Südame lihaskoe kokkutõmmete ja lõtvumise rütmi võib muuta hormoon adrenaliin. Lihaste tööks vajaminev energia saadakse glükoosi lagundamisel. Skeletilihas kinnitub luudele pehmete kudede abil. 5 Lihaste tähtsus organismis: Liikumine. Keha ja siseelundite kaitse. Siseelundite töö (magu, süda). Annavad kehale kuju. Toodavad kehasoojust ja hoiavad kehatemperatuuri. SEEDEELUNDKOND 1 Ülesanded: Seedimine. Toitainete ladustamine (maks). Jääkainete eemaldamine. Hormoonide tootmine. Immuunreaktsioonid. 2 Seedimine lõhustamisprotsess, mille käigus töödeldakse toitained seedeensüümide toimel organismile sobivateks väiksemateks komponentideks, mis imenduvad limaskesta kaudu lümfi või verre. Amülaas süljes leiduv ensüüm, mis alustab süsivesikute lõhustamist. Pepsiin ensüüm maos, mille abil algab valkude seedimine. Diafragma lai kuplikujuline lihas, mis eraldab rinnaõõnt kõhuõõnest 3 Suuõõs - toimub toidu mehhaaniline peenestamine ja segamine süljega
Seedimine, imendumine ja toitained õpilase lisamaterjal Seedimise käigus töödeldakse toitained organismile sobivaiks komponentideks ning seejärel toimub imendumine. Lisaks seedimisele toimub seedeelundite abil ka toitainete ladustamine (maks), jääkainete eemaldamine (pärasool), hormoonide tootmine ja immuunreaktsioonid. Täiskasvanud surnu seedekulgla on peaaegu 10 meetrit pikk, elusal inimesel aga ligikaudu 5 meetrit (sest sool lüheneb seina muskulatuuri toonuse tõttu). I Inimese seedekanal: 1.1. Suuõõnes peenestatakse toit mehaaniliselt. Hambad (neid on täiskasvanud inimesel 32) abisatavad nii keel kui ka huulte ja põskede lihased. Samas seguneb toit süljega, kuni ta on poolvedel, kergesti neelatav ja libe. Süljes leiduv ensüüm amülaas alustab toitainete süsivesikute lõhustamist. Toit
· Ainete sünteesi vähenemine · Keemilised faktorid: vabad radikaalid, 5. Millised on rakkude proliferatsioonhäiretset ja toksiinid, oksüdeerijad jne migratsioonist tingitud patoloogilised · Infektsiooni põhjustajad: viirused, muutused? bakterid, seened jne · Põletik, kasvajad, immuunreaktsioonid, · Geneetilised mutatsioonid rakusurma suurenemine · Immunaktiivsed rakud ja valgud 6. Na+,K+, Ca 2+ ioonide homeostaas. Nende · Toidu tasakaalutus ioonide kontsentratsiooni erinevus raku see ja 12. Millest sõltuvad rakukahjustused? rakust väljas.
34. Põletik-A. Üldistest teguritest: - üldisest organismi vastupanuvõimest - immuunsüsteemi seisundist: puudulikkusest - neurohumoraalsetest: regulatsioonimehhanismide täisväärtuslikkusest B. Lokaalsetest teguritest: - kahjustuse lokalisatsioonist - haigustekitajate „sissepääsuväratist“. Füüsikalised, keemilised, patogeensed. Stressor-immuunsüstem-vereringe-ainevahetusüst, kust äge põletik. 35. Organismi immuunreaktsioonid- Immuunsüsteemi ülesandeks on kahjustustada oganismi sattunud bioloogiliselt aktiivseid võõrvalke ehk antigeene. Immunoloogiline aktiivsus avaldub immuunreaktsioonidena, tekitades loomulikku või omandatud immuunsust, st vastuvõtmatust haigustekitajale või toksiini vastu Immunsüsteemi käivitumisel osalevad lümfotsüüdid ja makrofaagid Immuunreaktsioon on immuunsüsteemi kaitsereaktsioon välistegurile, millega püütakse tagada organismi
rakkude ning autoantigeenide vahel ja AIH esile kutsumise. Teine võimalik seos AIH ja infektsiooni vahel: mikroorganismid kahjustavad otseselt kudesid ja sel viisil eksponeerivad autoantigeene immuunsüsteemile (“bystander effect”). Autoimmuunhaigused moodustavad nn. spektrumi, mille ühes äärmuses on organspetsiifilised ja teises organspetsiifikata haigused. Esineb ka haigusi, mis haaravad primaarselt ühte organit, kuigi immuunreaktsioonid on ilma organspetsiifikata (primaarne biliaarne tsirroos). Organspetsiifikata haiguste puhul on autoantigeenid jaotunud üle kogu keha laiali. Organ-spetsiifilised AIH-d hõlmavad spetsiifilisi organeid, kus leidub autoantigeene. 47. Haiguste jaotamine organ-spetsiifilisteks ja organ-spetsiifikata autoimmuunhaigusteks. vt eelmist 48. Autoimmuunhaiguste loommudelid (sh AIRE-/-, NOD, BB, d3T jt). 49
