VAIMUDE J A A M Elo-Maria Roots Tegelased: Eliisabet (Helen) Maiu (Mäx) Fred (Mäxi vend) Elmar Sarapuu (eesti keele õpetaja). President ja ta naine (Heleni ema ja isa) Ines, Heleni tädi (Heleni olemispaik) Müller (kuri ja kiuslik) Ege (joodikust isa, vaesus,ema jõuetus) Maiu(Mäx): Lastekodu Klassikaaslane Poisilik Hea sõbranna Fred (hauakaevaja): 28 aastat vana Elab surnuaias Budist Mäxi vend Ilus välimus Heleniga keerulised suhted Ilma hariduseta Vanglas 8 aastat Fred(hauakaevaja): 28.aastat vana. Elab surnuaias. Budist. Mäxi vend. Ilus välimus. Heleniga keerulised suhted. Ilma hariduseta. Vangla 8.aastat. Elmar Sarapuu: Eesti keele õpetaja Heleniga sobiv Raamatud Summerhill (Inglismaal tegutsev kool, kus õpilaste vabadust ei piirata ja õppetöö toimub hoopis teistmoodi) Kohvikus (Helen, Mäx, Fred...) Koolis Ege: Vaesus Vägivald Ema jõuetus Koolis Kodune elu
Temaga aga juhtus selline lugu, et ükspäev inimtühjal tänaval jalutades sattus ta kokku üksiku mehega, kes pakkus talle kahte piletit New yorki. Selle üksiku mehe lugu peitus aga kurvas minevikus enda naisega. Ta oli juba pikemat aega põgenenud, kuna tema naise vend Georg andis ta üles. Seejärel oli ta otsustanud Saksamaale minna. Teel sinna peatati teda korduvalt kinni, ning kontrolliti tema andmeid, kuid läbi raskuste jõudis ta siiski kohale. Schwarts kohtus Heleniga kirikus, ning sealt suundusid nad korterisse. Nad veetsid paar ilusat päev koos. Seejärel pidi Schwarts lahkuma, ta pidi minema Münsterisse, sest ta oli oma pagasi jätnud sinna ja oli seal ka hotelli registreeritud. Helen laenas tuttavalt auto ja viis mehe kohale. Teel Münsterisse aga otsustas Helen, et põgeneb koos mehega. Nad leppisid kokku, et Helen viib auto tagasi ja ütleb kodustele, et läheb Sveitsi arsti juurde ning kohtub mehega hiljem. Schwarts jõudis edukalt Austriasse
Pgenik oli siiski umbusklik selle vra mehe suhtes. Lpuks mees tutvustas ennast, ta nimi oli Schwarts, ning hakkas oma elust pajatama. Ta oli aastaid paguluses elanud, kuna tema naise Heleni vend Georg andis ta les, ja hest kohast teise pgenenud. Seejrel oli ta otsustanud Saksamaale tagasi minna. Teel peeti teda mitu korda kinni ja kontrolliti tema isikut. Lbi raskuste pses ta siiski Saksamaale oma naise Heleni juurde. Seejuures aitas teda ta sber doktor Martens, kes tal Heleniga kokku aitas saada. Schwarts kohtus Heleniga kirikus, sealt suundusid nende korterisse. Nad veetsid paar toredat peva koos. Seejrel oli Schwartsil aeg lahkuda, ta pidi minema Mnsterisse, sest ta oli oma kohvrid sinna jtnud ja oli sealsesse hotelli registreeritud. Helen laenas oma tuttavalt auto ja viis mehe Mnsterisse. Teel otsustas Helen, et pgeneb koos mehega. Nad leppisid kokku, et Helen viib auto tagasi ja tleb kodustele, et lheb veitsi arsti juurde ning kohtub hiljem mehega Zrichis.
