Elupaik Ta elab Läänemeres. Elupaigana eelistavad nad saarte ja rannikujoone poolt hästi liigendatud rannikumerd. Suvel võivad moodustada suurtel kividel või klibustel laidudel väikesi lesilaid. Elupaigaks Eestis on meri ja rannikulähedased laiud. Toitumine Toituvad kaladest ja vähilaadsetest ning limustest. Peamise toidu moodustavad kalad. Tähtsus looduses ja inimestele Ohustus Vaenlased. Eestis peamiselt inimene, areaali põhjapoolses osas jääkaru. Inimesed ihkavad hülgerasva ning hülgepoegade toornahka. Hüljeste arvukus Läänemeres kahaneb peamiselt vee reostatuse tõttu. Looduslikud vaenlased poegadele on kotkad. Vanaloomadele on ainsaks vaenlaseks inimene. Kaitse Kaitse Eestis. Viigerhüljes kuulub II kategooria kaitsealuste liikide hulka (II kategooria kaitse all on liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise, elupaikade hävimise
19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale II Maailmasõda. Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva kasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad. SEEBI VALMISTAMINE Seebi keetmisprotsess koosneb kolmest etapist. Rasvade seebistamist oli soovitav alustada mitte liiga kange leelisega vaid osa hiljem juurde lisada; muidu võis juhtuda, et kogu rasv ei seebistunud. Edasi toimub seebi väljasoolamine jällegi lisades soola portsionide kaupa ja seejärel seebi puhtaks ehk klaariks keetmine
Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Veel peale II Maailmasõda kasutati taludses omakeedetud seepi. Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva kasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid see pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad. Vanasti peeti puhast searasva seebikeetmiseks liiga hinnaliseks, odavamate seepide tegemiseks ei kasutatud seda üldse. Eestis tarvitati tavaliselt sea- ja loomarasva koos. Seebikeetmisprotsess koosnes kolmest etapist: rasvade seebistamine, seebi väljasoolamine ja seebi puhtaks ehk klaariks keetmine. Rasvu seebistati, keetes neid
Ühiselt muretseti toorainet ja toodangule turgu. Seltsielu tsunftis Tsunfti liikmeks võisid saada vaid meistrid  nemad ka otsustasid uute liikmete vastuvõtmise üle. Tsunfi põhikirjas ehk skraas olid kirjas kõik, mis tsunfiliige võis teha ja mida ta ei tohtinud teha. Käsitöö Eestis Tegeleti materialidega, mida oli kege kätte saada. Millega sai tegeleda Eestis > I. Hülgerasva keetmine II. Kanepi punumine III. Paekivi raiumine IV. Telliskivi põletamine V. Õlle pruulimine VI. Klaasi puhumine VII. Puidu töötlemine VIII. Jne, jne, jne.. Käsitööameti õppimine Juba varajasest noorusest sai alustada õpipoisina teekonda käsitöömeistriks. Enne käsitöömeistriks saamist pidi saama selliks. Ka sellina pidi palju aastaid töötama.
Kuulub II kategooria kaitsealuste liikide hulka (II kategooria kaitse all on liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel ning liigid, mis võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu). Vaenlased Looduslikke vaenlasi on hüljestel vähe, kui mõned juhused mõrtsukvaaladega välja arvata. Läbi aegade on ka Eesti rannikualadel kõrgelt hinnatud hülgerasva, mistõttu on inimene olnud hüljeste peamine vaenlane jahimehena. Tänapäeval enam hülgejahti eriti ei peeta ning hülgepopulatsioonid on kõikjal maailmas tõusnud alates 80-ndate aastate madalseisust. 9 KOKKUVÕTE Hallhüljes on üks võrdlemisi suur loom. Ta kuulub loivaliste hulka ning ta põhitoiduks on kala. Viimasel ajal on hallhüljes kaluritega pahuksisse sattunud. Hallhülged elavad kolmes
