CuSO4 lahust ja loksutasime. Jälgisime biureedireaktsioonil tekkiva värvuse intensiivsust. Keetmata liha ekstrakt muutus violetseks ning oli intensiivsem, keedetud liha ekstrakt oli helesinise värvusega. Leeliselises keskkonnas annab valgu polüpeptiidiahel vase sooladega violetse värvusega kompleksi. Temperatuur mõjutas valkude denaturatsiooni. Toimus valgu kõrgemate struktuuriastmete (kvaternaarne, tertsiaalne, sekundaarne) kadumine, millega kaasnes valgu inaktiveerumine. Ainult primaarne struktuur jäi alles. Muutus valkude lahustuvus vees ja seetõttu said kõik välismõjud paremini toimida. Naatriumhüdroksiidi lahuse molaarse konsentratsiooni määramine Töö käik: Pipeteerisime keeduklaasi 25 cm3 NaOH lahust ja lisasime sellesse umbes sama palju destilleeritud vett ning indikaatorina 2-3 tilka metüülpunast. Täitsime vesinikkloriidhappe lahusega büreti. Lahus oli indikaatori metüülpunase tõttu kollane. Tiitrisime
aminohapetest on vähelahustuvad, türosiin väga halvasti). Üldiselt sõltub lahustuvus keskkonna happelisusest ja sõltuvalt sellest võivad aminohappe dolal kas + või laenguga või hoopis ilma laenguta. 6. Valkude denaturatsioon toidu töötlemisel ja seda mõjutavad tegurid. Valgu kõrgemate struktuuriastmete (kvaternaarne, tertsiaalne, sekundaarne) osaline või täielik kadumine, millega kaasneb valgu inaktiveerumine. Ainult primaarne struktuur jääb alles. Muutub valkude lahustuvus vees ja kõik välismõjud saavad talle paremini toimida. Denaturatsiooni näiteks on muna praadimine kanamuna enam tagasi ei saa. Lisaks temperatuurile mõjutab denaturatsiooni ka pH ja aeg. Üldiselt algab denaturatsioon juba suhteliselt madalal temperatuuril (30-35°) ja kulgeb kiiresti kuni temperatuurini 60-65°C. Nimetatud temperatuuril on umbes 90% valkudest denatureerunud. Temperatuuri edasisel
3) B-OX töö mõjutamine (beeta-hüdroksüatsüül-CoA-dehüdrogenaasi aktiveerimine NAD/NADH taseme tõusul, B-OX pärssimine kõrge NADH ja FADH korral, tiolaasi inhibeerimine kõrgenenud atsetüül-CoA korral) Rasvhapete sünteesi regulatsioon: 1) Lipogeneesi kontroll hormoonide ja metaboliitide poolt (atsetüül-CoA karboksülaasi aktiveerumine INS ja tsitraadi toimel, inaktiveerumine adrenaliini ja glükagooni poolt) 2) Karnitiini töö mõjutamine ( CTPI inhibeerimine malonüül-CoA toimel söömisjärgselt) 3) B-OX töö mõjutamine: (beeta-hüdroksüatsüül-CoA-dehüdrogenaasi inaktiveerimine NADH/NAD taseme tõusul, B-OX pärssimine kõrge NADH ja FADH2 korral, tiolaasi inhibeerimine kõrgenenud atsetüül-CoA korral) ROS- (reactive oxygen species)- hapniku vabad radikaalid ja hapniku reaktiivsed mitteradikaalsed osakesed)
25. Millise aminohappe asendus LDL retseptori järjestuse Tyr-X-X-Q Q positsioonis mõjutab LDL sisenemist? Phe 26. Milline organell osaleb membraanide lipiidide sünteesis? Siledapinnaline ER 27. Milline raku loetletud komponentidest ei ole otseselt seotud sünteesi või sekretsiooniga? Lüsosoomid 28. Milline järgnevalt nimetatud asjaoludest põhjustab kõikide makromolekulide tüüpide akumuleerumist lüsosoomides? H+ATP-aasi inaktiveerumine lüsosoomide membraanis 29. Kui müosiin II hüdrolüüsib 5ATP molekuli liikudes piki aktiini ahelat, siis kui kaugele ta piki aktiini ahelat jõuab? 25-50 30. Skeletilihase rakkude põhiliseks kontraktiilseks üksuseks on sarkomeer 31. Milline nimetatud struktuuridest ei ole endomembraanide süsteemi osa? Peroksüsoom 32. Milline mitoosi faasidest on vastupidine profaasile lähtudes muutustest rakutuumas? Telofaas 33