olemas. Noormehel on hea töökoht kilemüügimehena. Peategelane armastab seda töökohta, kuna ta teeb seda kõige paremini. Samuti ka armastav naine, kelle nimi on Elina. Ühel hetkel sattus peategelane baari, kuna Elina oli talle rääkinud, et tal oli afäär teise mehega. Sellest hetkest hakkab peategelase elu allamäge minema. Esiteks sattub ta hotelli ruumi soomlastega, kus teda röövitakse ja pekstakse. Sealt päästetakse ta ära ja sealt edasi ta tutvub Heleniga, kes on Elina on õde aga ka Andresega, kes muutub peategelase jaoks kui iidoliks. Nende seltskonnas olles tutvub ta ka Merikesega, kes on Andrese naine. Samuti jõuab peategelane kolida kokku Elinaga ja nende elu on vägagi rutiine. Järgmisena tabab peategelast aga mitu suurt hoopi. Esiteks kukub ta koolist välja, kuna pole sellega tegelenud piisavalt palju aga samuti vallandatakse ta töölt, kuna tundub, et tal on teised asjad tähtsamad.
öö jooksul põgenikule enda loo II maailmasõjaaegsest ajast, mis on täis armastust, vaprust, riske ja sõda. Mis paneb inimest riskima enda eluga ja läbima sadu kilomeetreid? Seda ei tee mitte ükski muu asi, peale armastuse. Armastus ei pruugi olla vaid inimese vastu, armastus võib olla ka oma hobide, töö või kodumaa vastu, kuid antud juhul räägime me armastusest kahe inimese vahel. Josef riskis enda eluga, et olla koos Heleniga. Ta valetas ja kasutas valepassi ning läks tagasi sinna, kus ta ei olnud oodatud. See on üks suurim ennastohverdav tegu, mida üks inimene teise nimel teha võib. Risk vahele jääda on ääretult suur, eriti veel sellisel ajal, kus Josef elas ning ta teadis, et kui ta vahele peaks jääma, siis ei ole tal praktiliselt mingit võimalust Helenit näha. Seda võib nimetada mõtlemata teoks, sest ükski inimene ei oleks selliseks sammuks valmis, kuid
armastus võib olla nii jõud kui ka nõrkus. Põgenik, varjunimega Schwarz,pöördub tagasi Saksamaale, et taas näha oma naist, Helenit, kes on vähki suremas. Mees on nõus armastuse nimel otse surma astuma, kuna naise vend, George, teda põlglikult vihkab ja taas vangilaagrisse saata soovib. See situatsioon näitab, et armastus teeb ta nõrgaks, ta peab selle tõttu oma eluga riskima. Teisest küljest aga, kui nad Heleniga kokku on saanud ja koos põgeneda otsustavad, on just nende vaheline tugev kiindumus see mis neid edasi viib ja põhjust elamiseks annab ehk teeb neid tugevaks. Olles endale püstitanud eesmärgid või unistused, millesse me siiralt usume ja kõik endast oleneva nende täitumiseks teeme, suudame neid ka täide viia. Armastades oma tööd ei pea me enamasti oma kohustusi vastumeelselt tegema vaid teeme neid hea tuju ja südamega.
Martens tundis lõpuks vana sõbra ära ja kutsus ta enda kabineti peale tööpäeva. Martens päris, et kuidas Schwarts Saksamaale sai ja miks ta sinna üldse tuli. Schwarts palus et sõber aitaks tal Helenile teatada tema Saksamaal viibimisest ja leiaks talle öömaja. Martens lubab tal ööbida oma kabinetis, kuid sel juhul peab ta hommikul lahkuma, et koristaja teda ei näeks. Schwarts jääb sellega nõusse ja läheb linnapeale, Martens aga koju naise juurde. Schwarts kohtus Heleniga kirikus. Nad said väljas kokku ja vestlesid omavahel. Seejärel otsustasid nad suunduda Heleni korterisse aga naisel oli toatüdruk kodus, kes salamisi Georgile kõik ette kandis. Helen läks koju ja andis tüdrukule vabad päevad. Schwarts helistas samal ajal Martensile et kõik on korras ja ta leidis Heleni. Minnes naise maja juurde, nägi ta et Helen on akna avanud, mis tähendas kokkulepitult et toatüdruk on lahkunud. Trepikojas tuli mehele vastu üks tüdruk kes teda pingsalt vaatas