rakendas abinõusid, et soodustada kaubandust ja käsitööd kaitses linna huve suheldes maahärra ja teiste linnadega kandis hoolt kirikute ja koolide eest korraldas vaeste ja tõbiste ülalpidamist oli kõrgeim kohtuvõim valvas kodanike julgeolekut vähendas määrustega tuleohtu Kaubandus Hansaliit-Läänemere ääres tegutsevate saksa kaupmeeste ühendus Tallinn, Tartu, Viljandi on Hansaliidu liikmed Läände veeti teravilja, kalu, karusnahku, hauakive, vähem ka lina ja hülgerasva Venemaale(itta) veeti soola, heeringaid, õlut, metallitooteid, luksusesmeid Sisekaubandus toimus laatadel ja turgudel Kaupmeeste ühendused : Mustpeade vennaskond ja Suurgild-jõukamate kaupmeeste ühendus eestlased Suurgildi ei kuulunud, olid väikekaupmehed Käsitöö Tsunft-ühe või mitme lähedase eriala linnakäsitööliste kutseühing skraa- tsunfti põhikiri, seal on kirjas reeglid, mille alusel õpipoiss võib tõusta meistriks (pidi esitama meisrtitööjne
maahärradega; kandma hoolt kiriku ja koolide eest; korraldama vaeste ja tõbiste ülalpidamist. Raad oli kõrgeimaks kohtuvõimuks linnades. Rae kõrval võttis küllaltki aktiivselt linna asjadest osa ka kodanikkond. Neist tähtsaimad olid gildid ja tsiunfid. Kaubandus. Kaupmeeste ühenduseks oli jõukamatel kaupmeestel Suurgild ja eraldunud vallalistel kaupmeestel Mustpeade vennaskond. Eksport  teravili, kala, karusnahk, ehitis- ja hauakive, lina ja hülgerasva Import  kalevit, lõuendit, soola, heeringaid, veine, õlut, vürtse, metalliotooteid, luksusesemeid. Käsitöö. XVI oli Tallinnas ligi 20 tsumfti, mille siseelu kujundas skraa (põhikiri). Linnade välisilme. Keskaegsete linnade ilmes peegeldus otseselt nende jõukus ja tähtsus. Suuremad linnad piirati kivist ringmüüriga. Vaesem elanikkond elas eeslinnades e agulites. Linnaelu keskuseks oli turuplats, mida ääristasid väiksed poed. Selle äärde rajati raekoda  tähtsaim
Oleviste gildile ninakalt ülevalt alla, pidades oma ameteid paremaks ja õilsamaks kui Oleviste gildi omi. Ka magistraat ei lubanud Oleviste gildi vendadel ja õdedel kanda nii toredaid rõivaid ja ehteid kui Kanuti omadel. Kuid vaatamata sellele oli Oleviste gild palju arvukam kui sakslaste Kanuti gild. 7 Sisse- ja väljaveo kaubad Peamised toomekaubad olid Prantsuse ja Portugali sool ja kangas, kalev ja lõuend. Kuid toodi veel ka traani, hülgerasva ja heeringatega, lattrauda, tina- ja hõbekange, vaseplaate, mitmesuguseid lauanõusid, vürtse, kuivatatud kala ja seesuguseid luksus- ja tarbeesemeid, mida Tallinna käsitöölised ei valmistanud. Eestimaa saadustest oli välja kaubana hea minek suitsutaredes pekstud rukkil, mida veeti eriti meelsasti Madalmaadesse, ent ka Lissaboni. Minekut oli ka köitel ja kanepiheidel, samuti ehituskividel ning Tallinna paest hauaplaatidel, etikutel, trepiastmetel ja põrandaplaatidel. Viidi ka
seda võimalik toonida looduslike pigmentidega, jättes toonid naturaalseks (valge, sinine, punane, kollane). [10] 7 7. Rootsi värv Värv koosneb rukki- või nisujahukliistrist, veest, raudvitriolist, pigmendist ja võimalikest linaõlilisanditest. Peamine värvi sideaine on kliister, mille valmistamiseks on traditsiooniliselt kasutatud rukkijahu ning tavaline oli ka kalamaksaõli, heeringasoolvee ja saartel kohati hülgerasva lisamine värvile. Teistes toonides rootsi värvi valmistamiseks võib kasutada erinevaid muld- ja mineraalpigmente (Pilt 3). Heledate toonide puhul tuleb raudvitrioli asemel kasutada tsinkvitrioli, kuna raudvitriol võib põhjustada heledate värvide ebaühtlust. Heledad rootsi värvid on paraku vähem vastupidavamad kui tumedad. Rootsi värvid on odavad ja keskkonnasõbralikud hästi katvad mattvärvid. Nad on veega lahjendatavad, kergesti peale kantavad ning ei moodusta niiskuskindlat kilet
mõnus,läheb​ ​naistele​ ​hästi​ ​peale. Põllutöö​ ​on​ ​see​ ​õige,piiskopi​ ​teener​ ​tahaks​ ​olla.Roomas​ ​on​ ​piiskopidel​ ​tavaline jagada​ ​voodit​ ​nii​ ​poiste​ ​kui​ ​naistega. Külas​ ​jäänud​ ​lehm​ ​haigeks,ka​ ​noored​ ​läinud​ ​vaatama.Lehmale​ ​tehakse​ ​3auku​ ​kerre ja​ ​suhu​ ​pannaske​ ​hülgerasva,aga​ ​ikka​ ​suri​ ​ära. Leemet​ ​näeb​ ​et​ ​Magdaleena​ ​laudast​ ​lahkunud​ ​ja​ ​nüüd​ ​imetles​ ​raudrüüs meest.Tüdruk​ ​on​ ​nii​ ​lummatud,et​ ​ta​ ​ei​ ​pane​ ​Leemetit​ ​tähelegi. Leemet​ ​ostustab​ ​koju​ ​minna. Teel​ ​komisab​ ​ta​ ​Meemet.Too​ ​lamab​ ​maas.Mõlemad​ ​tunnevad​ ​mädahaisu.
