Merle Ööpik Tartu 2012 Sisukord 1. Sissejuhatus.....................................................................................................................2 2. Fotosünteesi olemus........................................................................................................2 3. Orgaanilise aine säilimine ja energiavahetus..................................................................3 4. Hingamisprotsess ja põlemine........................................................................................5 5. Biosfääri säilimine täna fotosünteesile...........................................................................6 6. Kokkuvõte......................................................................................................................7 1. Sissejuhatus Fotosüntees on rohelistes taimedes ja fotosünteesivates bakterites toimuv protsess
Etanoolkäärimine Käärimise teel on võimalik valmistada Anaeroobne hingamine EI OLE põllumajandusjäätmetest (nt suhkruroost) anaeroobne glükolüüs biokütust, mida lisatakse bensiinile vähendamaks Paljud bakterid suudavad hingata ilma fossiilsete kütuste kasutamist. hapnikuta. Etanoolkütuse kasutamine on laialt levinud Anaeroobse hingamise korral toimub Brasiilias ja USA-s. terviklik hingamisprotsess. Hapniku asemel kasutatakse glükoosi lagundamise viimases etapis, hingamisahela Lämmastikku siduvad mügarbakterid reaktsioonides, mõnda muud ainet, näiteks liblikõieliste juurtel
(https://et.wikipedia.org/wiki) 1.3. Temperatuurivajadus 3 "Pärmide temperatuuritaluvus on -2 °C kuni +45 °C-ni. Kõige soodsam temperatuur pagaripärmi jaoks on umbes 30 °C." (https://et.wikipedia.org/wiki) Pärmid on võimelised teatud tingimustel taluma külmumist. 1.4. Aeroobne hingamine ja anaeroobne hingamine Aeroobne hingamine on hapniku juurdepääsul toimuv hingamisprotsess. Anaeroobne hingamine on ilma hapnikuta kohastunud organismide energiasaamisviis. "Energeetiliselt on anaeroobne hingamine hapnikuhingamisest vähem tõhus." (https://et.wikipedia.org/wiki) 1.5. Sööde Pärmide söötmeid on rikas sööde, miinimumsööde ja spetsiifiline sööde. Meie töös oli söötmeks suhkur. "Söötmeks nimetatakse toitaineterikast ainest, kuhu pannakse teaduslikel eesmärkidel kasvama huvipakkuvad mikroorganismid." (https://et.wikipedia
HINGAMINE Karin Baskin Terviseteaduste ja Spordi Instituut Tallinna Ülikool 2006 www.astma.ee/kopsud/ Hingamisprotsess jaguneb · VENTILATSIOON (väline hingamine) · GAASIVAHETUS KOPSUDES · GAASIDE TRANSPORT VERES · GAASIVAHETUS KUDEDES 1 VENTILATSIOON · Sissehingamine Välimised roietevahelised lihased Sisemised kõhrevahelised lihased Diafragma e. vahelihas · Väljahingamine Seesmised roietevahelised lihased Kõhulihased Kopsude ventilatsioon VE = VT x f
Viimaseid leidubki suurel hulgal mullas, väljaheidetes ja taimejäänustes. Rohu puhtuse kindlustab niidetava pinna tasandamine juba rohumaa rajamisel ja 8 cm kõrgune niitmine. Pori ja sõnniku silosse viimist traktoriratastega tuleb võimalikult vältida. Silokonservante lisada rohu hekseldamisel või kohe pärast seda. Rohus olevad suhkrud hakkavad niitmise järel lagunema H2O ja CO2-ks, eraldades soojust. Selline hingamisprotsess kulgeb õhuhapniku juuresolekul. Õhukesed rohukihid tuleb kiiresti tallata ja katta. Nii väldime õhu juurdepääsu ning järelejäänud hapnik tarvitatakse kiiresti ära. Algab piimhappekäärimine. Kui haljasmassis on küllaldaselt piimhappebaktereid, siis moodustub järelejäänud suhkruist piimhape. Kui on enamuses teised, kahjulikud mikroobid, tekib lisaks äädikhapet, CO2, H2 jt. mittevajalikke ühendeid. Kahjulikud mikroobid lagundavad ka