Martens tundis lõpuks vana sõbra ära ja kutsus ta enda kabineti peale tööpäeva. Martens päris, et kuidas Schwarts Saksamaale sai ja miks ta sinna üldse tuli. Schwarts palus et sõber aitaks tal Helenile teatada tema Saksamaal viibimisest ja leiaks talle öömaja. Martens lubab tal ööbida oma kabinetis, kuid sel juhul peab ta hommikul lahkuma, et koristaja teda ei näeks. Schwarts jääb sellega nõusse ja läheb linnapeale, Martens aga koju naise juurde. Schwarts kohtus Heleniga kirikus. Nad said väljas kokku ja vestlesid omavahel. Seejärel otsustasid nad suunduda Heleni korterisse aga naisel oli toatüdruk kodus, kes salamisi Georgile kõik ette kandis. Helen läks koju ja andis tüdrukule vabad päevad. Schwarts helistas samal ajal Martensile et kõik on korras ja ta leidis Heleni. Minnes naise maja juurde, nägi ta et Helen on akna avanud, mis tähendas kokkulepitult et toatüdruk on lahkunud. Trepikojas tuli mehele vastu üks tüdruk kes teda pingsalt vaatas
kellest naine ei tahtnud midagi kuulda. Siiski teose lõpus, kui olid jõulud tuli isa pojale jõuluvana mängima ja nii jäid nad siiski kokku ja Johanna pidi Franki unustama, kuigi alati lootis et ükskord ta tuleb ja palub vabandust. Haiglas töötas õde Maria, kes hoolitses nii Johanna kui Tanja ja ka teiste eest. Ta mees oli juba ammu aastate eest surnud ning ta oli üsnagi üksi. Ta muretses väga oma tütre Heleni pärast, keda ta võrdles patsiendi Johannaga. Ta kartis, et Heleniga võib midagi samasugust juhtuda. Helen, umbes 30-aastane naine, üksi jäätud koos 3 lapsega. Mees oli neid maha jätnud ja teise naise juurde läinud. Õnneks keegi ka temast puudust ei tundnud. Kuid siiski vajas Helen enda kõrvale meest, kes oleks talle toeks ja hoiaks ja armastaks teda. Tegelikult tal oligi üks silmarõõm Laurits, kellega nad olid juba päris pikka aega tuttavad, kuid mees sõitis Oslosse tööle terveks aastaks ning samuti jättis Heleni siia
Nad mõlemad tegid nii nagu jumalanna ja korjasid kive ning viskasid nad üle oma õla seljataha. Kõik kivid, mida Deuklaion viskas, muutusid meesteks ja kõik, mida Pyrrh viskas muutusid naisteks. Uued inimesed olid targad ja vastupidav piinades ning kannatustes. Kivist sündinud ja kivina kõva ning järeleandmatu. "Trooja sõda" räägib sellest, kuidas Trooja kuninga Priamose noorem poeg Paris sõidab Mükeenesse ja seal kohtub Heleniga, kelle ta võtab koju minnes Troojasse salaja kaasa. Mükeene kuningas Agamemnon vihastab ja sõidab koos Kreeka sõjaväega ja oma vennaga Troojat vallutama ja Helenit ära võtma. Tolle aja suurim sõdalane Achilleus keeldub kreeklasi võitluses toetamast. Järgmisel päeval puhkeb suur lahing hellenite ehk kreeklaste ning troojalaste vahel, hellenid suruvad troojalased tagasi.. Edaspidi suruvad troojalased Hektori juhtimisel kreeklased tagasi,
