1630ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid. Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem vene talupoegi, kust saabus ka käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid ning kes loomulikult paiknesid enamasti IdaEestis. Suur osa Eesti "uusasustamisel" etendasid soomlased, kes asusid eriti arvukalt Viru ja
Rootsi aega nimetatakse ka Rootsi-Poola ajaks. Peale mitmeid pikki sõdu, oli Eestimaa alad täiesti laastatud. Inimesi elas siin arvatavasti alla 100 000. Paljud linnad, kindlused, mõisad olid varemetes. Mõisnikud, kes soovisid kiiresti tööjõudu kasvatada, pakkusid talurahvale mõni aasta maksuvaba elu nende alal. Nii liikuski umbes kolmandik rahvast vähe viljakatelt aladelt laastatud viljakamatele aladele. Talurahvas valis endale viljakamaid maid elamiseks ja samuti valiti ka inimlikumaid mõisnikke. Põhjus, miks talupojad nii vabalt said liikuda, oli see, et paljudes piirkondades polnud isegi mõisnikku. 17. sajandil hakkas Eestisse saabuma palju välismaa talurahvast. Näiteks Lätist, Soomest, Rootsist, Venemaalt, isegi kaugemalt, näiteks Sotimaalt, Hollandist, Saksamaalt, jne. Välismaa talurahvas moodustas Lõuna-Eestis lausa 17% kogu sealsest rahvastikust. Kõige rohkem oli Eestisse elama asunud venelased, kes paiknes põhiliselt Ida-Eestis
Enne Liivi sõda elas Eestis 250 000 300 000 inimest. 17. sajandi 20. aastaiks oli rahvaarv langenud 120 000 140 000 inimeseni. Rahvaarvu langemise põhjused: 1) Sõjas laastati palju elamuid 2) Näljahäda 1601. - 1603. aastal. Sise ja välismigratsioon aitas kaasa tühjade maade uuesti kasutuselevõtule 17. sajandi 30. aastail. Sisemigratsiooni põhjusteks olid: 1) inimeste kolimine paljudesse tühjadesse taludesse. 2) Inimesed otsisid viljakamaid maid ja inimlikumaid mõisnikke. Välismigratsiooni põhjusteks olid: 1) Tagakiusamise tõttu rändasid sisse Vene vanausulised. 2) Soomlased pagesid siia kohustusliku sõjaväeteenistuse eest 3) Riiklik kolonisatsioonipoliitika Eesti rahvas jäi siiski püsima, kuna peale Põhjasõda jäi püsima kestev rahuaeg, sisserännanud rahvad assimileerusid ( sulandusid ) eestlastega ning Eesti mehi ei võetud sundkorras sõjaväkke. Suur Nälg tabas Eestit aastatel 1695.-1697
1630- ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talupoegadest. Otsiti hävinud kodu asemel uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud. Valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud mõisnikkugi, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid. XVII saj. teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes moodustasid LõunaEestis koguni 17% talurahvast. Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem vene talupoegi, kust saabus ka käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid ning kes loomulikult paiknesid enamasti IdaEestis
1620 oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid. Suur osa Eesti "uusasustamisel" etendasid soomlased, kes asusid eriti arvukalt Viru ja Harjumaale, kus nad moodustasid vastavalt 20% ja 12% rahvastikust, olles koondunud omaette küladesse. Rohkesti asus soomlasi ka Põltsamaa ja Tartu ümbrusse. Osalt asustasid neid Eesti riigivõimud, osalt
Rahvaarv oli katastroofiliselt kahanenud. Talurahva arvu hinnati vähem kui 100 000-le. Kõige raskemalt olid kannatanud tihedamalt asustatud ja jõukamad alad. Järvamaal seisid tühjalt 90% taludest. Ka Tallinn, Viljandi ja Lääne-Tartumaa olid laastatud. 1630. aastatel hakati talumaad uuesti kasutusele võtma. Vähemviljakatest piirkondadest liikus talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Valiti soodsamaid põllumaid ja inimlikumaid mõisnikke. Oluline osa saarlastest suundus mandrile. Eestisse saabus ka teiste rahvaste esindajaid. Kõige rohkem asus siia vene talupoegi, aga ka soomlasi, lätlasi. Vähem oli sakslasi, leedulasi, rootslasi, hollandlasi, sotlasi. Sisserändajad võtsid omaks kohaliku keele ja kombed. Pärast sõdade lõppu kasvas eestlaste arv suhteliselt kiiresti. Soodsad olud tagasid suure sündimuse. 1695. aastaks olevat Eestis veidi üle 350 000 inimese. Rootsi-Vene sõda.