Gastroenteroloogia e. seedeelundite haigused Toivo Laks Seedeelundid Suuõõs, neel, söögitoru Magu Maks Kõhunääre e. pankreas Peensool ja jämesool Seedimine Toitainete töötlemine organismile sobivateks komponentideks ja seejärel imendumine Seedimisega paralleelselt toimub toitainete ladestumine (maksas), Jääkainete eemaldamine, Hormoonide produtseerimine, Immuunreaktsioonid Seedekanal Seedekanali histoloogia Sisemine limaskest e. tunica mucosa, milles on lihaskiht, mis tagab kurdude liikuvuse aluskiht e. submukoosa, mis tagab kurrulisuse Keskmine kiht on lihaskiht e. tunica muscularis Sile seroosne väliskiht on tunica serosa Seedekanali epiteel on olenevalt paiknemisest kas ühe- või mitmekihiline silinderepiteel Lihaskiht koosneb silelihastest (va. pärasoole välimine sulgurlihas, mis on vöötlihas)
mitteomased rakud, submolekulaarsed kompleksid (nukloeproteiidid, glüko- ja lipoproteiinid), valgud, oligo- ja polüsahhariidid, aga ka lihtsad molekulid. Viimaste hulgas võib olla mitmesuguseid mittelooduslikke ühendeid, mida inimene on valmistanud ja mis on tema organismile võõrad. Neid ühendeid kutsutakse ksenobiootikuteks. Pärast äratundmist käivitab organism rea kaitsemehhanisme. Osa on neist (kaasasündinud, loomulikud) on juba enne kontakti töös, omandatud immuunreaktsioonid aga käivituvad või tugevnevad alles pärast kontakti taetud aja .jooksul. Antikehad astuvad nüüd kontakti oma (antikeha tekitanud) antigeeniga. Tekib kompleks antigeen-antikeha, see kataboliseerub ehk piltlikult väljendades lammutatakse ning antigeen kaotab oma patogeense ehk haigusliku mõju. Spetsiifilised antikehad seovad mikroobe ning ei lase mikroobil oma retseptoriga kontakti astuda ja haigusnähte esile kutsuda. Selline on spetsiifilise kaitsevõime mehhanism organismis.
kopsupõletik, kõhulahtisus, metriit ja mastiit, liigesepõletikud, kuseteede põletik. Ühised omadused: Haigestumise eelduseks on haigustekitaja tungimine peremeesorganismis infitseerumine Mikroorganismi parasiteerimine makroorganismis infektsioon Nakatumisele järgnev inkubatsiooniperiood, mille vältel tekitaja paljuneb peremeesorganismis, kuid haiguse tunnused veel ei ilmne. Peremeesorganismi reaktsioon haigustekitajale immuunreaktsioonid. Haiguse levimine loomapopulatsioonis ja leviku stadiaalsus. 23. Infektsioonhaiguse levik populatsioonis ja seda mõjutavad tegurid Haigustekitaja omadused patogeensus (mikroorganismi omadus parasiteerida makroorganismis ja põhjustada selle haigestumist), virulentsus (haigustekitaja patogeensuse aste, mis avaldub mikro-ja makroorganismi vastastikuse toime tingimustes ja iseloomustab tema organismi kahjustavaid ehk
kõhulahtisus, metriit ja mastiit, liigesepõletikud, kuseteede põletik. Ühised omadused: Haigestumise eelduseks on haigustekitaja tungimine peremeesorganismis – infitseerumine Mikroorganismi parasiteerimine makroorganismis – infektsioon Nakatumisele järgnev inkubatsiooniperiood, mille vältel tekitaja paljuneb peremeesorganismis, kuid haiguse tunnused veel ei ilmne. Peremeesorganismi reaktsioon haigustekitajale – immuunreaktsioonid. Haiguse levimine loomapopulatsioonis ja leviku stadiaalsus. 24. Infektsioonhaiguse levik populatsioonis ja seda mõjutavad tegurid Haigustekitaja omadused – patogeensus (mikroorganismi omadus parasiteerida makroorganismis ja põhjustada selle haigestumist), virulentsus (haigustekitaja patogeensuse aste, mis avaldub mikro-ja makroorganismi vastastikuse toime tingimustes ja iseloomustab tema organismi kahjustavaid ehk
Sinna saabunud veri denereeritakse läbi lümfoidkoe võrgustiku. Põrnas toimub vereringesse sattunud patogeenide kahjustamine ja vanade-kahjustunud vererakkude fagotsütoos. Põrn jaguneb punaseks ja valgeks pulbiks. Punases pulbis toimub kahjustatud vererakkude fagotsütoos makrofaagide poolt. Valge moodustavad lümfoidkoe kogumikud, koosnevad peamiselt B ja T lümfotsüütidest. Valges pulbis toimuvad spetsiifilised immuunreaktsioonid, lümfotsüütide aktiveerumine, proliferatsioon, diferentsioon ning antikehade süntees. · Lümfisõlmed paiknevad lümfisoonte ühinemiskohtades. Lümfotsüüdid satuvad sinna verega ja lahkuvad sealt koos lümfiga. Seal toimub patogeenide kahjustamine. Veel on lümfoidfolliiklid. Neid ei käsitleta organitena, kuna puudub kapsel, mis eraldaks neid ümbritsevatest kudedest. Paiknevad potentsiaalsetes patogeenide sissekäigu väratites ( nt suus mandlid).