aeglaselt, mitoose on vähe,tema rakud ei tungi naaberkudedesse. Pahaloomuline kasvaja võib siirduda algkoldest teistesse kudedese, kuid heamloomuline seda ei tee. 60. Mis on onkogeenid, mis tuumorsuppressorid? Onkogeen on geen, mis soodustab ja kontrollib rakkude jagunemist. Kuid ta võib põhjustada ka loomarakkude kasvu täieliku peatumise või vohamise ja kasvajate teket. Tuumorsuppressorid on geen, mille produktid pidurdavad mitoosi pärssimise teel raku jagunemist. Nende inaktiveerumine põhjustab kasvajaid. 61. Miks on soolekepike ja pärmid väga head geenitehnoloogia mudelobjektid? Geneetilistes katsetes tuleb teha ristamisi, jälgima tunnuste pärandumist ja analüüsima suurt hulka järglaskonda. Ristamise eeldiseks on, et ka alamatel organismidel oleksid sugulise sigimise mehhanismid. Katsete tarvis peab olema võimalik kasvatada uuritavaid organisme odavalt laboratoorsetes tingimustes. Soolekepike vastab kõigile nendele tingimustele
- endoskoopiline ravi (kivi, tsüst) - kirurgia (drenaaz ja pankrease osaline resektsioon) Kõhunäärme vähk (1) Sagedaim pankrease kasvaja (lisaks veel muud: insulinoom, gastrinoom, vipoom, glükagonoom). Esineb sagedamini meestel ja vanemas eas Etioloogia: teadmata või kroon. pankreatiit Patogenees: normaalse koe hüperlaasia või geenimutatsioonidest tingitud düsplaasia tõttu (onkogeeni aktiveerumine ja tuumorsupressor- geenide inaktiveerumine) algselt juhade epiteelis Histoloogiliselt: adenokatsinoom, 70% peas Kliinik: - valu ülakõhus, isu, kaalulangus, iiveldus, düspepsia, kaasuv krooniline pankreatiit, võib kaasneda ka ikterus, harvem tromboosid ja flebiidid Kõhunäärme vähk (2) Metastaseerumine: varane lümfi ja vere kaudu Diagnostika: - USG, endoUSG ja retrograadne kolangio- pankreatograafia (ERCP) - endoskoopia - tuumorimarkerid (CA 19-9) - pankrease biopsia
heterokromatiini koostises olevat DNA-d on kõrgkordus DNA, mida praktiliselt üldse ei transkribeerita. Aktiivne kromatiin erineb ülejäänust selle poolest, et ta pole nii tugevasti kokku pakitud ning seetõttu on ta kergemini kättesaadav nukleaasidele (DNase I). Ta erineb ka biokeemiliselt muust kromatiinist. Barr'i kehake. X-kromosoomi inaktivatsioon. Kõikide emaste imetajate teine X-kromosoom kondenseerub ning seal olevad geenid inaktiveeruvad. X-kromosoomi inaktiveerumine algab kromosoomi kindlast piirkonnast, inaktivatsiooni tsentrist, ja see levib lineaarselt üle kogu kromosoomi. X-kromosoomi kondenseerumine toimub praktiliselt kõikides emaslooma somaatilistes rakkudes ning see on nähtav rakutuumas tumeda, tuuma membraani läheduses paikneva struktuurina, mida nim. Barr'i kehakeseks. X-inaktivatsioon toimub varajases embrüonaaleas. Kumb X-kromosoom inaktiveerub, kas isalt (Xp) või emalt (Xm) pärinev, see toimub juhuslikult. X-inaktivatsioon pole
