,,Parem on armastada ja kaotada, kui mitte üldse armastada." (Augustinus) Armastus on valatud paljudesse maailma romaanidesse, ooperitesse, näidenditesse ja meloodiatesse. Võibolla just läbi kunsti on saanud alguse inimeste alateadlik nägemus armastusest kui millestki igavikulisest. Oma hiilguse ja kujuteldamatu jõuga, millega armastus mõjutab inimelusid, võib see tunne olla nii loov kui ka purustav. Armastusel on kombeks tihti meie teedelt kaduda, jättes maha üksnes valu, kurbuse ja pisarad. Milleks meile siis üldse armastus? Niipea kui armume, muutume kergesti haavatavateks ja iseäranis kaitsetuks armastuse kaotuse ees. Keskaja Euroopas peeti armuvalu koguni kehaliseks või vaimseks tõveks, mida saab ravida üksnes armastatu vahetu kohalolek
" Eksistentsialiste leidub ka usklike seas ning nemad lahkavad elu absurdi küsimust läbi usu. Näiteks Soeren Kierkegaard, kelle töid peetakse üldiselt eksistentsialismi alguseks, kirjutab, et uskumine on justkui arukaotamine selleks, et võita jumal. Teoses ,,Kartus ja värin" propageerib ta usku kui kirge, mille eesmärk on paradoks, mis ühendab vastaspooled, teeb ajaloolisest igavikulise ja igavikulisest ajaloolise. Tõsi, et vanasti, kui religioon omas ühiskonnas suurimat tähtsust, toimus enesetappe vähem. Kirik, vähemalt ristiusu korral, kui usu materiaalne ja institutsionaalne religiooni kehastus oli midagi, mis inimesi ühendas ja samuti propageeris suuresti perekondlikke väärtusi. Kas tõesti saab kirikult oma elu mõtte kõige õigema vastuse? Klerikaalid saavad, kuid profaanid jäävad vastuseta.
inimsuhete pinnapealsuse pärast. Hiljem kirjutab Kareva peamiselt iseenesest; mõnikord on luuletused nagu pihtimused, kus välismaailmastki räägitakse nii, nagu autor seda tunnetab. Armastus on Kareva luuletustes peamine teema, see on olemise mõte ja algtingimus ning suurim inimlik lähedus üldse. Lisaks armastusele kirjutab Doris Kareva humaaansest valgusest ja pühadusest ning inimolemuse põhiküsimustest: elust ja surmast, ajalisest ja igavikulisest, oma maa ja rahva saatusest. Stagnaajal vaimuvägistavas ideoloogias mõjus Kareva tundeerk hingepuhas, aus ja habras luule otsekui päästev oalsam.Samas ei puudunud poetessi loomingus inimolemuse tumeda pooluse ja traagika subjektiivsed momendid. 1986. aastal ilmunud luulekogus "Vari ja viiv" on teemaks jätkuvalt surm kui piiripuudutus. Tähtsaima märksõnas jäi ka selles luulekogus armastus, Dorise põhiline luuleallikas.