d. Hingamisprotsessi olemus ja tähtsus taimele Hingamine on elusorganismides toimuv dissimilatsiooniprotsess, mille käigus toimub elutegevuseks vajaliku energia kättesaadavaks muutmine, kusjuures orgaaniline aine lagundatakse energiavaesteks anorgaanilisteks ühenditeks (CO2 ja H2O). Hingamisel on tegu bioloogilise oksüdatsiooniga, mis toimub ensüümide abil ning mitmeastmeliselt (palju vaheühendeid). Rakuhingamine - rakkudes toimuv hingamisprotsess, mis koosneb väga paljudest üksteisele järgnevatest keemilistest reaktsioonidest. Rakuhingamisega seotud protsess toimub igas üksikus rakus. Seega on oluline, et hingamise lähteained (glükoos ja O2) jõuaksid iga rakuni. Rakuhingamine toimub kõikides elusorganismides sarnaselt. Välishingamine – gaasivahetus (O2, CO2) organismi ja väliskeskkonna vahel. Selles osas on erinevusi taimede ja loomade vahel. Loomadel on hingamis-
Ökoloogia kontrolltöö küsimused 1.osa Abiootilised faktorid organisme ümbritsevast anorgaanilisest (eluta) maailmast tulenevad ökoloogilised tegurid. Adaptatsioon organismide või nende osade ehituse või talitluse kujunemine selliseks, st see tagab paremini isendi või liigi säilimise ja populatsiooni arvukuse suurenemise. Aeroobne hingamine hapniku juurdepääsul toimuv hingamisprotsess, kui ainete muundumisel laguneb ainult osa süsihappegaasi ja veeni, osa vaheprodukte kasutatakse lähteainetaks mitmesugustes sünteesiprotsessid. Akuutne toksilisus ägeda mürgituse puhul on tavaliselt tegu ainete suurte doosidega, mis põhjustavad lühikese aja (maksimaalselt 24-48 tunni) jooksul muutusi organismi elutegevuses, talitlushäireid või surma. Autotroofne organism (isetoituv), mis valgusenergia abil valmistab anorgaanilistest ühenditest (süsihappegaasist,
1. Saprofüütideks (elavad orgaaniliste ainete baasil), 2. Parasiitideks (kasvavad ja arenevad elusorganismide kudedes, enamus neist võivad tarvitada ka surnud organismide orgaanilisi ühendeid). Heterotroofne süsinikuga toitumisviis on iseloomulik kemoorganotroofidele. Paljud mikroorganismid on miksotroofid, s.o nad võivad ühelt toitumistüübilt üle minna teisele. 13. Mikroorganismide hingamine ja hingamistüübid Hingamisprotsess on oma olemuselt substraadi hapendamine, kus bakterid saavad energiat. Hingamisprotsess toimub aeroobsel või anaeroobsel teel. Vastavalt sellele nimetatakse neid kas aeroobseteks või anaroobseteks mikroorganismideks. Aeroobsed mikroorganismid vajavad kasvamiseks ja paljunemiseks hapnikku. Anaeroobsed mikroorganismid ei vaja kasvamiseks ega paljunemiseks õhuhapnikku, elavad ainult hapnikuvabas keskkonnas.
Teine rühm fotosünteesivaid baktereid on fotoautotroofid. Nendel toodetakse fotosünteesil orgaanilist ainet süsihappegaasist. Fotosünteesivad väävlibakterid on siis rohelised ja purpursed väävlibakterid. Need fotosünteesivad väävelbakterid on obligatoorsed anaeroobid, sest sulfitid õhukeskkonnas oksüdeeruksid kiiresti. Teine rühm fotosünteesivaid baktereid on sinivetikad. Sinivetikate teke tõi kaasa vaba õhuhapniku, mille tõttu suri välja enamik toonasest elust. Algas hingamisprotsess. Miks on maismaataimedel fotosüntees samasugune kui sinivetikatel? Sest kloroplastid tekkisid sinivetika endosümbioosi tulemusena. Sinivetikaid on maailmas teada umbes 2000 liiki. Sinivetikate rakkudes on kloroplastide sarnaseid lamellstruktuure, kuid mitte nii täiuslikud. Sisemembraanistikku on vaja elektri (elektronide (energia)) isoleerimiseks. Tsüanobakteritel on kitiinist rakukest ja limakapsel. Paljud sinivetikad seovad õhulämmastikku, mis on sinivetikate puhul
KÜSIMUSTE VASTUSED Esimesed 1. Abiootilised faktorid on on eluta keskkonna füüsikalis-keemilised ja mehaanilised mõjud organismile. (Nt: temperatuur, sademed) 2. Adaptatsioon on organismide või nende osade ehituse või talitluse kujunemine selliseks, et see tagaks paremini isendi või liigi säilimise ja populatsiooni arvukuse suurenemise. 3. Aeroobne hingamine on hapniku juurdepääsul toimuv hingamisprotsess. (Hingamise ehk "biooksüdatiooni käigus energia vabanemise" erivorm) 4. Akuutne toksilisus on äge mürgilisus, mis põhjustab lühikese aja (maksimaalselt 24- 48 tunni) jooksul muutusi organismi elutegevuses, talitlushäireid või surma. 5. Autotroofne organism on organism, mis valgusenergia abil valmistab anorgaanilistest ühenditest (süsihappegaasist, veest ja mineraalsooladest) endale
