Henrik Ibsen “Nukumaja” kirjand (0)

Henrik Ibsen “ Nukumaja ”
Kirjand
“Nukumaja” on kolme vaatusega näidend, mille autoriks on Norra päritolu kirjanik Henrik Ibsen. Oma teoses on ta väljatoonud psühholoogilist tausta, kus on ta käsitlenud tolle aja Euroopa aktuaalseimad teemasid , üks neist oli naiste poliitilised õigused ning naiste roll ühiskonnas. “Nukumaja” peategelaseks on pealtnäha lapsemeelne Nora , kuid vaatamata kergemeelsusele on ta täiesti ideaalne abikaasa ja ema. Läbi teose kasvab aga Nore järkjärgult ja mõistab, milline on tegelik elu. Teoses tuleb ka Nora õige isiksus välja.
Raamatu alguses võib tunduda, et Nora on kohati väga nõrk tegelane ja oma elu suudab ta korras hoida vaid oma mehe toel. Teda on kujutatud väga lapsemeelse tegelasena, kes oli küll väliselt saanud täiskasvanuks, kuid käitumiselt jäänud lapseks. Nora sellise oleku põhjuseks oli tema isa kasvatus. Talle oli juba lapsena selgeks tehtud, et naine pole keegi ja et naise kohus on olla oma mehel meeljärgi. Nora täiskasvanuks saamist takistas ka tema abikaasa Helmer . Mees kohtles abikaasat nagu väikest last, kes pole veel piisavalt küps, et mõista tõsiseid maailma asju. Seega üritas mees suunata naist kuidagi piltlikult, vahetevahel kutsudes teda helitavalt oravaks ja lõokeseks.
Pealtnäha täiuslikus peres puudus naisel aga täiesti sõnaõigus, kõiki peresiseseid asju otsustas mees üksi. Mõeldes ajastule, mida on raamatus kujutatud, polnud Noral tol hetkel väga muud valikut, ta pidi leppima sellega, et naised olid ühiskonna seisukohalt oma abikaasade mängukannid, kes pidid arvestama sellega mida mees oli ölenud ning hoolitsema laste ja kodu eest. Seega täitis ta oma rolli täiuslikult, lastes oma mehel ennast kohelda kui nukku
Vaatamata oma kergemeelsusele ja niiöelda nukustaatusele tuli teoses aga suurepäraselt välja, et tegelikult oli tugevamaks isiksuseks Nora. Ta oli armastav ja suurepärane naine oma vägagi egositlikule ja auahnele mehele. Nagu näidendis selgus käitus Nora hullumeelselt, et päästa oma armastatu elu, vaevalt oleks ta abikaasa seda tema jaoks teinud. Kui mees kuulis, mida naine ta heaks oli teinud, hoolis ta vaid oma mainest. Tema esimeseks mõtteks oli kuidas saaks seda avalikkuse eest varjata, seega valeta midagi kokku ning valedega päästa nii enda kui ka oma pere au. Kogu teose vältel on näha, et tegelikult polnud nende niiöelda täiuslikus pereelus midagi täiuslikku. Kogu nende suhe ja elu seisnes ju ainult valedel . Igapäevaellu kuulusid pisivaled, mis tekitasid lõhesid nende ellu.
Norast oli aga läbi teose saanud järsku täiskasvanud naine, kes teadis mida tal tuleb edasi teha. Ta mõistis, et ta pole oma mehega õnnelik ja tegelikult ta ei tunne absoluutselt seda inimest, kellega ta on abielus ja elanud nii palju aastaid koos – Helmer oli tema jaoks võrras. Raamatu lõpus käitus ta ennastohverdavalt, seistes vastu ühiskonna rangele seisukohale. Ta lahkus kodust, vaatamata sellele et paljude jaoks oli see vale jätta oma pere, oma lapsed ja abikaasa. Kuid Nora tundis, et ta peab ennast avastama, ta peab teada saama, kes ta ise on ja saama iseseisvaks.
Autor on kujutanud oma teoses ka veel tänapäeval väga tihti esinevat probleemi – suhtes olles tahetakse kontrollida teist osapoolt. Alati pole küll kannataja pooleks naised, kuid tihti kipub see nii olema. Henrik Ibsen on oma näidendis toonud väga selgelt välja selle, kuidas võib saada ühest inimesest teise inimese mängukann, kuidas armastuse nimel, tehakse ükskõik mida, et teine vaid õnnelik oleks. Ta näitab suurepäraselt, kuidas ka pisike vale, mis esialgu tundub nii õige võib endaga kaasa tuua üha rohkem pisivalesid, mis lõpuks kuhjuvad üheks suureks valeks. Pidev valetamine ja valede kuhjumine nagu ka teoses näha, ei too kunagi head, asjad tulevad välja ka siis, kui neid on meisterlikult salajas hoitud. Mina leian, et teoses lõppes see vale välja tulek Nora jaoks positiivselt, ta mõistis kes on ta abikaasa ja kes on ta ise.