Eesti keele häälikud jagunevad: - täishäälikud (A, E, I, O, U, Õ, Ä, Ö, Ü) - kaashäälikud - sulghäälikud (K, P, T, G, B, D) - suluta kaashäälikud (H, J, L, M, N, R, V, S, C, F, S, Z, Z, X, Y) Helilisuse järgi jagatakse häälikud: - helilised häälikud (A, E, I, O, U, Õ, Ä, Ö, Ü, L, M, N, R, V, J) - helitud häälikud (K, P, T, G, B, D, F, H, S, S, Z, Z) Vokaalid on häälikud, mis moodustatakse häälekurdude osalusel ja nii, et õhuvool pääseb suust pidevalt ning takistuseta välja. Vokaalid erinevad üksteisest artikulatoorselt moodustuskoha poolest. Vokaalide akustilistest omadustest on olulisim
22. Kuidas rühmitada konsonante hääldusviisi järgi? Tooge näiteid! Klusiilid, frikatiivid, nasaalid, lateraalid, tremulandid 23. Kuidas rühmitada konsonante häälduskoha järgi? Tooge näiteid! Larüngaalid e kõrihäälikud (h), farüngaalid e neeluhäälikud (eesti keeles pole), nasaalid, oraalid e suuhäälikud: uvulaarid p, velaarid k, , g, palataalid j, s, alveolaarid t,s,d,l,n,r, dentaalid t,n. 24. Kuidas rühmitada häälikuid fonatsiooni (helilisuse) järgi? Helilised ja helitud. Tooge näiteid! 25. Missugused on eesti keele konsonantfoneemid ja konsonantidega seotud fonoloogilised probleemid? 17: k, t, t´, p, s, s´, s, h, f, v, m, n, n´, r, l, l´, j. eesti keeles puudub heliliste ja helitute sulghäälikute ja sibilantide vastandus, võõrtähed s ja z, palataliseeritud foneemidel puuduvad kirjas neile vastavad tähed, frikatiivid f ja v moodustavad ainsa helilise ja helitu konsonandi vastanduse. 26
alumina hääleallikas. Ülesanne: hääle tekitamine. Kilpkõhr kaitsev funktsioon, koosneb 2 lestmest. 12. Milline on häälekurdude tegevus kõnelemisel? Häälekurrud kõnelemise seisukohalt kõri kõige olulisem elund. Rahvakeeles häälepaelad. Kui jõude hingame, on lihased lõdvad, õhk liigub vabalt. Sügavalt sisse hingates häälepilu avaneb. Heliliste häälikute puhul helikurrud võnguvad. See annab häälele tema kõrguse ja helilisuse. Häälekõrguse puhul on oluline võnkumise sagedus. Laias laastus: 150-300 Hz (võnget/sek) naistel ja 80-100 Hz meestel. Häälekurrud on elastsed. Töötab Bernoulli-efekt. Mida lühemad ja õhemad on häälekurrud, seda kõrgem on hääl. Mehe kõri, peale murdeiga, kasvab edasi, häälepaelad kasvavad pikemaks => võnguvad aeglasemalt. Kõrihäälikud larüngaalhäälikud. Kõri sulghäälik nt võrukeelne `leivad' leeväq [lévä']; eitus kõnekeeles: EI > mkm.