heterokromatiini koostises olevat DNA-d on kõrgkordus DNA, mida praktiliselt üldse ei transkribeerita. Aktiivne kromatiin erineb ülejäänust selle poolest, et ta pole nii tugevasti kokku pakitud ning seetõttu on ta kergemini kättesaadav nukleaasidele (DNase I). Ta erineb ka biokeemiliselt muust kromatiinist. Barr'i kehake. X-kromosoomi inaktivatsioon. Kõikide emaste imetajate teine X-kromosoom kondenseerub ning seal olevad geenid inaktiveeruvad. X-kromosoomi inaktiveerumine algab kromosoomi kindlast piirkonnast, inaktivatsiooni tsentrist, ja see levib lineaarselt üle kogu kromosoomi. X- kromosoomi kondenseerumine toimub praktiliselt kõikides emaslooma somaatilistes rakkudes ning see on nähtav rakutuumas tumeda, tuuma membraani läheduses paikneva struktuurina, mida nim. Barr'i kehakeseks. X-inaktivatsioon toimub varajases embrüonaaleas. Kumb X-kromosoom inaktiveerub, kas isalt (Xp) või emalt (Xm) pärinev, see toimub juhuslikult
illustreerib nn X inaktivatsiooni näide. Emaste imetajate kahest x kromosoomist üks kondenseerub (heterokromatiini struktuur) ja tema DNA ei ole transkribeeritav. (Sellega tagatakse geenide doosi võrdsus indiviidide vahel x kromosoom sisaldab rohkem kui 1000 geeni, y kromosoom vähem kui 100 geeni imetajatel). Kondenseerunud X kromosoom on nähtav tuuma membraani lähedal kompaktse struktuurina mida nim Barr'i kehakeseks. Esineb kõikides somaatilistes rakkudes. X kromosoomi inaktiveerumine toimub embrüo arengu varajastel etappidel ja inaktiveeruda võib nii isa- kui ka emasorganismilt pärit kromosoom ja osades embrüo rakkudes on aktiivne isalt pärit X kromosoom, osades rakkudes emasorganismilt päritud X kromosoom. Seetõttu on ka täiskasvanud looma erinevad rakud sellise tunnuse suhtes, mille geen(id) esinevad X kromosoomis, erinevad. Rakud on mosaiiksed. X inaktivatsioon toimub teatud geeni (XIST) transkribeerumisel selles kromosoomis. Suur
kiiruse languse taga on ainult substraadi kontsi vähenemine. Ensüüm-katalüüsitud reaktsioonde puhul on asi keerulisem, sest tulevad mängu teised faktorid, mis mõjutavad reaktsiooni kiirust ja mille mõju võib aja jooksul tugevamaks muutuda. Ntx produkti akumuleerumisel saab oluliseks produkt-inhibitsioon, selle osa suureneb ajas, sest produkti konts suureneb. Lisaks on suur osa ensüüme õrnad molekulid neil on kalduvus denatureeruda, inaktiveeruda, ajas ensüümi osaline inaktiveerumine progresseerub. Varasemad ensümoloogid uurisid asju keemikute moodi. Michaelis ja Menten võtsid kasutusele uue lähenemise - mõõtsid ainult algkiirusi. Nad vaatasid ainult seda osa, kus ajakõver on lineaarne. Y-teljel on [P] ja x-teljel on t. S01, S02, S03. Substraadi konts on konstantne, pole jõudnud produkt akumuleerida, sest algkiiruse mõõtmine on lühiajaline kineetika jälgimine. Lühikese aja jooksul on ensüümi inaktiveerumine vähem oluline
