Iga inimene on isiksus.? Isiksus on isikule omapärased tunde-, mõtte- ja käitumismustrid, isikut iseloomustavate ja eristavate psüühiliste omaduste summa, mis on käitumise stabiilsuse aluseks. Maailmas elab miljardeid inimesi. Igaüks on ainukordne ja eriline. Nii palju, kui on olemas erinevaid inimesi, on olemas ka erinevaid iseloome. Kindlasti on kõik kogenud, et vahel me teeme selliseid otsuseid ja tegusid, mille põhjust me ka ise täielikult ei mõista. Äkki lihtsalt tuleb mingi tuju ja me tegutseme täiesti mõtlematult. Keegi ei tea, mis meie sees neid mõtteid juhib. Mina ise olen sangviiniku ja koleeriku vahepealne. Ma olen väga elav ning oskan kaitsta oma seisukohti. Ja paljud mu sõbrad on öelnud, et ,,kuidas sa suudad alati nii positiivne olla, isegi kui parasjagu kõik pahasti on". Kuid viimasel ajal olen ma väga palju nurisema hakanud ning nõuan õigust väga paljudele asjadele. Minu iseloomujoonteks on siirus, abivalmid
Teiste inimestega suheldes reageerib ta väga ägedalt üsna tühistele asjaoludele. Vaieldes püüab teistest üle kõnelda, ägestub ja läheb endast välja. Tööd teeb väga energiliselt, pühendades end jäägitult antud tegevusele. Oma rohket energiat ei jaota ta ühtlaselt, väga aktiivsele ja energilisele tegutsemisperioodile järgneb lühem mõõnaperiood, mil koleerik on tülpinud ja väsinud. Vene psühholoog Ivan Pavlov on arvanud, et koleerilise temperamendiga inimese tegevuses ja elamustes võib märgata tsüklilisust. Tundes jõu ja energia ületulva, andub ta kergesti mõnele üritusele, laseb end tervenisti kaasa haarata, on valmis ületama ja tõepoolest ületabki mistahes raskusi ja takistusi teel eesmärgile. Sealsamas aga on jõud otsas, kaob usk oma võimetesse ja saabub ,,molutamismeeleolu". Koleerilist tüüpi indiviidi tahe on tormakas, ta võib oma tegevusega luua väga pingelise olukorra. Ta on ohjeldamatu, kannatamatu ja äge
b.) Püüd planeerida oma elu- olen olnud suurema osa oma elust kahe jalaga maa peal ja tean, et miski ei tule mulle kätte ilma pingutuste ja vaeva nägemiseta, selleks, et kõik sujuks hästi olen ka enda elu teatud määral planeerinud, ja selle plaani täitmiseks omakorda väikesed etapid loonud, selleks, et eesmärgini jõudmine ei oleks liiga utoopiline ja keerukas. c.) Altruism- selleks, et saavutada midagi, pean oskama ennast panna teise inimese olukorda, teda mõistma ja toetama, kuid arvan, et enda heaolu ohverdamine teise inimese heaolu eest on liiga suur hind, pooldan siiski põhimõtet, et igaüks enda eest, kuigi see ei kehti alati. Teisi inimesi on ilus aidata, kuid seda teatud piirini siiski. d.) Huumori leidmine, mitte satiir- olen üpris huumoriarmastaja inimene, kuid mulle ei meeldi see, kui keegi, kellega meil pole ühist keelt ja ka need kellega ma pole avatud minu sellisesse distantsi saabuvad
enam kahtlema, kas ma saan tulevikus ettevõtlusmaailmas hakkama. See aasta andis mulle usku, et kui ma usun endasse, pole miski nii võimatu. Kas ma üldse sobin ettevõtjaks? Kindlasti meie klassi mõtlesid sellele paljud. Kohati oli ju raske ja see näitas, kes ei sobi ettevõtjaks ja kes saab hakkama raskes olukorras. Oli ju klassis neid, kelle äriidee ei leidnud rakendamist, kuna õpilased ei olnud kohusetundlikud ja neil puudus saavutusvajadus. Mina leiangi, et ettevõtja vajalikud omadused on enesekindlus, eneseteadlikus, saavutusvajadus, loovus, paindlikkus, stabiilsus ja kindlasti töökus. Mina näen, et minul on need omadused olemas, kuigi mõnda neist peaksin veel arendama, et veelgi edukam olla. Mida ma üldse saan olles ettevõtja? Kindlasti saan heaolutunde, sest nähes, kuidas minu toode või teenus on kellelegi vajalik olen ka ise rahul. Klientidega suheldes kohtun iga päev uute inimestega ja minu silmaring laieneb