Raad oli kõrgeimaks kohtuvõimuks linnas - valvas kodanike julgeoleku järele. Kaubandus. Tallinn, Tartu, Viljandi, Uus-Pärnu kuulusid Hansa liitu.Narva ei pääsenud liitu, kuna Tallinn ei soovinud konkurentsi ning ei lasknud. Tartu roll oli suur Novgorodi hansakontroli tegevuses. Vene kaupmeestel olid oma kaubahoovid Tallinnas, Tartus ja Narvas. Eesti eksport oli teravili. Läks veel kala, karusnahku, ehitus-ja hauakive, väiksemas koguses lina ja hülgerasva. Prantsusmaalt ja Portugalist toodi Tallinna ladudesse soola, mida veeti edasi Soome ja Venemaale. Soolaga kauplemisest saadi suurt vahekasu '' tallinn on ehitatud soolale'' Idast-läände viiv kaubatee, mis ühendas Tartut, Viljandit ja Uus-Pärnut. Käsitöölised Tsunft- käsitöö ühendus, kuhu kuulusid käsitöölised Tallinnas oli ligi 2 tsunfti, mille siseelu kuujundas rae poolt kinnitatud skraa(põhikiri)
seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhaleelises. Leelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati leelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale II maailmasõda. Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva kasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad. Lambarasv läks küünalde valmistamiseks. (Vikipeedia, 2013) 2. SEEP Seebid on rasvhapete soolad, mille molekulis on kuni 20 süsiniku aatomit. Seebi molekulis võib eristada hüdrofoobset ehk mittepolaarset süsivesinikahelat ja hüdrofiilset ehk polaarset karboksüülrühma. Seebina käsitletakse peamiselt rasvhappe naatriumsooli
 Eestlased gildidesse ei kuulunud, kaubanduses osalesid vaid väikepoodnikena  Eesti linnade väliskaubanduslik tähtsus seisnes suuresti nende asendis Lääne-Euroopa ja Venemaa vahelistel kaubateedel  Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus-Pärnu kuulusid kaubalinnade ühendusse Hansa Liitu  Eesti oma saadustest oli olulisemaks kaubaartikliks teravili, millest enamus veeti läände  Välisturule läks Eestist veel kalu, karusnahku, ehitus- ja hauakive, lina ja hülgerasva  Läbi Eesti veeti venemaale kalevit, lõuendit, soola, heeringaid, veine, luksusesemeid jms  Venemaalt liikus läände karusnahku, pargitud nahku, vaha, rasva, lina, kanepit jms  Kaubanduse tähtsaks tuiksooneks oli ka Tartut, Viljandit ja mõlemat Pärnut ühendav jõelaevatee Peipsi järvest Pärnu laheni  Laienes ka sisekaubandus, millest võtsid agaralt osa ordu ja maa-aadli esindajad ning isegi mõned vaimulikud
jõuaks - kõik hakkasid kodupoole minema, Leemet aga ei tahtnud veel Magdaleenast lahti lasta, talle oli tulnud peale armastus, Leemet teatas, et tuleb tüdrukuga kaasa, maja juurde jõudes märgati Johannest noaga, kes haiget lehma asus ravima minema, poisid tahtsid seda pealt näha, Johannes lõikas lehma saba alla sügava haava, nii samuti ka kõrvadele ja rinda, väites neid olevat piludeks, mille kaudu haigus välja saab, lisaks üritas Johannes lehmale hülgerasva sööta, Leemeti jaoks lihtsalt piinati vana lehma, kuid ta ei sekkunud, viimaseks sammuks oli haavade ravimine kuuma auruga, seda tehes lehm lõpuks suri - Leemet samastas Johannest ja Ülgast, kes oma rumalust haldjdate või jumala kaela ajasid - Magdaleena oli koduvärval ja jälgis mööda ratsutavat raudrüütlilt, kellelt silmi ei saanud, Leemetile ei meeldinud, et tüdruku huvi rüütlile koondus ja kui rüütel oli silmist kadunud ja
annaabi.ee 