sest mõned liigid saavad hingata ka õhuhapnikku. Kuigi hapniku eraldamine veest on üsna raske, on hapnik akvaariumis pahatihti väga defitsiitne. Enamasti pole asi mitte hapniku vähesuses, vaid liigses süsinikdioksiidis, CO2, sisalduses, mida kalad välja hingavad. Sellised olud tekivad eelkõige siis, kui väikses akvaariumis on liiga palju kalu ning filter või õhustaja ei vasta akvaariumi mõõtmetele. Oma osa on ka taimedel, sest nad on nii hapniku tootjad kui tarbijad. Hingamisprotsess kujutab oma olemuselt glükoosi hapendumist lõppsaaduseni, milleks on vesi ja süsihappegaas. Taimede hingamisprotsessi võib väljendada järgmise skeemina: C6H12O6 + 6 O2 - > 6 CO2 + 6 H2O + 674 kcal [4] 3.2 Akvaristikas kasutatavad veeliigid Kuna enamik toaakvaariumides kasvatatavatest kaladest pärinevad subtroopilistest või trooplistest piirkondadest, ei ole kõiki vajalikke tingimusi rahuldavat vett meil looduses tavaliselt olemas. Seepärast tuleb vajaliku koostisega akvaariumivesi
suureneb lümfivool vereringesse. Toodab antikehi. Toodab lümfotsüüte, mis hävitavad baktereid ja toksilisi aineid – täidab kaitsefunktsiooni. Võtab osa rasvade transpordist – rasvad imenduvad seedetraktist lümfi ja sellega verre. Lümfisoonte seintes on silelihased. Samuti paiknevad seal klapid, mis tagavad ühesuunalise voolu. Lümfissoontes on lümfisõlmed, kus „filtreeritakse“ lümfi. Lisaks toodetakse lümfisõlmedes lümfotsüüte. HINGAMINE Hingamisprotsess jaguneb: ventilatsioon, gaasivahetus kopsudes (O2 kopsuallveoolidest kapillaarverre), gaaside transport veres ja gaasivahetus kudedes (kapillaarvere ja kudede vahel). 1.Kopsude ventilatsioon (sisse -ja väljahingamine) Kopsude ventilatsioon on õhuvahetus väliskeskkonna ja kopsuallveoolide vahel: kopsukapillaaride gaasivahetustsoonis olev veri rikastub hapnikuga ning annab ära CO2te. Toimub tänu sisse- ja väljahingamisele.
kokkutõmbe seiskohalt väga olulised. Veresoonte toonuse regulatsioon. Keskmised asuvad piklikusasjus, toimub veresoonte regulatsioon. Erinevate keemiliste ainete abil. Rõhumuutused. Tööpuhene hüpereemia. Alarmseisund e adrenaliin. Valikuline toime, lainedav veresooni ajus, südames, intensiivselt töötavas organis või südames. Ahendab veresooni. Selle tulemusena veri paigutakse organismis ringi, võetakse ära kus pole vaja ja paigutakse sinna kus on seda kõige rohkem vaja. Hingamisprotsess. 4 osa ventilatsioon e välimine, gaasivahetus, gaaside transp, gaasivahetus kudedes. Ventilatsioon on õhuvahetus väliskeskonna ja kopsualveoolide vahel, tagab ventilatsiooni sisse ja väljahingamine. Sissehingamine. Kõik gaasid ja gaasidesegud on omadus liikuda alati kõrgemarõhu poolt madalama rõhu suunas. Selleks et õhk väliskeskonnast kopsudesse jõuab, tuleb tekitada olukord et rõhk väliskeskonnast olen kõrgem. Sissehingamislihased peavad kokkutõmbuma. Rindkeremaht suureneb
Viimaseid leidubki suurel hulgal mullas, väljaheidetes ja taimejäänustes. Rohu puhtuse kindlustab niidetava pinna tasandamine juba rohumaa rajamisel ja 8 cm kõrgune niitmine. Pori ja sõnniku silosse viimist traktoriratastega tuleb võimalikult vältida. Silokonservante lisada rohu hekseldamisel või kohe pärast seda. Rohus olevad suhkrud hakkavad niitmise järel lagunema H2O ja CO2-ks, eraldades soojust. Selline hingamisprotsess kulgeb õhuhapniku juuresolekul. Õhukesed rohukihid tuleb kiiresti tallata ja katta. Nii väldime õhu juurdepääsu ning järelejäänud hapnik tarvitatakse kiiresti ära. Algab piimhappekäärimine. Kui haljasmassis on küllaldaselt piimhappebaktereid, siis moodustub järelejäänud suhkruist piimhape. Kui on enamuses teised, kahjulikud mikroobid, tekib lisaks äädikhapet, CO2, H2 jt. mittevajalikke ühendeid. Kahjulikud mikroobid lagundavad ka
annaabi.ee 
