Sakslased takistasid eestlaste tõusu ühiskonnas ja pärssisid igati nende võimalusi pääsemaks kõrgematele positsioonidele. Võimalust ühiskonnaklasside vahel tõusta polnud. Eestlased jäid talupoegadeks ja sakstest mõisahärrade töölisteks. Esialgu tunnistasid vallutajad eestlaste isiklikku vabadust ja õigust pärilikule maakasutusele. Hiljem kinnistati eestlased nende maa-alade külge, kus nad pidid tööd tegema ja millel elamise eest pidid nad kandma viljakümnist või hinnust. Algselt läks see tulu kristlastelt kiriku ülalpidamiseks. Talupoegade kohustuseks sai sõjateenistusse astumine. Nad pidid sõja korral kaitsma mõisahärrasid. Muistne vabadusvõitlus muutis eestlaste olusid ja elu palju. Eestlased rahvusena ja rahvana kaotasid kahjuks oma tähtsust ja neile suruti peale ristiusk. Sakslased tegid eestlastega seda mida nad ise tahtsid. Eestlased olid tavaline töörahvas kellel ei olnud võimalust kõrgemale tõusta
maadel oli mõisaid palju. Põllumaa jagunes mõisapõldudeks ja talupoegadele jagatud maaks. Talupoegadel tuli teha mõisategu (harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile). Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti (pidid andma feodaalile osa oma saagist, tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid). Nad pidid maksma ka kirikukümnist mis oli umbes kümnendik saagist. Samuti pidid talupojad maksma feodaalidele hinnust ehk kindlaksmääratud naturaalmaksu. See oli väiksem kui kümnis. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere. Põhja-Euroopa talupoegade majad olid tehtud palkidest ja katus õlgedest või roost. Maja koosnes enamasti ühest muldpõrandaga ruumist, mille keskel või nurgas paiknes tulekolle. Kuna korstnaid ei olnud, pääses suits välja erilisest katuseaugust, aknaavadest või uksest
Pärast seda ei näinud Miina ega ka teised seda noormeest enam seal. Pärast seda juhtumit ei saanud Miina seda noormeest mõtteist ära ja ta nägi noormehe kuju alati endaga. Emale ta sellest aga ei rääkinud. Riinu mõtted olid aga Karusta Hinnu juures, kes elas nende veskis ja oli seal sulaseks. Riinu tahtis Hinnu endale väimeheks, kuid Miinale Hinn ei meeldinud. Miina isa oli juba 15 aastat surnud ja veski vajas peremehe kätt oli juba vana teine. Riinu hakkas Miinaga Hinnust rääkima, Riinule Hinn meeldis. Miina aga teda ei sallinud, mis sest, et Hinn Miinale nii hea oli ja aitas neid veskis. Lisaks oli Hinnul veel raha, millega oleks saanud veskit korda teha. Riinu käis Miinale Hinnuga peale, sest too tahtis veskist ära minna. Riinu ja Miina vaidlesid sel teemal. Riinu kartis, et tütreke jääb veel vanatüdrukuks. Miinale Hinn ei meeldinud, sest arvas, et Hinn on salalik. Ta oleval näinud kuidas Hinn
-) Tallinna linnakooli õpilane, kes üritas piiblit tõlkida Hans Susi. -) Niguliste kiriku õpetaja, katekismuse koostaja Simon Wanradti + tõlkija = jutlustaja Johann Koelli -) Talupoeg, kes tasus maa eest tööloomadega ja inventariga tehtut teotööga adratalupoeg. -) Eesti ja Läti ühine nimetus Vana Liivimaa. -) Nõuandev kogu piiskopi juures toomkapiitel. -) Kaupmeeste ühendus gild. -) Talupoeg, kes oli vabastatud teotööst ja maksis ainult kümnist/hinnust vabatalupoeg. -) Talupojast õigusemõistja, kes abistas kohtumõistmisel vasalli hirsnik. * Toompea nimi tuleneb toomkiriku järgi * Linnad ei andnud põgenenud talupoegi välja, sest neil oli vaja tööjõudu. * Tugevaim relvajõud kuulus Liivi Ordule. * Keskaja algus oli pöördeline moment, sest a) tulid võõrvõimud; b) talupoegade olukord halvenes. * Toompeal ei kehtinud linna seadused, sest see ei kuulnud linna alla, vaid ta allus vahetult maaisanda võimule.