häälepilu ehk glotis). 11. Milline on häälekurdude tegevus kõnelemisel? Pikemad ja paksemad häälekurrud (meestel) võnguvad harvemini kui lühemad ja õhemad häälekurrud (naistel ja lastel).Meeshääle kõrgus on umbes 70-150 Hz ja naishäälel umbes 150-300 Hz. Sügavalt sisse hingates häälepilu avaneb. Heliliste häälikute puhul helikurrud võnguvad (see annab häälele tema kõrguse ja helilisuse). Kui hingeldame ja häälekurrud ei sulgu korralikult, tekib käre hääl. 12. Missugune on häälekurdude asend ja tegevus hingamisel, helitute ja heliliste häälikute hääldamisel, sosistamisel? 1) sügav hingamine 2) jõudehingamine ja paljud helitud häälikud 3) sosistamine 4) helilised häälikud. 13. Missugused on artikulatsioonielundid? Ülesanne hääle häälikuteks kujundamine. Aktiivsed artikulaatorid on huuled ja keel
vokaalisarnased. FONATSIOON - ehk mida teevad häälekurrud? Helitud konsonandid – häälekurrud ei võngu (lehel 1. tabeli paarishäälikute puhul vasakpoolsed), häälepilu on kas täiesti avatud või suletakse see osaliselt, nagu h hääldamisel, või täiesti sulguda, mispuhul on tegu kõrisulghäälikutega. Helilised konsonandid – häälekurrud võnguvad, mis tagab helilisuse (lehe paarishäälikutel parempoolsed). Kärisev – kärisevat konsonanti märgib tilde konsonandi all. Kähisev – kähisevat konsonanti märgivad 2 punkti konsonandi all. Helitustunud ehk helituks muutunud – märgitakse konsonandialuse ringikesega. Helilised konsonandid muutuvad helituks näiteks sõna lõpus või helitute konsonantide vahel. Helilistunud ehk heliliseks muutunud – märgitakse konsonandialuse v-ga, ilmselt tulnud
Eesti häälikutest kuulub nende hulka l. Seoses vähese häälduspingega leidub eesti konsonantide hulgas üksainus hõõrdhäälik ehk frikatiiv, milleks on s. Poolvokaale eristab vokaalidest see, et fonoloogiliselt esinevad nad konsonandi funktsioonis. Lähedaste tunnustega häälikud on eri foneemid, kui nende suhet iseloomustab fonoloogiline opositsioon ehk võimalus muuta tähendusi, kui neid omavahel asendada. Helilisusopositsioon on nähtus, kus lähedasi foneeme eristab helilisuse olemasolu või puudumine: näiteks foneemid /.../ /.../. Leidub keeli, nagu nt eesti keel, kus see fonoloogiline opositsioonitüüp ei leia kasutamist. Vokaalimoodustuse põhialuseks on keele horisontaal- ja vertikaal-suunalised liikumised. Esimese põhjal liigitatakse häälikud ees-, taga- ja keskvokaalideks. Keeleselja kõrguse järgi eristatakse madalaid, kõrgeid ja keskkõrgeid vokaale. Eri keeltes leidub huulvokaale kõige sagedamini kõrgete ja keskkõrgete taga-vokaalide hulgas
· Frikatiivid = hõõrdhäälikud - Spirandid = piluhäälikud: v, f, h - Sibilandid = sisihäälikud: s, , s 23. Kuidas rühmitada konsonante häälduskoha järgi? Näited. · Larüngaalid = kõrihäälikud: h · Farüngaalid = neeluhäälikud · Nasaalid = ninahäälikud: n, m, · Oraalid = suuhäälikud (uvulaarid, velaarid, palataalid, alveolaarid, dentaalid) 24. Kuidas rühmitada häälikuid fonatsiooni (helilisuse) järgi? Näited. · Helilised: m, n, l, l´, r, , j, v · Helitud: k, p, t, s, h, f, s, t´ 25. Missugused on eesti keele konsonantfoneemid ja konsonantidega seotud fonoloogilised probleemid? Eesti keeles on 17 konsonantfoneemi. Probleemid: 1) Eesti keeles puudub heliliste ja helitute sulghäälikute ja sibilantide vastandus. 2) Saab küll rääkida nõrkadest ja tugevatest konsonantfoneemidest, kuid need on tegelikult nõrgad ainult sõna lõpus või
