Hitler ja kindralid (0)

J. Keegan „Teine Maailmasõda“

Hitler ja kindralid

Sõjaväekohustuste taaskehtestamine andis H.-le 1936a. 36 diviisi suuruse tuumikuga sõjaväe, mis oli Reichswehr´i 7 deviisist 5korda suurem. H. oli Versaille ´i poliitika vastane. Soovis taasmilitariseerida Reinimaa(ootas kuni suutis leida ajendi). Selleks oli Prantsuse parlamendi otsus märtsis 1936 ratifits. vastastikuse abistamise pakt Nõukogude Liiduga. Prantsusmaa ei tohi kunagi alustada sõjaväetegevust Saksamaa vastu, v.a vastavalt Rahvasteliidu( Saksamaa astus 1933 R.-ist välja) sellekohase resolutsioonile, ja väita, et niisugune tegu õigustab ta võetud meetmeid Saksamaa kaitsevõime tugevdamiseks Prantsusmaa piiril . 07.03.1936 andis H. seoses eelnevaga käsu hõivata Reinimaa. H. kindralid suhtusid Reinimaa avantüüri kartlikult, kuid ei hakanud vastu vaidlema. Sõjaväge oli säästetud Gleichschaltung´ist, mille käigus kõik sakslaste elutahud võeti natside kontrolli alla. Armeed Gleich.-iga ähvardanud organisats., nimelt SA kõik juhid tapeti jõhkralt juunis 1934.
Uutest sõjatehastest tuli nüüd pidevalt tanke ja lennukeid: küllalt, et varustada 6 tankdeviisi(nende arv tõusis peagi 10-ni) ja Luftwaffe 2000 lahingulennukitega.
Ametialaselt suurendas H. taasrelvastamisprogr. oluliselt iga üksiku ohvitseri karjäärivaateid: kui 1933a. oli oobesti keskmine vanus 57a., siis 1937a. oli see vähenenud 39a.-ni, kusjuures paljud Reichwehri ohvitserid, kes olid leppinud erruminekumõttega, leidsid end 1937a. juhtimas rügementi, brigaadi või isegi deviisi.
Elukutseliste ohvitseride meelitamine oli H. ettekavatsetud nagu iga muugi ta progr. osa, ehhki ta omistas sellele õigustatult suurema tähtsuse kui kõigele muule. Ta hoiak SA suhtes oli alati olnud kahepalgeline; ehhki ta vajas ja kasutas „võitluste ajal“ enne 1933a.-t SA-d meelsasti kui poliitilise võitluse vahendit.Sõjavägi, mille H. soovis üles ehitada, pidi kujundama selle sõjaväe eeskujul, kus ta ise oli teeninud , mitte aga olema märatsev poliitiline rahvajõuk, kellele on selga antud välihall munder . Pikkade nugade ööl juunis 1934-kui H. korraldusel tapeti Röhm ja ülejäänud poolsõjaväelastest radikaalid, kes lootsid hüpata kindralisesusesse-näitas H. , et tal on oma tee selge.Üks SA laialisaatmise tagajärgi oli teise sellga rivaalitsenud natsipartei sõjaväeline haru Heinrich Himmleri juhtimisel tegutsenud ja ülimalt distsiplineeritud eliitüksuse Schtzstaffel (SS) mustsärklaste esiletõus.
1
Ehhki kindralid olid hoolitsenud selle eest, et nad ise ei teaks midagi 1934a. tapatööst, tõstis see H. nende silmis veelgi kõrgemale, kuigi ka vastupidist on raske väita. H.oli see, kes määras ametikohti igal pool, v.a. sõjaväes, mis säilitas kontrolli oma edutamissüsteemi üle. Aga kuna kindralid valisid jätkuvalt ohvitserideks sama arglikke mehi, kui nad ise olid olnud seoses Reinimaa taashõivamisega, otsustas H. süsteemi muuta. Ta eesmärk oli sõdimisvõimeline sõjavägi, mida juhtivad komanörid tahavad 1918a. Saksamaa kaotuse arvel loodud uute riikide ja võitjatele kätte maksta.
