Regilaulu liigid: 1) töölaulud (vilja,künni,tubaste tööde laulud) 2)kalendritähtpäeva- ja tavandilaulud(mardi,kadri,jaanipäeva laulud, kiigelaulud,pulmad 3)lastehällitamise- ja mängitamiselaulud 4)isiklike tundeid väljendavad laulud (vaeselapse,lese,neiu igatsuslaulud kallima järgi) 5)lüroeepilisedlaulud(jutustava,eepilise sisuga laulud) Uuem rahvalaul hakab tekkima 18.saj lõpul eriti Kesk-Eestis ja linnade lähedal maal. Vanem rahvalaul on kriitilist laadi ja naiselik kuid uuem rahvalaul seotud meeste teemadega, kajastati ühiskondlike sündmusi nt. Viini-Türgi sõda. Väljendati pahameelt mõisnike ja teoorjust vastu. Uuema rahvalaulu tekst jagunes nelja osalisteks salmideks. Kasutati tõlketekste, meloodia oli meloodilisem.
Ta on avaldanud luulekogud: "Uued luuletused" 1909 · "Hallid laulud" 1910 · "Minu sõbrad" 1910 kordustrükk 1973 · "Kadunud kodu" 1920, 1950 · "Valge öö" 1920 · "Valitud värsid" 1937 · "Üks rohutirts läks kõndima" 1957, 1971, 1983, 2001, 2003 · "Väike luuleraamat" 1964 · "Rändaja õhtulaul" 1998 · "Laps ja tuul" 2000 Ka ajakirjanduses lastelaule. Kodu- ja loodusluuletused, igatsuslaulud ning ballaadid põhinevad hardail lapsepõlvemälestusel ja panteistlikul loodustundel. Enno loomingut võib iseloomustada kui igatsevat ja lüürilist, tema lemmiksümbolid on tee (,,Rändaja õhtulaul", ,,Igatsuse laul", ,,Sind jumalaga jätsin sääl") ja kodu(reaalne isakodu, lapse- ja noorpõlvest armas Soosaare, hingekodu, püüdluste lõppeesmärk, panteistlik kõiksusega ühtesulamine, jätkuv vaimne uuenemine). Enno luuletusi: Marjule
humaanset vaatenurka (kogud "Lageda taeva all" 1930 ja "Kivi südamelt" 1935), lisades eluseatuse demiurgilise ja isamaalise joone (kogu "Mureliku suuga" 1942, hilisem pagulasluule). Välismaal ilmunud kogud "Sädemed tuhas" (1954) ja "Ääremail" (1963) tähistavad taas uute kunstiliste kvaliteetide esiletõusu Underi loomingus. Väline dekoratiivsus taandub, luuletaja pöördub lihtsamate värsivormide poole, säilitades tunde jõulisuse. Võõrsil loodud igatsuslaulud okupeeritud kodumaale kuuluvad oma sugereeriva poeetilise jõulisuse poolest Underi luule tippsaavutuste hulka. ARTUR ADSON Artur Adson (18891977) luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja tõlkija. Eesti kultuurieluga hakkas tutvuma alates 1913. aastast pärast kohtumist Marie Underiga. Võttis aktiivselt osa kirjandusrühmitustest "Siuru" ja "Tarapita", tegutses kirjastuses "Odamees" ja asutas kirjastuse "Auringo". Oli Eesti Kirjanikkude Liidu asutajaid ning
Kirjanduslikke mõjutusi sai Koidula tollal peamiselt saksa revolutsiooniliselt romantikuilt, valdav on seejuures aga ajastu isikupärane tunnetus ja hingestatud kaasaelamine kodumaa saatusele. Värsikogusid Koidulalt rohkem ei ilmunud, kuid tema luuletajategevus jätkus nii Tartus kui ka Kroonlinna-aastail. Kui kodumaal loodud värssides kajastusid peamiselt rahvusliku liikumise tõusumeeleolud, siis võõrsil on Koidula kirjutanud ennekõike oma elamuslikud haaravad igatsuslaulud. Patriootilise lüürika kõrval leidub Koidula pärandis loodus-, armastus- ja mõtteluulet; ta on loonud ka ballaade ja kirjutanud lastelaule. Koidula luulele omane elamusmõjukus pääseb maksvusele tolleaegse kirjanduskeele arenematusest tingitud konarusest hoolimata; parimais värssides on luuletaja saavutanud rahvapärase kujundlikkuse, kauni kõlavuse ning loomuliku voolavuse. Oma aja kohta oli Koidula värsitehnikanovaatorlik ja teadlikult rakendas ta mitmekesiseid värsivorme ja
