Impressionism, romantism, realism (0)

Impressionism Impressioon – mulje. 1874 toimus grupinäitus Pariisis, kus nägemismulje kujutamine oli  esmatähtis. Sageli maaliti sama motiivi korduvalt, kuid erinevas valguses. Varjud muutusid ka värvilisteks. Kokku korraldati 8 rühmanäitust.
Claude Monet : „Impressioon, tõusev päike“ (selle järgi ka rühmituse nimetus), sari Roueni katedraalist jne. Edastas looduse muutumist, erinevaid hetki ühest kindlast motiivist.
Auguste Renoir maalis maastikke, akte . Väga heatahtlikud teosed.
Edgar Degas’ lemmiktehnika oli pastell , liikuvuse kujutamine, balletistseenid.
Camille Pissarro maalidel on õhulised ja päikeselised tänavad, põllud, aiad. Impressionismi tähtsus seisneb maalimisviisis, mitte sisu rõhutamises.///
Realism - Prantsusmaa kunstnikud , 1830-ndatel loodusesse maalima läinud seltskond , sai koha järgi nimetuseks Barbizoni koolkond. Vahetu tegelikkuse kujutamine, lihtrahva raske elu näitamine olid ideeliselt esmatähtsad.
Jean Francois Millet kujutas talurahva töid mitmekülgselt ja pälvis ajaloo jäädvustamisega tähelepanu.
Prantslane Camille Corot asendas oma loomingus romantilised maastikud vahetu looduse jäädvustamisega, Honore Daumier tegi enamjaolt poliitilisi karikatuure, kuid ka olustikumaale ja skulptuure. Tähtsaim esindaja prantslastest oli mässumeelne Gustave Courbet , kes maalis suuri olustikupilte, ilustamata tegelikkust .Venemaal korraldati rändnäitusi ja nad nimetasid endid peredvižnikuteks. See ühiskonnakriitiline grupeering maalis sageli tuhmide toonidega ja sotsialismi ajal kujunes nende loomingu põhjal sotsialistlik realism. Suurim kunstnik oli nende hulgas Ilja Repin, kes kujutas kaasaegseid ja Venemaa ajalugu. Teine vene realist oli ajaloo tõetruu maalija Vassili Šurikov. 19. sajandi lõpus oli realism laialt levinud ja aitas igati  kaasa fotograafia arengule, kus lisaks täpsele jäädvustamisele hakati ka fotolavastusi looma.///
Romantism :Vastukaaluks klassitsismile kujunes omalaadne fantaasiarikas maailmavaade: paranähtustest huvitumine, tunnetuslik maailma kompamine. Kunstnikud arvasid, et ainult loovinimesed suudavad oma eriliselt arenenud meelte abil universumit mõista – tekkis boheemlus. Arhitektuuris jäljendati mingit seni esinenud stiili, seda kaasaegsete tehniliste võimalustega täiustades, tekkis historitsism . Teine suund ehituskunstis oli ekletika: kõikvõimalikke stiilide koos kasutamine.Maailkunstis kujutas sakslane Caspar David Friedrich kaugusesse hajuvat nukrat maastikku , kus oli varemeid, raagus puid, kuuvalgust, mõtisklevaid inimesi ja palju ususümboolikat: „Rändaja udumere ääres“. Hispaanlane Francisco Goya maalis kodusõja õudusi – „ Koloss “, „Ülestõusnute mahalaskmine“ ja tegi mitmeid graafiliste lehtede seeriaid – „Sõjakoledused“, „Kapriisid“. Prantslased. Hoogne Eugeene Delacroix kujutas värvirohkete piltidega ajaloolisi motiive: „ Chiose veresaun“, „Sadanapalose surm“ või ka kaasaega – „Vabadus viib rahva barrikaadidele“. Theodore Gericault kujutas sünge ja ebatraditsioonilise pildiga tõsielu sündmusi – „ Meduse 'i parv“. Inglismaa. William Blake kirjutas kokku piibli ja mütoloogia sugumetega jutte ning illustreeris neid akvarellvärvide abil, William Turner maalis enneolematult maastikke ja merd (peetakse impressionistide eeskujuks), kasutas vastandvärve, kaotas kujutatava kontuurid, saavutas vihma, lumetormi, udu veelainetuse efektse edastamise – „Lumetorm merel“, „Orjalaev“. Šveitslase Johann Heinrich Füssli looming oli kui lõputu unenägu või painaja .