Sõjaväe ülemjuhataja Werner von Fritsch oli jänespükside hulgas eriline kuju; nov. 1937 läks ta omal initsiatiivil H. jutule, et hoiatada poliitika eest, mis võib provotseerida sõja puhkemise. Teine oli sõjaministrist kindrali Werner von Blombergi abiellumine prostituudiga, andis H.-le võimaluse mõlemast vabaneda . Von Frtsch'ile pani kaela süüdistuse homoseksuaalsuses. Mõlema sunnitud erruminek, pakkus ettekäände asutada sõjaministeeriumi asemele uus kõrgem ametkond Oberkommando der Wehrmacht (OKW), mille juhtiks määras H. iseenda ja mis pidi vastutama kõige kõrgema taseme strateegia planeerimise eest. See oli otsustav samm, ses 1938 pidi saama a.-ks, mil H. siirdub taasrelvastumiselt diplomaatilisele pealetungile.
Nov. 1937 nõustus Mussolini sõlmima Saksamaaga liidu e. Komiterni-vastase pakti Nõukogude Liidu vastu(millele olid a. varem kõigepealt alla kirjut. Saksamaa ja Jaapan), uuendades niiviisi kokkulepet Rooma -Berliini telje moodust. kohta okt. 1936. Märtsis 1938 tundis H. piisavalt vabana, et välja astuda Austria vastu. Kõigepealt hakkas ta nõudma, et võtmepositsioonid tuleb anda Austria natsidele. A. kantsler keeldus, siis sai A. Natside liider Arthur Seyss-Inuquart korralduse end kuulutada ajutise valitsuse juhiks ja paluda Saksamaa sekkumist. 12.03 marssisid Saksa väed A.-sse sisse, järgmisel päeval kuulutati Anschluss välja. Suurbritannia ja Prantsusmaa protesteerisid, kui ei võtnud midagi ette. Seda H. vajaski, et ta võib julgelt jätkata diplom. rünnakuid Tšehhoslovakkia vastu ( tahtis T.-d tükeldada).
Ähvardas tulla sõda, kuigi polnud päris selge kes sõdima hakkavad. Prantsusmaa ja Suurbritannia peaministrid Edouardo Daladier ja Neville Chamberlain soovitasid Tš.Sl. presidendil Eduard Benešil leppida H. nõudmistega, ehhki Sudeedimaa loovutamine tähendas ka riigi piirikindluste loovutamist ja kui kord on järele antud, polnuks Tš.Sl.enam mingit kaitset mistahes Saksamaa nõudmiste vastu. Kui Tš.Sl. nõustus, siis H. otsustas nõudmisi karmistada ja nõudis Sudeedimaad otsekohe endale. See põhjustas nn. Müncheni kriisi, sest just sinna sõitsid Chamberlain ja Dadier 29-30. septembriks H.-ga kohtuma ning kus nad mitme argpüksliku kohtumise järel andsid H.-le järele veel enam kui too oli algselt nõudnud.
2
Üldiselt tähendas Müncheni „lepituspoliitika lõppu“; igal juhul sõitsid Cham. ja Daladier pealtnäha kergendustundega koju, aga tegelt olid nad veendunud, et ümberrelvastumine peab siitpeale kiirest jätkuma. Täpsemalt oli München see hetk, mil H. heitis oma agressiivse diplomaatika juures ettevaatuse kõrvale ja läks riskile, mille tagajärjel hakkas lõpuks tugevnema ka Lääne demokr . riikide tahe võtta väljakutse kindlal meelel vastu ning vastata jõule jõuga. Pöörde tõi kuidas H. kohtles araks löönud Tš.Sl. Hõivanud Sudeedimaa vaid kuu varem, korraldas ta nii, et järelejäänud riigi Slovakkia -osa saksameelne separtilistlik partei teatas 11.03.1939 oma lahkulöömisest ja palus H.-lt kaitset. Kui uus Tš.Sl. president Berliini protestima läks, sunniti ta kehaliste ähvardustega paluma Saksa protektsiooni kogu Tš.Sl.-le. Järgmisel päral marssisid Saksa väed Prahasse.