Kirjanduslikke mõjutusi sai Koidula tollal peamiselt saksa revolutsiooniliselt romantikuilt, valdav on seejuures aga ajastu isikupärane tunnetus ja hingestatud kaasaelamine kodumaa saatusele. Värsikogusid Koidulalt rohkem ei ilmunud, kuid tema luuletajategevus jätkus nii Tartus kui ka Kroonlinna- aastail. Kui kodumaal loodud värssides kajastusid peamiselt rahvusliku liikumise tõusumeeleolud, siis võõrsil on Koidula kirjutanud ennekõike oma elamuslikud haaravad igatsuslaulud. Patriootilise lüürika kõrval leidub Koidula pärandis loodus-, armastus- ja mõtteluulet; ta on loonud ka ballaade ja kirjutanud lastelaule. Koidula luulele omane elamusmõjukus pääseb maksvusele tolleaegse kirjanduskeele arenematusest tingitud konarusest hoolimata; parimais värssides on luuletaja saavutanud rahvapärase kujundlikkuse, kauni kõlavuse ning loomuliku voolavuse. Oma aja kohta oli Koidula värsitehnikanovaatorlik ja teadlikult rakendas ta mitmekesiseid värsivorme ja
Eest ära "Eest ära, eluvanker veereb! Eest ära - muidu alla jääd! Või tule kaasa! tõmba! lükka! - või juhi, kui sul võimsad käed! Eest ära!" hüüab elu. Eest ära! elutee pääl seista ei tohi, ega puhata; see takistab, ja rutt on taga, sest aeg ei iial seisata... Eest ära! Anna Haava loomingu tähtsus 8 Eesti luule ajaloosse on Haava jätnud püsiva jälje kõigepealt intiimsete tundmuste tõlgitsejana. Tema armastus ja igatsuslaulud maailma inimsüdame vahetu elamuse kaudu. Haava pärandas eesti luulele põhjamaiselt karge ja puhta lembelüürika, milles armastus on lahutamatult ühendatud inimhinge helgete õnne- ja iluigatsustega. Vormi osas saavutas Haava oma noorusluules väljapaistva musikaalsuse. Tema looming on saanud suureks sõnadesalveks heliloojatele. Miina Härma on selle andunuimaks ja sügavaimaks muusikaliseks tõlgitsejaks; ta on loonud ,,Luuletuste" vihikuile üle 20 viisi,
mõtted. Kirjanduslikke mõjutusi sai Koidula tollal peamiselt saksa revolutsiooniliselt romantikuilt, valdav on seejuures aga ajastu isikupärane tunnetus ja hingestatud kaasaelamine kodumaa saatusele. Värsikogusid Koidulalt rohkem ei ilmunud, kuid tema luuletajategevus jätkus nii Tartus kui ka Kroonlinna-aastail. Kui kodumaal loodud värssides kajastusid peamiselt rahvusliku liikumise tõusumeeleolud, siis võõrsil on Koidula kirjutanud ennekõike oma elamuslikud haaravad igatsuslaulud. Patriootilise lüürika kõrval leidub Koidula pärandis loodus-, armastus- ja mõtteluulet; ta on loonud ka ballaade ja kirjutanud lastelaule. Koidula luulele omane elamusmõjukus pääseb maksvusele tolleaegse kirjanduskeele arenematusest tingitud konarusest hoolimata; parimais värssides on luuletaja saavutanud rahvapärase kujundlikkuse, kauni kõlavuse ning loomuliku voolavuse. Oma aja kohta oli
Samal ajal avaldatud Gustav Suitsu ja Juhan Liivi luuletuste kõrval paistsid silma Enno nõrkused: sisuline ebamäärasus ja hämarus, pealiskaudsus, abstraktne ja ähmane üldlaad, ideeline kitsus ning asotsiaalsus. ,,Uued luuletused" (1909) on Ernst Enno esikkogu, mille põhiideeks on laulmine igatsustules kangastuvast jumalarannast ja valgusest, mis maetud mulda võrsuma. Värssides on ära tunda Enno maailmapildi teosoofiline alus. Oma esikkogus olid tähtsal kohal igatsuslaulud. Väljaspool igatsusteemat jääb ,,Uute luuletuste" mõtteluule suures osas teosoofia kujutelmade värsistuseks. Loodust käsitleb Enno oma teosoofilise süsteemi järgi ning näiteks salmikud ,,Kuusk", ,,Haab" sisaldavad endas puudesse peidetud teosoofilisi ideid. Kui aga Enno loodusele oma filosoofiat peale ei suru ning võtab aluseks lihtsuse ning metsataguse maise kodu, siis jõuab ta poeetiliste võitudeni
