Inimene on saladus (F.Dostojevski) (2)

“Inimene on saladus ” ( F. Dostojevski )
Inimene on ilmselt kõige intelligentsem ja täiuslikum olend maailmas, just sellepärast et inimesi on miljardeid ja kõik on täiesti erinevad ja omamoodi huvitavad. On miljardeid iseloomusid ja mõtteid mida me ei tea, see muudabki iga inimese salapäraseks ja see tõttu võibki öelda, et inimene on saladus.
Saladus – definitsioonina on see millegi salajas hoidmine ehk millegi varjamine üldsuse eest. Kas see on hea, et iga inimene on saladus? Kas see seab ühiskonna ohtu? Fjodor Dostojevski romaanis “Kuritöö ja karistus ” kujunes salatsemine kahjulikuks. Peategelane Roskolnikov oli mõrvanud võlausaldaja Aljona Ivanova ja see järel läks kaks korrust alla poole peitu , samas sisenevad kaks klienti keda hiljem peetakse mõrva kahtlusalusteks. Raskolnikov alguses varjab mõrva sooritamist, kuid see põhjustab temale stressi ja meeltesegadust. Kui Raskolnikov kutsutakse järgmine päev politseisse, siis arvab ta et teised juba teavad tema kohutavast teost, ta minestab ning paljud peavad seda tõestuseks et tema on mõrvar, kuid siiski ei suudeta seda täielikult tõestada. Siiski lõpuks tunnistab Raskolnikov oma teo üles, kuna ei suuda enam taluda seda meeletut stressi ja haigust mis teda piinab. Ta mõistetakse kaheksa aastat teise järgu sunnitööd Siberis . Teine müsteerium raamatus on kindlasti Svidrigailovi käitumine ja salatsemine. Svidrigailov oli mõisnik kelle juures töötas Raskolnikovi õde, keda Svidrigailov ka kogu südamest armastas ja endale soovis saada. Svidrigailovi salapärasus seisneb minu arvates selles, et miks ta ei armastanud oma naist ning miks ta enesetapu tegi. Svidrigailov väidab et nad Dotjaga on justkui kokku loodud, kuid samas varjab ta seda Raskolnikovi eest kui too küsib temalt kõrtsis kas tal on mingeid plane Dotjaga. Ta ütleb et tal on noor pruut kellega kohtub. Hiljem hiilis välja ja sai Dotjaga kokku ning seal üritas Dotja teda mõrvata, see ei õnnestunud ning Svidrigailov jäi relvaga milles oli veel üks lask. Ta sõidab oma viieteist aastase noore pruudi juurde ning annab ta vanematele viisteist tuhat rubla . Svidrigailov hakkab lonkima mööda kõrtse teadmata mida ta teeb, ööseks suundub mingisse väikesesse võõrastemajja kus ta ööbib ainsas vabas toas – trepialuses sahvris . Vähkleb öö läbi painajate ja õudusunenägude käes ning hommikul ei suuda ta seda enam taluda ning kustutab tunnimehe ees oma eluküünla revolvrisse jäänud viimase lasuga. Tema enesetapp tuli kõigile ootamatult.
Dostojevski romaanist saab hästi aru kui palju on erinevaid iseloome ning kui raske on neid kõiki mõista ja oletada mida nad mõelda võivad. Svidrigailovi enesetapp näitab hästi kui saladuslikud ja ettearvamatud võivad inimeste iseloomud olla, see näitab, et inimesed on täis saladusi.