurem rahakoorem, seda suurem hirmukoorem. Rahul on see, kes usub end rahul olevat. Renessanss on inimloomusesse süvenemise ja selleuurimise avardumise aeg. Toimub humanismi taaskehtestamine. Pannakse rõhku inimese väärikusele ja oleviku tähtsusele. Inimene on võimeline iseseisvaks ja individuaalseks arenguks. Inimese suhe maailma on avastav ja nautiv. Essees on ajastule omaselt tsiteeritud palju rooma antiikautoreid ja sobitatud neid uue ajastuga. Montaigne keskendub inimesega seotud omadustele ja filosoofiale. Looduse ülistamisele ja olemisele loodusega kooskõlas
Miks on kaks küsimust metafüüsika kohta? Metafüüsika üks aspekt on teadusteoreetilisus – empiiriline vaatlus ja võrrelda parameetreid, kuidas metafüüsika paistab ehk ei paista teadusena ja jääb teistele teadustele alla. Teine aspekt on antropoloogiline käsitlus ja sellega viiakse metafüüsika suhtesse inimloomusega – vaadeldakse kui inimloomust. Inimloomusele omistatakse huvid, eesmärgid jne ehk muutub subjektiks. Metafüüsika küsimused on aga inimloomusesse kätketud ja sellest ei saa loobuda. Põhiline on transtsendentaalne käsitlus ja see seostab metafüüsikat tunnetesvõimetega. Tunnetusvõimed on väljatoodud – skeem, 6. erinevat. Need on omakorda seisunditeadvus ja teadvus üldse. Metafüüsika peaks suhestuma saavutatud tulemustega, milline on teaduse struktuur. Selleks on kaks sammu: see, mis on juba tehtud, annab võimaluse analüüsida olemasolevat metafüüsikat(inimloomusele avardatud). See pole leidnud aga teaduslikku vormi
-) Benois ei väsi kordamast: INIMENE ON AJALOOLINE OLEVUS, KELLE AJALOOLISUS ON PANDUD PAIKA TEMA KULTUURI POOLT. -) Kultuur ise evolutsioneerub pidevalt. Kultuur ja rass on tema arvates sügavalt sisemiselt seotud. -) Inimõiguste ideoloogia rajaneb neljal usuartiklil: 1. usul inimkonna ühtsusesse ja selle ühtsuse moraalsel tähendusel; 2. usul "inimisiksuse eksisteerimisse", mis on sõltumatu iga konkreetse indiviidi tunnustest; 3. usul "inimloomusesse", mis annab põhjust "loodusõiguseks"; 4. lõpuks usul, et indiviidi tuleb eelistada orgaanilistele ja ajaloolistele ühiskondadele, nagu kultuurid, rahvad ja rahvused. -) Inimene on suhteliselt uus leiutus. Kujutlus inimesest on piibellik. -) Kaduma on läinud keskmine dimensioon: inimese ankurdatus kultuuri, rahvasse, rahvusse. -) Kuna inimõiguste ideoloogia tõstab abstraktse üksikisiku õigused üle konkreetse kuuluvuse kustutatakse oleviku nimel minevik ja suhe oma kultuuri.
loomuomast korrastatust, ühiskonna toimimise ning arengu seaduspärasusi. Subjektivistlik normikäsitlus - õigus on ühiskonda kujundav ja valitsev tegur. Positivistlik õigusõpetus - õigus on suletud süsteem, mis toimib iseenda alusena. Sotsiaalse korra allikas on seaduseks vormitud inimlik tahe, puhas subjektiivsus. Loomuõiguslik õpetus - käsitab õigust ühiskonna loomuomase, objektiivselt antud struktuurina, inimloomusesse või ühiskondlikesse suhetesse kätketud objektiivse korrastusena, kuid samas omamoodi regulatiivse ideaalina, mida püüeldes on võimalik ehitada üles õiglane inimsuhete kooslus. Tunnistatakse inimese tahtest sõltumatu, objektiivse korrastatuse võimalikkust, aga seostatakse viimane ikkagi igavikuliste absoluutidega, ideaalkujunditega ühiskondlikust olemisest, mitte reaalse ühiskonna asjaoludega. 1
toimimise ning arengu seaduspärasusi. Subjektivistlik normikäsitlus- õigus on ühiskonda kujundav ja valitsev tegur. Positivistlik õigusõpetus- õigus on suletud süsteem, mis toimib iseenda alusena. Sotsiaalse korra allikas on seaduseks vormitud inimlik tahe, puhas subjektiivsus. Loomuõiguslik õpetus- käsitab õigust ühiskonna loomuomase, objektiivselt antud struktuurina, inimloomusesse või ühiskondlikesse suhetesse kätketud objektiivse korrastusena, kuid samas omamoodi regulatiivse ideaalina, mida püüeldes on võimalik ehitada üles õiglane inimsuhete kooslus. Tunnistatakse inimese tahtest sõltumatu, objektiivse korrastatuse võimalikkust, aga seostatakse viimane ikkagi igavikuliste absoluutidega, ideaalkujunditega ühiskondlikust olemisest, mitte reaalse ühiskonna asjaoludega. Ka loengukonspektist näha, et eri tegelased on õigust defineerinud erinevalt
annaabi.ee 