läks maksma elu. Haiglasse minemast ta keeldus, ehkki see oleks võinud ta elu päästa. 7. märtsil 1934 Ernst Enno suri. Uued luuletused (1909) ,,Uued luuletused" (1909) on Ernst Enno esikkogu, mille põhiideeks on laulmine igatsustules kangastuvast jumalarannast ja valgusest, mis maetud mulda võrsuma. Värssides on ära tunda Enno maailmapildi teosoofiline alus. Oma esikkogus olid tähtsal kohal igatsuslaulud. Väljaspool igatsusteemat jääb ,,Uute luuletuste" mõtteluule suures osas teosoofia kujutelmade värsistuseks. Loodust käsitleb Enno oma teosoofilise süsteemi järgi ning näiteks salmikud ,,Kuusk", ,,Haab" sisaldavad endas puudesse peidetud teosoofilisi ideid. Kui aga Enno loodusele oma filosoofiat peale ei suru ning võtab aluseks lihtsuse ning metsataguse maise kodu, siis jõuab ta poeetiliste võitudeni. Selle näiteks on luuletus ,,Koju igatsuses", mis sisaldab endas
Unelm emast Soome rahvaluule on tagasihoidlik positiivsete tunnete- armastuse, helluse ja kiindumuse väljendamises. Seetõttu ehk tunduvadki Lõuna-Karjalaste naiste emaainelised runod peaaegu kirglikult. Ema jumaldamine, täiskasvanud tütre emaigatsuse jõulisus. Emalaulud selgitavad meile, miks ema on kujutatud sooja suvena karjala naise külmas elus- ta on võrdluseks võõrale naisele, kas ämmale või võõrasemale, nende karmust näitlikustav vastandkuju. Paljud emarunod on igatsuslaulud, laulud minetatud armastusest. Ema on surnud, tema asemel on võõrasema, või on ema surnud ja tütar noorelt abiellunud ja sattunud teise perre. Mehelt ei saada abielus aga kogu soovitud hoolivust, kuna mehe põhitähelepanu läheb oma emale, talu tõelisele valitsejale. Neiut kujutatakse vendadega võrreldes pigem kodust varsti lahkuvaks "talu vargaks". Läheb võõrasse perre ja ei ole oma vanematele toeks, isegi mitte emale. Neiuvoli
Piibliainelised teemad, ema surm. Autor ütleb otsesõnu, et oma südames on ta loonud puuslikke, võltsiidoleid, jumalaid. Moodsad ebajumalade ideed- Ideed. 1932 "Päike ja jõgi" loodus, kalad. Looduse ülistamisel on päikese motiiv oluline, kuna Visnapuu vaatleb päikest kui eluandjat. Leiab tuge elavast suhtest maa ja loodusega. Linna võõristas- Üks ränikivi. Visnapuule eriomane pidulikkus, kergus- Nii pidulik valgus. Armastuslüürika rohkem igatsuslaulud- Talvine teekond. 1938 "Põhjavalgus" öö, nostalgia, leinaline, vari, pärimuslikkus, etteaimdus. Püüdis esile manada muistse inimese maailmapilti- Vilbus, Võõras hingus, Vari Paguluses: 1946 "Esivanemate hauad" pagulus, igatsus. Nii kinni (Mõte kinni kodumaas, ka surma eel mõte kodumaal.), Me kestame üle aja 1947 "Periheel. Ingi raamat" (Maa kaugus päikesest- tema kaugus naisest, kes suri 1941)
modernsem kui Tuglas ja Suits. Loodus, hall värvus. Rahvaluule ja folkloor. Tunnetab talupojamaailma kadumist. luuletus „Õhtu kodutalus“ – unenäolisus, ebamäärane kodu. Kodusolemine peaks olema vastandus rändamisele. Nukrus, üksindus, kannatamine, kodutunde puudumine. Maailmavaade: panteistlik, teosoofia: lääne filosoofia + budism + taoism; Maeterlincki mõju. Kirjanduses olid autoriteedid Kreutzwald, Bornhöhe, Sööt, Liiv, Rilke. „Uued luuletused” (1909): igatsuslaulud – igatsus oli loomuomane, pidas seda hinge tungimiseks jumaliku algkodu poole; vabavärsiline rütm; teosoofia+loodus; ballaadid liituvad luulekogu kannatuste ja igatsuse teemaga. Meeleolu on “kuldvidevikuline”. Tume fataalsus, usk inimesse. Taassünni filosoofia. „Kadunud kodu” ja „Valge öö” (1920): stagnatsioon, kinnisideed, sugestiivsus; detailid; rõhk riimil, stroofi mitmekesisusel; sonetivorm. Lastelauludega alustas “Lastelehes”
annaabi.ee 