Millisel hetkel inaktivatsioon toimub ja kui kaua kestab? X inaktivatsioon algatatakse teatud geeni (Xist) transkribeerimisel RNA-ks selles kromosoomis. Vastavat RNAd hakkab ekspresseerima ainult inaktiveeritav X kromosoom ja piirkonda, kus RNA geen asub, nimetatakse X-i inaktivatsiooni keskuseks (X-inactivation center). Transkribeeritud RNA molekul jääb tuuma, seostub X-kromosoomi DNA-ga ja indutseerib selle heterokromatiniseerumise. X kromosoomi inaktiveerumine toimub embrüo arengu varajastel etappidel ning kestab terve raku eluea. Milles seisneb alternatiivne splaissing ja kuidas võiks see kaasa aidata organismide paremale kohastumusele keskkonnamõjude suhtes? Alternatiivne splaissing tähendab valgu sünteesiks mRNA kokkupanekut geeni erinevatest eksonitest. Eluvormide poolt alternatiivse splaissingu laialdane kasutamine lubab oletada, et valkude erinevad
90 % inaktiivne. Osa inaktiivsest kromatiinist on rakutuumas tugevasti kokku pakitud ja moodustab nn. heterokromatiini. Heterokromatiinis on kromatiin pakitud kõrgema järgu struktuuridesse, lokaliseerub tuuma ümbrise läheduses. Heterokromatiin on üks osa inaktiivsest kromatiinist. X-kromosoomi heterokromatiniseerumine e. X-inaktivatsioon. Kõikide emaste imetajate teine X-kromosoom kondenseerub ning seal olevad geenid inaktiveeruvad. X-kromosoomi inaktiveerumine algab kromosoomi kindlast piirkonnast, inaktivatsiooni tsentrist ja see levib lineaarselt üle kogu kromosoomi. X-kromosoomi kondenseerumine toimub praktiliselt kõikides emaslooma somaatilistes rakkudes ning see on nähtav rakutuumas tumeda, tuuma membraani läheduses paikneva struktuurina, mida nim. Barr'i kehakeseks. X-inaktivatsioon toimub varajases embrüonaaleas, see toimub juhuslikult. Aktiivne kromatiin erineb ülejäänust selle poolest, et ta pole nii tugevasti kokku pakitud ning
Millisel hetkel inaktivatsioon toimub ja kui kaua kestab? X inaktivatsioon algatatakse teatud geeni (Xist) transkribeerimisel RNA-ks selles kromosoomis. Vastavat RNAd hakkab ekspresseerima ainult inaktiveeritav X kromosoom ja piirkonda, kus RNA geen asub, nimetatakse X-i inaktivatsiooni keskuseks (X-inactivation center). Transkribeeritud RNA molekul jääb tuuma, seostub X-kromosoomi DNA-ga ja indutseerib selle heterokromatiniseerumise. X kromosoomi inaktiveerumine toimub embrüo arengu varajastel etappidel ning kestab terve raku eluea. 16 52. Milles seisneb alternatiivne splaissing ja kuidas võiks see kaasa aidata organismide paremale kohastumusele keskkonnamõjude suhtes? Alternatiivne splaissing tähendab valgu sünteesiks mRNA kokkupanekut geeni erinevatest eksonitest
Erutuse tekke ja levikuga kaasub südamelihase kokkutõmme ehk süstol. Kokkutõmbe ajal ei vasta südamelihas teatud aja jooksul ärritajatele uue erutuse tekkega- absoluutse refraktaarsuse perioodil ei ole võimalik uut erutust tekitada. Järgneva relatiivse refraktaarsuse perioodil erutuvus järk-järgult taastub, uut aktsioonipotentsiaali on võimalik esile kutsuda seda varem, mida tugevam on ärritus. Refraktaarsuse põhjus on eelkõige Na+ sissevoolu inaktiveerumine veel jätkuva depolarisatsioni ajal. Kui repolarisatsioon on viinud membraanipotentsiaali umbes - 40 mV tasemele, algab süsteemi taastumine. Vatsakese töömuskulatuuri refraktaarperioodi kestus on 0,23…0,25 ms, millega hoitakse ära vatsakeste püsiva kokkutõmbe teke ja tagatakse südame kui pumba tsükliline töö. Erutuse levimiskiirus südame eri osades on erinev : kodades ~ 1 m/s, AV sõlme ülaosas 0,02...0,05 m/s, vatsakeste lihases umbes 1m/s. Erutuse juhtimise
annaabi.ee 
