Inimene realismikirjanduses (0)

Inimene realismikirjanduses
Üks maailma tähtsamaid kirjanduse žanre on realism . Selle eripäraks on see, et žanr kujutab inimeste elu sellisena nagu see on. See ei kujuta rikaste ja õnnelike inimeste suursugust elu, kus ainsad probleemid on seotud inimestevaheliste suhetega . Seal räägitakse tavalisest inimesest, kes võib vaevelda kasvõi selle nimel, et kodu või elu säilitada. See räägib inimestest maailmas, mis on täis ahnust, õelust, ärakasutamist, alatusi ja eputamist.
Selles maailmas on üksik inimene võrdlemisi tähtsusetu. Ta võib rügada tööd ja anda oma panuse maailmale, kuid võimalus, et ta selle eest vääriliselt tasutud saab, on võrdlemisi väike. Suur osa inimestest teeb orja moodi tööd, aga on siiski vaesuses . Paljud töötavad, et endal hinge sees hoida. Sellised inimesed on tavaliselt kas mingi kurja aine sõltuvusse langenud või siis sellised ausad töölised, kes pole olnud kuigi ambitsioonikad. Nende seas võib leida seda autunnet, mida teistes žanrides väga hinnatakse. Kuid autundega ei saavuta ahnes maailmas midagi. Taolistel inimestel on võimatu pürgida kõrgel ja trampida teiste otsas. Seda näitab teose „Kuritöö ja karistus” peategelase elu. Piinad , mis ta elas läbi peale inimese tapmist võtsid tema üle võimust. Ta hakkas kahtlustama ja muutus paranoiliseks. Lõpuks tunnistas ta oma teo üles ja alles siis sai ajapikku hingerahu. Tegu jäi teda ikkagi kummitama.
Teist tüüpi inimesed on need, kes on nii-öelda edukad . Nendel on auahnust ja nad pürgivad kõrgemale. Nad on nõus pugema teistele, et oma positsiooni parandada. Nõnda tegi linnavaht jutus „Kameeleon”. Ta puges kindralile, lootes sellega heas valguses silma paista ja paremat elu elada. Taolised inimesed lõpetavad tavaliselt kas sügavalt pettudes või siis aja jooksul järjest positsiooniredelil kõrgemale tõustes. Ka neile endile tavaliselt poetakse vähem tähtsate positsiooniparandajate poolt. Need on sellised inimesed, kellel läheb hästi materiaalselt ja karjääri mõistes. Positsioon on realismis kõik. Seda näitas ka jutt „Paks ja peenike”, kus positsioon ületas sõpruse.
Seega saab realismiinimesed jagada põhiliselt kahte gruppi. Edukad ja ebaedukad inimesed. Kuigi iga inimene on erinev, on võimalik teha üldistusi ja ebaedukatel inimestel lihtsalt puudub ambitsioonikus. Selle eest on siiski vahel olemas ustavus ja autunne.
Juhan
10A