saadetud erakorralisele missioonile. Josef oli Heleni plaanis kindel ning ostis rongipileti. Josef jõudis rongile. Ta läks restoranvagunisse, broneeris seal koha. Ühel hetkel asutsid ametnikud tema juurde (SS-mehed), palusid Josefilt passi ja pagasit. SS-mehed nägid passi vahel Georg Jürgensi kirjutatud kirja. Nad läksid teise lokaali, mille aadressi oli eelmise ööklubi omanik andnud. Schwarz võeti Sveitsis neli korda kinni. Josef kohtus Heleniga hotellis. Zürichisse jäid nad nädalaks. Nad elasid Lõuna-Sveitsis Lago Maggiores. Helenit külastas Saksa konsulaadi ametnik Krause. Helen ei tahtnud paljastada, et Josef on tema mees või põgenik. H ütles Krausele,et ta on genflane, härra Leinor (prantslane). George saatis spiooni. Nad sõitsid lõunasse spioonide eest (As Conasse). Nad said järgmise ähvardava kirja spioonidelt. Nad läksid prantsuse konsulaati turistiviisat taotlema (selle nad said aastaks)
Lõpuks mees tutvustas ennast, ta nimi oli Schwarts, ning hakkas oma elust pajatama. Ta oli aastaid paguluses elanud, kuna tema naise Heleni vend Georg andis ta üles, ja ühest kohast teise põgenenud. Seejärel oli ta otsustanud Saksamaale tagasi minna. Teel peeti teda mitu korda kinni ja kontrolliti tema isikut. Läbi raskuste pääses ta siiski Saksamaale oma naise Heleni juurde. Seejuures aitas teda ta sõber doktor Martens, kes tal Heleniga kokku aitas saada. Schwarts kohtus Heleniga kirikus, sealt suundusid nende korterisse. Nad veetsid paar toredat päeva koos.Seejärel oli Schwartsil aeg lahkuda, ta pidi minema Münsterisse, sest ta oli oma kohvrid sinna jätnud ja oli sealsesse hotelli registreeritud. Helen laenas oma tuttavalt auto ja viis mehe Münsterisse. Teel otsustas Helen, et põgeneb koos mehega. Nad leppisid kokku, et Helen viib auto tagasi ja ütleb kodustele, et läheb Sveitsi arsti juurde ning kohtub hiljem mehega Zürichis.Schwarts jõudis
Ta elas pagunluses mitmeid aastaid, kuna tema naise vend Georg andis ta üles. Nii siis mees põgenes ühest kohast teise. Kuid Schwartz otsustas, et ta peab tagasi minema. ( lk 20) Teel Saksamaale peeti teda mitu korda kinni ja kontrolliti tema isikut, kuid ta pääses kuidagi läbi raskuste siiski Saksamaale oma naise Heleni juurde. Kuid et Saksamaal temani jõuda pidi ta abi paluma oma sõbralt doktor Martensilt, tänu kellele nad siis lõpuks Heleniga kokku said. Nad kohtusid Heleniga kirikus, kust nad suundusid nende korterisse. Naine läks aga ees ja andis teenijale vabad päevad, et miski ei reedaks Schwartsi seal olekut. Nii nad veetsid paar toredat päeva koos, kuid ühel päeval saabus Georg ootamatult sinna ning Schwartz pidi peitu pugema, et mitte jälle vangistusse sattuda. Ta peitis end ära ja kui Helen sai lõpuks Georgist lahti hingas mees rahulikumalt. Aga ka Schwartsil oli aeg lahkuda, ta pidi minema Münsterisse, kuna sinna oli
"Aga sinu juuksed on minu omadest palju pikemad! Ma kuulsin, et sul olid vahepeal afropatsid. Lahe! Aga kus su lokid on? Su juuksed on nii siledad, et ma ei saaks arugi, et sul seal kunagi midagi oleks olnud," rääkis Helen meelitavalt. "Njah, ma lasin patsid peale kahte aastat kandmist lahti võtta. Umbes aasta olin suurte lokkidega, aga siis tundusid need liiga lühikesed ja lasin ära triikida. Tuka lasin lõigata hoopis hiljem. Nüüd olen ma siis selline, nagu sa näed!..." rääkisime Heleniga kui me koobastes ringi rändasime. "Kas me juba Ididsikise juurde ei peaks minema hakkama?! Või mis?!" küsis Andres pealetükkivalt, kuna kell sai juba kuus. Tõepoolest oli kell juba palju ja koopad muutusid juba tüütuks. Me hakkasime koobastest välja liikuma. Me olime vait ja hea tuju oli läinud. Lõpuks jõudsime välja ja puhkasime jalgu. 20 Ididsikine... Kell seitse hakkasime mäetippu ronima. Mitte eriti raskelt, aga ikkagi. Ididsikine
annaabi.ee 