on hea – lisab minu tegudesse siirust ja ettevaatlikkust. Heaks suhtlejaks on võimalik saada, tuleb vaid südamest soovida areneda. See, et ma lõpetan kahe aasta pärast ülikooli, ei tee see minust veel head lasteaiakasvatajat ja suurepärast suhtlejat. Loomulikult tuleb ikka edasi õppida ja jätkata enda parandamist. *** Üks väike lugu suhtlemise kohta. Jumalad otsustavad pidada koosoleku. Üks ütleb: „Meil on probleem. Lõime inimese ja nüüd nad muudkui tulevad meie juurde küsivad igasugu küsimusi ja näägutavad. Meil on vaja peidupaika.“ Üks pakub: „Peidame end taevasse!“ Teine vastab: „Ei, ma tunnen inimesi, nad ehitavad raketid, tulevad ja leiavad meid üles.“ Mõtlevad. Üks ütleb: „Peidame end Maa keskmesse. See on kuum, sügaval, sealt nad meid ei leia!“ „Ei, see pole hea mõte. Nad ehitavad puurid ja kisuvad meid välja.“ Üks väike Jumal, kes istub nurgas, ütleb: „Mina tean
SUHTLEMINE Mõned inimesed on introverdid teised ekstraverdid. Kui ollakse seltskonnas, siis on enamasti inimesed, kes veavad vestlust edasi ja teised, kes lähevad lihtsalt kaasa või vaikselt kuulavad. Osad avavad end ainult väga lähedaste tuttavatele, kui sedagi aga mõned on valmis oma isiklikke muresid, läbielamisi rääkima ka inimesele, keda tunneb väga põgusalt. Mina ise võin end pidada avatud inimeseks, leian kiiresti teiste inimestega kontakti. Pole probleemi alustada vestlust mõne võõra inimesega, ning olen isegi teinud tööd, kus on olnudki tööülesandeks võõraste inimestega suhtlemine ning neile toodete müümine, see amet andis mulle väga palju julgust juurde. Kuid on teemasi mida ma räägin vaid väga lähedastele inimestele. Vahepeal unustan end lobisema ja räägin liiga palju, isegi teemadest, mida võiks enda teada jätta. Kipun inimesi liialt ruttu usaldama, mis ei ole eriti hea, sest nii võib tekkida
Abraham Maslow soovitas juhtidel pöörata tähelepanu peale alluvate füüsilise heaolu ja majandusliku turvalisuse tagamise ka nende kõrgema astme vajadustele sotsiaalsed suhted, tunnustus ja eneseteostus. 3. Organisatsioonikultuur Paljude organisatsioonide puhul väärtustatakse kõrgelt nende kultuuri. Sageli seostatakse kultuuriga tööelu kvaliteeti. Mida tähendavad need mõisted sisuliselt? Kõige laiemas mõistes on kultuur inimese loova mõtte ja sellest ajendatud tegevuse tulemus. Loova tegevuse tulemusena saadud kultuuriväärtusi jaotatakse tinglikult ainelisteks ja vaimseteks. 3 Tööelu kvaliteet luuakse ratsionaalsel alusel materiaalsete ja tehniliste vahendite kaasabil, mida vajatakse töötingimuste parandamiseks, õiglase hüvitussüsteemi loomiseks,
siis, kui kõik läinud on? Miks haiget saada on nii valus? Miks me kardame riskida ilma, et kardaks põruda? Miks me ehitame oma kõige sügavamate tunnete ümber kaitsemüüri? Miks me oskame võtta, aga mitte anda? Miks me ei suuda rääkida asjadest, nii nagu nad on? Miks me ei püüdle oma unistuste poole, vaid unustame need? Miks me püüame olla need, kes me tegelikult ei ole? Miks me ei õpi enda vigadest? Miks me alati tahame valida kõige kergema tee? Miks me otsustame inimese üle enne, kui oleme teda tundma õppinud? Kui paljud meist lohistavad nähtamatute kottidena kaasas oma minevikku! Truult veame kaasas pettumusi, solvumist, kättemaksuiha. Piisab vaid meenutusest, kui süttime taas kui kustunud tõrvikud. Viha võib põleda meie alateadvuseski ereda ja jõulise leegina. Miks me ometi ei suuda andestada? Teistele, endale? On see üldse alati võimalik? Mis see meile annab?
Kõik kommentaarid