Rahvaarv oli katastroofiliselt kahanenud. Talurahva arvu hinnati vähem kui 100 000-le. Kõige raskemalt olid kannatanud tihedamalt asustatud ja jõukamad alad. Järvamaal seisid tühjalt 90% taludest. Ka Tallinn, Viljandi ja Lääne-Tartumaa olid laastatud. 1630. aastatel hakati talumaad uuesti kasutusele võtma. Vähemviljakatest piirkondadest liikus talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Valiti soodsamaid põllumaid ja inimlikumaid mõisnikke. Oluline osa saarlastest suundus mandrile. Eestisse saabus ka teiste rahvaste esindajaid. Kõige rohkem asus siia vene talupoegi, aga ka soomlasi, lätlasi. Vähem oli sakslasi, leedulasi, rootslasi, hollandlasi, sotlasi. Sisserändajad võtsid omaks kohaliku keele ja kombed. Pärast sõdade lõppu kasvas eestlaste arv suhteliselt kiiresti. Soodsad olud tagasid suure sündimuse. 1695. aastaks olevat Eestis veidi üle 350 000 inimese. Rootsi-Vene sõda.
1620 oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid. 17. sajandi teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes moodustasid LõunaEestis koguni 17% talurahvast. Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem moskoovia talupoegi. Moskva Tsaaririigist saabus ka käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid ning kes loomulikult paiknesid enamasti IdaEestis
1630-ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talupoegadest. Otsiti hävinud kodu asemel uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud. Valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud mõisnikkugi, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid. XVII saj. teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes moodustasid LõunaEestis koguni 17% talurahvast. Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem vene talupoegi, kust saabus ka käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid ning kes loomulikult paiknesid enamasti IdaEestis
Saaremaa- Taani ja Rootsi sõja käigus rahulepingu tulemusena Rahvastik 17. sajandil 1620 oli siine rahvaarv 120 000 mõisnikud võtsid küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tav. 3 aastaks igasugustest maksudest talupojad liikusid väheviljakatelt aladelt laastunud viljakamatele aladele. Otsiti hävinud kodu asemel uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud Valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem vene talupoegi, saabus ka käsitöölisi, kalureid ja kaupmehi kes paiknesid Ida-Eestis Suure grupi moodustasid ka lätlased, kes asusid elama eelkõige Valga ümbrusesse Kokku oli u 10 võõrrahva liikmeid: (poolakad, sakslased, leedulased,rootslased, ungarlased, hollandlased ja sotlased Tagasilööke tõi Vene-Rootsi sõja sündmuse ajal katk, rahvastiku kasv pidurdus Kindralkuberneri ülesanded
1630ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid. 17. sajandi teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes moodustasid LõunaEestis koguni 17% talurahvast. Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem vene talupoegi, kust saabus ka käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid ning kes loomulikult paiknesid enamasti IdaEestis.
1630-ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talupoegadest. Otsiti hävinud kodu asemel uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud. Valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud mõisnikkugi, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid. XVII saj. teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes moodustasid LõunaEestis koguni 17% talurahvast. Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem vene talupoegi, kust saabus ka käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid ning kes loomulikult paiknesid enamasti IdaEestis.
Õuekohtus, mis asus pikka aega Tartus. Edasivõis kaevata rootsi kuningani, kelle sõna jäi lõplikuks 1629 sõlmiti Poola ja rootsi vahel pikaks ajaks rahu. 1620ndal oli ralurahvast vähem kui 100 000, Järvamaal, Tallinnas, Viljandimaa, Virumaa lääneosa, lääne-tartumaa seisis tühjalt 90% taludest. Toimus vaba talurahva liikumine. vahetati elukohti, otsiti hävinud elukoha asemele uut või jäädi sinna kus sõjas oldi jäänud, valiti soodsamaid põllumaid ja inimlikumaid mõisnikke. 1630ndal moodustasid Saaremaa elanikud veerandi kõigist eestlastest. seetõttu suundusid paljud neist mandrile, vabaks jäänud maale.eriti läänemaale, kuid ka Ida- Eestisse.Tuli palju ka teiste rahvsate esindajaid. Kõige rohkem vene talupoegi.Veemaalt tuli ka käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid. palju tuli ka soomlasi, eriti arvukalt Viru- ja Harjumaale, samuti ka Põltsamaa ja Tartu ümbrusesse. Veel tuli palju lätlasi kes asusid elama enamasti valga ümbrusesse
1630. aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid. 17. sajandi teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes moodustasid Lõuna-Eestis koguni 17% talurahvast. Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem vene talupoegi, käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid, kes loomulikult paiknesid enamasti IdaEestis.
annaabi.ee 