Peterburgi müüdis avaldub see võitlus vee ja kivi vastandamisel. Peterburg on tehislik, inimkonna poolt rabale loodud: vesi ja kivi vahetavad kohad (vesi on igavene, kivi ajutine) ja sarnaselt kunstlik ning anorgaaniline on ka Peterburi kultuur. Peterburg oli samastatud ka Roomaga, millel on kaks algkuju: "igavene Rooma" ja ,,mitte- igavikuline, hukule määratud Rooma" (Konstantinoopol). Nendest kombineeritud pilt Peterburist on nagu segu igavikulisest ja samas hukule määratud linnast tänu millele võib Peterburgi võtta kui ,,paradiisi" ja õudset antikristlikku maskeraadi. Linn kui keerukas semiootiline mehhanism, kultuuri generaator, saab oma seda funktsiooni täita ainult seetõttu, et ta on erisuguse ehitusega ja heterogeensete, eri keeltesse ja eri tasanditele kuuluvate tekstide ja koodide katel. Peterburgi ruumi iseloomustab ka teatraalsus: linna arhitektuur mõjub kui lavakujundus
5.01.2014 loob reljeefil inimesi, loomi, taimi, peaksid teised reljeefid olema sellele ajaliselt eelneva tähendusega, kuid puuduvad tõendid, mis räägiksid jumalate eksistentsist maailmas enne loomisakti. Teiseks seab ajalise lineaarsuse kahtluse alla, Mithrase müsteeriumitega seoses kirja pandud tekst, mis räägib pulli vere igavikulisest voolamisest kui pulli veri on voolanud alati, siis ei saa rääkida ajast enne pulli haavamist. Ajalise lineaarsuse vastu räägib veel see, et reljeefid paiknevad templites tihti kaootilises järjestuses ja on detailidelt erinevad, mis annab aimu pigem üksikute sündmuste või rituaalide kujutamisest, kui lineaarsest jutustusest. Jättes kõrvale reljeefi taustsüsteemi, jõuame kujutatu konkreetsema tõlgendamiseni. Cumont'
Ta väidab, et piiblil ja filosoofial ei ole midagi ühist. Ta keeldus omaks võtmast aksioomi, et Piibli iga lõik on jumalik tõde. Tema jaoks ei ole mõtlemise vabadus midagi „soovitavat“ vaid see on vältimatu. Kui tema teoloogilis-poliitiline traktaat ilmus 1670, siis oli tema hea nimi hoobilt kadunud. Ta keeldus avaldamast oma põhitööd Eetika, milles ta arendas oma mõtteid veelgi radikaalsemas suunas. Teos ilmus alles põrast tema surma. Spinoza kõneleb ajatust ja igavikulisest maailmavaatest, kui Descartes on vaid mina.keskne vaatenurk. Spinozat ja Descartest ühendab usaldus geomeetria kui kogu teadmiste ideaali vastu. Spinoza metafüüsika esindab monismi, ainususfilosoofiat. On ainult üks substants ja see on lõpmatu. Ta ütleb et kõik mis on, on jumalas ja ilma jumalata ei saa mitte miski olemas olla. Tulemuseks on determinism, mille poolest Spinoza metafüüsika ongi kuulus. Tema vaatevinklist on argimõtlemises vead.
inimese jaoks olulisemaks. Motiivi all mõeldakse psühholoogias põhjust, mis paneb käituma. See tähendab, et midagi religiooni dimensioonidest (seisukohad, tunded, kuuluvus, rituaal) saavad inimese tegutsemise põhjuseks. Pöördumise tulemusena võib religioon saab inimese juhtmotiiviks. -Pöördunud inimene hakkab eksistentsiaalseid küsimusi mõtestama usulistes kategooriates. Elu tervikuna omandab religioosse tähenduse, argist ja igapäevast hakatakse tõlgendama igavikulisest perspektiivist lähtudes. Identiteeti võib mõista kui inimese isiklikku vastust küsimusele, kes ma olen. -Pöördumine tulemusena muutub religioon inimese identiteedi oluliseks osaks. Seda identiteeti võidakse väljendada usulise traditsiooni (kristlus, islam jne), organisatsiooni (liikumine, kogudus, kirik), veendumuse (konservatiiv, liberaal), isikliku kogemuse (armusaanu, valgustatu) või mõnel muul inimese jaoks olulisel religioossel viisil