näiteks arhifoneeme või morfofoneeme sisaldavatest representatsioonidest või teistest allomorfidest. Selle näiteks on saksa keele sõnalõpuklusiilid ja soome keele vokaalharmoonia ning eesti sisseütleva lõpu kirjeldused. Selle vastand on IA-morfoloogia. Selle meetodi järgi loetletakse vaid keerulisemate juhtude allomorfid ja nende distributsioonid. IA-morfoloogiline kirjeldus saksa keele helilisuse/helituse varieerumisest võiks olla lihtsalt konstateering, et helitud allomorfid esinevad sõna absoluutses lõpus, teistes kombinatsioonides aga esinevad helilised allomorfid. Morfeemide liigid Vaba morfeem võib oma suvalise allomorfi kujul esineda iseseisva sõnavormina, ilma et temaga kohustuslikult liituks teisi morfoloogilisi elemente Seotud morfeem esineb ainult koos teiste morfeemide või sõnadega, mitte kunagi iseseisva sõnavormina. Selle kohta kasutatakse ka terminit afiks
· Larüngaalid e kõrihäälikud: h · Farüngaalid e neeluhäälikud: - · Nasaalid e ninahäälikud: n, m, , · Oraalid e suuhäälikud: uvulaarid e kurgunibuhäälikud: velaarid e pehmesuulaehäälikud: k, palataalid e kõvasuulaehäälikud: j, s alveolaarid e somphäälikud: t, s, l, n, r dentaalid e hammashäälikud: t, n 25. Kuidas rühmitada häälikuid fonatsiooni (helilisuse) järgi? Tooge näiteid! · Helilised konsonanded häälekurrud võnguvad: l l´ r m n j v · Helitud konsonanded häälekurrud ei võngu: k p t t´ s s h f 26. Missugused on eesti keele konsonantfoneemid ja konsonantidega seotud fonoloogilised probleemid? · 17 konsonantfoneemi: k t t´ p s h f v m n r l l´ j s · Probleemid: Eesti keeles puudub heliliste ja helitute sulghäälikute ja sibilantide vastandus.
takistusteta välja. Vokaalid erinevad üksteisest artikulatoorselt moodustuskoha poolest. Vokaalide akustilisest omadusest on olulisim see, missugustesse häälelaineribadesse on koondunud kõige rohkem akustilist energiat. Konsonandid on häälikud, mille moodustamisel tekitatakse suuuõõnes või huultel mingi osaline või täielik taksitus. Konsonandid erinevad üksteisest artikulatoorselt nii moodustuskoha kui moodustusviisi poolest. Akustilises mõttes isloomustab konsonante nende helilisuse määr. Hääldusviisi alusel liigitatakse konsonante vastavalt kitsuse iseloomule. Tähtsamad hääldusviisid on klusiilid e sulghäälikud (täielik sulg, õhuvoolu läbipääs on täielikult suletud), frikatiivid e hõõrdhäälikud (ahtuses tekib kahin), nasaalid e ninahäälikud (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõnde avatud), lateraalid e külghäälikud (keele keskel kulgev sulg, õhk voolav
velaarid e pehmesuulaehäälikud: k, palataalid e kõvasuulaehäälikud: j, s alveolaarid e somphäälikud: t, s, l, n, r dentaalid e hammashäälikud: t, n Lingvaalid e keelehäälikud: apikaalid e keeletipuhäälikud: r predorsaalid e eeskeelehäälikud: t, s, n mediodorsaalid e keskkeelehäälikud: s postdorsaalid e tagakeelehäälikud: k, lateraalid e külghäälikud: l Labiodentaalid e huulhammashäälikud: f, v Bilabiaalid: m, p, w 25. Kuidas rühmitada häälikuid fonatsiooni (helilisuse) järgi? Tooge näiteid! Helilised konsonandid - häälekurrud võnguvad: /l l´ r m n j v/ Helitud konsonandid - häälekurrud ei võngu: /k p t t´ s s h f/ 26. Missugused on eesti keele konsonantfoneemid ja konsonantidega seotud fonoloogilised probleemid? Eesti keeles puudub heliliste ja helitute sulghäälikute ja sibilantide vastandus.On võimalik rääkida nõrkadest ja tugevatest konsonantfoneemidest: nõrgad /g b d d´ z z/, tugevad /k p t t´ s s/
annaabi.ee 