Linnad kujunesid linnuste ümber, mis omakorda olid veekogude ja kaubateede ristumiskohtades. Koos aktiivse kaubanduse kasvuga tulid kasutusele kaalud, mõõdud ja raha. Tänu kirikule hakkas levima ka kunst: nii arhitektuur, maalikunst kui ka skulptuur. Järjest enam aga halvenes maal elavate inimeste olukord. Mõisapõldude harimine pandi ümberkaudsete talupoegade õlgadele. Tekkis järkjärguline teoorjus, talupojad pidid maksma koormiseid kümnist, hinnust, kirikukümnist, preestri ülalpidamisraha, toetama teede ja linnuste ehitust. (I. Talve, 2004) 1517. aastal saksamaal alanud usupuhastus ehk reformatsioon jõudis Eestisse 1523. aastal. Selle algatajaks oli M. Luther. Tema üleskutse koosnes 95 teesist, võitluseks indulgentsi (patukahetsuse kiri) vastu. Tegelikult tähendas see aga tagasipöördumist kristluse algtõdede juurde. Linnades läks reformatsioon palju ladusamalt kui maal. maal
Üks oli joodik, teine pikasõrmemees, kolmandal veri sareve all jne. 15 aastat. Hinn aga asjatas Tammiste külas ja ehitas vana maja üles tagasi, arvati et ta teeb seda Miina pärast.Nii usin ja hoolas kui Hinn, ei olnud ükski veskiposs veel onud. Riina ikkagi lootis et saab endale hea väimehe nt Hinn. Hinn tegeles purjetamisega, ta oli osav puusepp, kes oleks ilma ehitustöölisi palkamata ka hakkama saanud. Ta oli Riinu suhtes väga abivalmis. Riina arvas et see oleks ilus olnud kui Hinnust ja Miinast paar rahvast oleks saanud. Aga sinna need Riina mõtted jäidki, sest äkitsi emal ja tütrel mõlemal lõng pooli peal katkes. Vanake pööras näo tütre poole ja küsisi et kas Miina teab mis uudist, aga Miina vastas et ei tea. Vanake ütles, et Hinn tahab ära minna, Miina ütles et Hinn, head teed, las ta joosta peale. Eide kulm lõi kortsu. Et jäävad heast töölisest ilma, Miina arvas et palkavad uue kui vaja. Eideke sai pahakseks, et
Esialgu oli nende teotööks üks jalapäev nädalas. St pidi kord nädalas üks inimene sealt talust jalgsi minema mõisa maadele tööle. Ei pidanud rakendit ega ms kaasa võtma. Kohustus oli lihtne, sest ühe talu rajamine võttis palju vaeva. Hiljem sulandusid paljud adratalupoegade hulka. · Vabatalupojad neid oli vähem kui adratalupojad, neil oli lihtsam kui adratalupoegadel, kuna teotööd ei olnud. Pidid ainult kümnist ja hinnust tasuma. · Maavabad kõrgeim kiht talupoegade seas. Neile oli antud oma maa valdamiseks läänikiri. Koormisi, mis talupoegadele oli määratud, neil ei olnud. Samas ei saa neid läänimeesteks nimetada, sest nemad enam maad ei läänistanud. Võisid olla endiste eesti ülikute järeltulijad. Neid oli kõige vähem. · Sulased ja teenijad sõlmisid töölepingu pikemaks ajaks ja selle aja jooksul olid oma peremehe eestkoste all
uue talu võsamaadele ja esialgu oli nende teotööks 1 jalapäev nädalas mõisa tööle minnes ei pidanud kaasa võtma härjarakendit, vaid võis minna jala. Neil oli raske tööd teha, sest oma talu rajamine oli raske, kuid hiljem sulandusid nad adratalupoegadega ühte. 3. Vabatalupojad - need talupojad, kes teotööd tegema ei pidanud. Neid oli veidi vähem, kui adratalupoegi. Nemad pidid maksma kümnist ja hinnust). 4. Kõrgeim kiht talupoegade seas olid maavabad. Nendel oli antud oma maa valdmaiseks läänikiri . Koormisi polnud neile määratud. Neil endast sõltuvaid talupoegi olnud, seega nad siiski polnud läänimehed. Neid oli kõige vähem. Kõigil polnud talu, olid olemas ka sulased ja teenijad. Nemad sõlmisid töölepingu pikemaks ajaks ja selle aja jooksul olid oma peremehe eeskoste all. Peremehks võis olla nii adratalumees, üksjalg, maavaba talupoeg, vabatalupoeg
1198.a Liivimaa esimene piiskop, misjonär Meinhard suri 1196. aastal ning tema ametijärglaseks pühitseti tsistertslaste ordu Loccumi kloostri abt Berthold, kes aga langes juba 1198. aasta suvel lahingus liivlaste vastu. Kuigi Berthold tapeti, võitsid lahingu tema poolt maale kutsutud ristisõdijad, kes sundisid liivlased tunnustama Üksküla ja Holmi linnuste võimu ning maksma nende ülalpidamiseks hinnust. 1199. aastal nimetati Liivimaa kolmandaks piiskopiks Bremeni toomhärra Albert, kes rajas piiskopkonna uueks keskuseks Riia linna ning asus maale saabuvate ristisõdijate teol aktiivsemalt tegelema Liivimaa rahvaste ristimisega. 12.-13. sajandi vahetusel oli niiviisi Väina jõe alamjooksul üles ehitatud katoliiklik võimuala, mis aga hakkas häirima piirkonna sellist maksuisandat Polotski vürstiriiki, kellega olid seotud ka Jersika ja Koknese vürstid Väina ääres.