väljaspool aega, ehk paljumõõtmelisuses, eksisteerimise võimalust.Teie üks osa eksisteerib absoluutselt ajast ja ruumist sõltumata. Igal ajahetkel on ta võimeline sisenema ükskõik millisesse mõõtmesse või siis kogemuse piirkonda. Suvalisel ajahetkel võib see valida kas pimeduse või valguse.Maa perspektiivis liigute te punktist A punkti B lineaarset teed pidi. Näiteks läbite te samm sammult kõik neli sisemise arengu etappi, millest me rääkisime. Samas, igavikulisest ja paljumõõtmelisest perspektiivist lähtudes ei arene Päris Teie ajas. Päris Teie vaid uurib arengut. Päris Teil puudub arenguks igasugune vajadus. Ta lubab ilmneda arengutundel vastavalt oma vabale tahtele, mida motiveerib sügav teadmine, et duaalsuse uurimine on äärmiselt vajalik.Igavikuperspektiivist lähtudes on teie vaimne Mina võimeline suvalisel hetkel uurima suvalist paika punktist A punktini B ja nii kuni punktini Ü. Suvalisel hetkel olete te võimeline
Ehitusse on läinud kaks mandalaplaaniga eramut ning koostöös arhitekt Ain Padrikuga kolme torniga elamu Tallinnas ja spiraalse põhiplaaniga torn Tartus. Need ehitised on kui tänapäevased stuupad, mis reguleerivad linna energeetikat. Energeetilisi seadeldisi projekteerime ka üliõpilastega TKTKs. Koostöös Tamkangi ülikooliga Taiwanis on praegu väljatöötamisel uudne linnaehitusmeetod, mis kannab nimetust linna akupunktuur (urban acupuncture). Kahni igavikulisest ideoloogiast on kantud ka ajatu ajaleht Epifanio. Ajaleht püüab moodsa kunsti ja arhitektuuri ühendada müstiliste teadmiste ja spirituaalsusega. 17 Arhitektuur kui religioon August Komendant on kirjutanud, et arhitektuur oli Louis Kahnile kui religioon. See mõte on minu jaoks erakordselt erutav
Vagaduse, Tarkuse ja Armastusega seletab neile, kuidas ta koorem seljast langes, kui teekonna alguses verist rippuvat meest kohtas. Kristlane räägib Tarkusele, kuidas ta kodust kaasavõetusse suhtub kui lihalikesse tahtmistesse, mida ta iga hinna eest väldib, aga siiski on temas veel halba, millest on vaja lahti saada. Ta armastab oma lapsi ja naist ja on kurb, et nad ei tahtnud palverännakule temaga kaasa tulla. Kristlane näeb raamatukogus vanu käsikirju, kus on kirjas, et ta pärineb igavikulisest suguvõsast. Ta näeb sõjakambris kulumatuid sõjariistu, mis mõeldud palverändureile. Ta kohtab Apollüoni, kes teda enda alluvusse meelitab, ent Kristlane paneb vastu, mille peale Apollüon vihastub ja ründab. Algab võitlus elu ja surma peale. Apollüon saab lüüa. Saatan sosistab Kristlasele kõrva, et Kristlane on jumalat teotanud. Surmavarju esimene pool oli nüüd läbitud, aga teine pool on raskem. Kristlane jookseb Ustavale järele, üheskoos lähevad edasi. Ustav ja Kristlane on
"Apoloogia" - sisaldab Sokratese kaitsekõne kohtunikule. "Kridon" - räägib sellest, et seadustest tuleb lugu pidada. "Protagoras" - vaidlus sofistidega vooruste üle. "Gorgias" - voorused, nende õpetatavus. Retoorikast ei piisa harimiseks. "Menon" - tunnetuse olemus on meeldetuletamine. "Kratylos" - keelest, selle tähendusest. "Symposion" - võoruspidu, joomapidu. Eros (armastus ilu vastu) on filosoofilisi püüdlusi liikumapanev jõud. "Phaidon" - räägib hinge igavikulisest. Esitab oma ideedeõpetuse. "Politeia" - ehk riik. Kõige ulatuslikum ja sisukam teos. "Phaidron" - esitab oma hinge kolmikjaotuse. "Theaitetos" - tunnetusteoreetiline arutelu (teadmiste oletusest). "Timaios" - loodusfilosoofia. "Kritias" - lõpetamata. Räägib Atlantisest. "Politikos" - ehk riigimees. Vana Platoni poliitilised vaated. "Seadused" - jääb lõpetamata. Riigi eetilised alused, kuidas kasvatada kodanikke.
annaabi.ee 