Tüümuse epiteelirakud toodavad hormoone: tümosiini, mis on lümfoidsete rakkude paljunemist reguleeriv hormoon. Tüümuses toimub T- rakkude valmimine. Põrn: Veres leiduvate antigeenide vastu immuunvastuse initsieerimine, vanade ja defektsete RBC eraldamine, uute RBC ja Mo reservuaar, Fe varu. Põrna kude on pehme ja vererikas- punane üdi (pulp): erütrotsüüdid (RBC), vere filtratsioon, valge üdi (pulp): lümfotsüüdid, spetsiifilised immuunreaktsioonid, lümfotsüütide aktiveerumine, proliferatsioon ja diferentsioon ning antikehade süntees. Lümfisõlmed: Püüavad antigeene kudedest, vastavalt koele tuleneb ka nende nimetus. Aferentsoone kaudu saabub ag ja eferentsoone kaudu lahkuvad lümfivedelik, antikehad ja rakud. Lümfi funktsioon: Lümfisõlmede filtreerimine (bakterite, viiruste ja vähirakkude transport). Liigse vedeliku transport kudedest verre. Toitainete, eriti lipiidide transport.
RNA helikaasid RIG-I ja MDA5 RIG-I ja akronüümid immunoloogilistes tekstides RIG-I(retinoic-acid-inducible protein ) retseptorite (tsütosoolsed RNA helikaasid) käivitatud signaalirajad Taimede immuunsüsteemi elemente PAMPS- Pathogen-associated molecular pattern LRR- leucine-rich repeat (leutsiini rikaste kordustega retseptorid) R genes (resistentsuse geenid) RNA interference Lihtsamad keemilised mediaatorid ja signaalnolekulid (salitsüül hape,jasmon hape, etüleen.....) Immuunreaktsioonid taimedel miRNA ssRNA molekule mõnest tuhandest kuni 40,000 molekulini raku kohta Leitud kõigis metazoa liikides, 0.5-1% geenidest siRNA märklauaks on geenid, millest on ise pärit miRNA reguleerib erinevaid geene 100 erinevat mRNA molekuli võib olla reguleeritud ühe miRNA poolt 3. loeng Immuunsüsteemi rakud ja koed Primaarsed lümfoidsed organid – spetsiifilised immuunsussüsteemi organid – alates kõhrkaladest.
Sinna saabunud veri denereeritakse läbi lümfoidkoe võrgustiku. Põrnas toimub vereringesse sattunud patogeenide kahjustamine ja vanade ja kahjustunud vererakkude fagotsütoos. Põrn jaguneb punaseks ja valgeks pulbiks. Punases pulbis toimub kahjustatud vererakkude fagotsütoos makrofaagide poolt. Valge moodustavad lümfoidkoe kogumikud, koosnevad peamiselt B ja T lümfotsüütidest. Valges pulbis toimuvad spetsiifilised immuunreaktsioonid, lümfotsüütide aktiveerumine, proliferatsioon, diferentsioon ning antikehade süntees. Lümfisõlmed paiknevad lümfisoonte ühinemiskohtades. Lümfotsüüdid satuvad sinna verega ja lahkuvad sealt koos lümfiga. Seal toimub patogeenide kahjustamine. Veel on lümfoidfolliiklid. Neid ei käsitleta organitena, kuna puudub kapsel, mis eraldaks neid ümbritsevatest kudedest. Paiknevad potentsiaalsetes patogeenide sissekäigu väratites ( nt suus mandlid). 11. Antigeenid
Teised immuunsüsteemi pärssiva mehhanismi lülid on seni tundmatud · Inimestel on korduvalt leitud, et immuunsüsteemi mõjutavad ebasoodsalt nii akuutsed kui kroonilised stressorid (Mayer jt, 1994) · Immuunsüsteemi käivitumisest jõuavad ajju nii närvisignaalid kui keemilised signaalid. Sel puhul muutub noradrenaliini kontsentratsioon hüpotalamuses ning produtseeritakse CRT-I · Immuunsüsteemi käivitumisel on leitud valutundlikkuse tõusu · Eeldatavasti on immuunreaktsioonid ning stressireaktsioonid omavahel seotud kahesuunaliste mõjudega, mille otstarbeks peaks olema tagada elusolendile soodus lõpptulemus · Eelnenu näiteks oleks põletikuline protsess kui tüüpilisim mittespetsiifiline immuunreaktsioon · See reaktsioon on täpselt lokaliseeritud, takistamaks nakkuskandjate levikut mujale ja toimub kaheastmeliselt (põletik kestab 1-2 tundi, sellele järgneb 8-12 tunni möödudes akuutne faas)
annaabi.ee 