Tš.Sl. kallal toime pandud vägivald sundis demokr. riigid tegutsema. Prantsuse valitsuskabinet nõustus, et kui H. teeb järgmise sammu, tuleb ta peatada. 17.03 teatas Chamberlain avalikult, et kui järgneb veel kallaletunge väikeriikidele, astub Suurbrit. sellele vastu „kogu oma käsutuses oleva jõuga“, selge hoiatus , et nüüd riskib H. sõjaga. H. ei uskunud või ei kartnud seda ähvardust. Jaanuarist saadik oli H. ähvardanud ka Poolat, kellele kuulus suurem osa endise Saksamaa osi. Poolakaid julgustas teadmine, et Suurbrit. ja Prantsusm. valmist. neile julgeolekugarantiid. 8Päeva pärast teadaannet, et nad kaitsevad Belgiat, Hollandit või Šveitsi kallaletungi eest, avaldasidki Pr. ja Suurbrit. ühisdeklarats., mis garanteeris Poola sõltumatuse.
Üha kasvava kriisi keskmes oli siiski Poola, ning Pr. ja Suurbrit. lootsid olukorda kõige paremini lahendada, tõmmates kaitsekokkuleppes osalema ka Nõukogude Liidu, ehhki nad teadsid, et poolakad ei taha tradits. vaenlaselt mingisugust abi vastu võtta. Prantslased ja inglased suhtusid ka ise skeptiliselt nõugulastesse(tunne oli vastastikune).Poola vastuseisuta oleks jõutud kokkuleppele. Nii jäidki lääne demokr. riikide ja Stalini läbirääkimised kogu 1939a. suveks venima.
H.-l olid seevastu välja pakkuda ahvatevad peibutised. Oli eelnevalt Venemaaga läbirääkimisi pidanud ja said aru, et neil pole tahtmist riskida sõjaga. H. võttis nõuks proovida, tehes läbipaistva pakkumise, et laseb Stalinil võtta osa Poola idaosast, kui ta nõustub mitte takistama Saksamaa sissetungi Poolasse läänest. Venelased regeerisid elava huviga ja 22.aug. kirjutasid väliministrid Ribbentrop ja Molotov Moskvas alla mittekallaletungipaktile. Selle salaprotokoll andis Nõukogude Liidule loa annekteerida Saksa-Poola sõja puhul Ida-Poola kuni Wislani ja Balti riigid.
Saksa maavägede peastaap e. Oberkommando des Heeres (OKH) valmis saanud plaani, mille kohaselt pidid 2 armeegruppi, alustama üheaegselt pealetungi Varssavi suunas. Kuna Poola põhja-osal oli pikk ühine piir Ida-Preisimaaga, riigi lõunaosal aga Tš.Sl., mis oli nüüd Saksa territoorium , oli Poola mööda oma 2 kõige kergemini haavatavat rinnet täielikult sisse piiratud. Poolakad polnud teadlikud Molotov-Ribbentropi paktist, seega ka Vene ohust oma armeede tagalale.
Hitleri arvestused olid teised. Ta uskus, et prantslased teda läänes ei ründa, mistõttu jättis läände saja Prantsuse diviisi vastu kõigest 44 diviisi. H. eelis oli, et ta väed oli mobiliseeritud, Suurbrit. ja
3
Prantsusmaal mitte.Veelgi suurem eelis oli vägede suur arvuline ülekaal ja parem relvastus võrreldes Poola vägedega. Saksa armeegruppides Nord ja Süd oli kokku 62 diviisi, selles 6 soomus-ja 10 mehhaniseeritud diviisi, mida toetasid 1300 moodsat lahingulennukit. Kokku oli Poolal 40 diviisi, sellest mitte ühtegi soomusdiviisi; vähesed vana kergetankid, millega oli võimalik varustada kõigest üks brigaad; pooled õhujõudude 935 lennukist olid vananenud.