linnusesse ja said suure saagi. 1215. a. kevadel korrati retke uuesti, kuid saadi tagasiteel leedulastelt lüüa. 1214. a. ehitasid sakslased Toreidasse, Koiva paremale kaldale varasema liivlaste linnuse asupaigale oma linnuse, nimega Vredeland (rahumaa). Samal aastal toimus seal Talava latgalite üleminek piiskopliku võimu alla. Enne olid kreeka- katolikuusulised. Latgaleid esindasid Talibaldi pojad, Rameko koos vendadega. Kohustuti maksma hinnust ja tegutsema eestlaste ning leedulaste vastu. EESTI SAMAL AJAL. Eestis toimunu kohta on vähe teada. Paavst Innocentius andis Ugandi ja Sakala aastal 1213. 11. oktoobril ürikuga Mõõgavendade ordule. Enne tegi sama ka paavstiga vaenujalal olev keiser Otto. 15 19. Vabadusvõitlus 1222 -1224. Tartu kaitsmise probleemid ja küsimused. 1222. a. vallutasid saarlased taanlaste linnuse ning ajasid sissetungijad Saaremaalt välja
*) Üksjalad need talupojad, kes rajasid omale uue talu ning enamasti olid nad adratalupoegade nooremad pojad. Nende teotööks oli esialgu üks jala päev nädalas ehk kord nädalas pidi keegi nende talust minema jalgsi teotööle mõisa. Uue talu loomine võttis aega ning seega lubati neil tegeleda talu valmimiseni sellega kui aga talu valmis sai, muutusid nad adratalupoegadeks. *) Vabatalupojad talupojad, kes ei pidanud teotööd tegema, aga kümnist või hinnust pidid ikka maksma. *) Maavabad talupojad nad valdasid oma talu läänikirja alusel ehk olid saanud oma talu valdamiseks vastava dokumendi mingite teenete eest ning olid täiesti vabad kümnisest ja hinnusest. *) Sulased ja teenijad talu nad ei omanud, vaid nad töötasid teistes taludes või tegid teotööd. * Võrreldes ajaga enne Jüriöö ülestõusu jäid talupojad enamjaolt siiski maa kasutajateks, nad ei olnud enam isiklikult vabad ja 1507 kadus ka relvakandmisõigus
1520. aastatel. Eramõisnikud püüdsid kehtestada 16. sajandil oma talupoegade majapidamise ülejääkidele eelisostu õigust. Lisa tulu saadi kõrge intressiga vilja laenamisest talupoegadele. Mõisamajand - Mõisamajandi juurde kuulusid: metsad, kalastusvesi, mesipuud, juurviljaaed. Talupoegade koormised 13.-16. saj: Maaomanikul oli õigus võtta talupoegadel regulaarset andamit, kas igal aastal püsiva suurusega hinnust või, sagedamini, igal aastal uuesti määratava suurusega kümnist. Hinnus oli kindlaksmääratud ja tavaliselt väiksem kui kümnis. 16. sajandil Eestis tavaline viljakümnis oli veerand saagist. Võimatu on saada ülevaadet 13.-16. sajandi Liivimaa talupoegade koormistest, sest allikaid on säilinud vähe, peamiselt on teavet 16. sajandi kohta. Eesti talupoegadelt nõutud koormised olid eripalgelised, mis sõltusid piirkonnast, maaisandast, talupoja
annaabi.ee 
